inimkatsed.

esimene päev. mees vs. uudishimu.
täna tuli külm. järsku ja täiesti avalikult. aga hästi usud ju ilmajaama, kes ütleb, et homme on miinus 17 tselsiust su kallal, kui täna on täiesti plussid veel.
nagu selgus, pole mu korter siiski termos. mingi hetk langeb temperatuur ka alla 13 kraadi, mis muidu mu kodus rõõmsalt tuhvlite sahinal ringi lasi. esimene ohumärk oligi hommikul, kui tselsiusepulk näitas 12 ja 13 vahele, pigem siiski rohkem 12 poole. see oli üsna hirmutav, umbes sama hirmutav nagu siis, kui see oleks näidanud 14 kraadi. ma olin selle 13ga ikka väga harjunud juba ja kõigusoojase kombel sellega kohanenud.
nii. möödus päev. olin tööl. nagu ikka. saabusin 12 paiku öösel koju. nagu ikka. loomulikult huvitas mind temperatuur. igatahes tundus, et toas on siiski soojem kui õues (veel). mõõdik küll täpselt ei näita, aga see punane löga klaasi sees oli vajunud 10 ja poole peale. selle 'ja poole' võib siiski mu optimismi arvele kanda, sest tegelt oli ta ikka suht 10.
märkasin kohe tendentsi- temperatuuri langus mu toas on võrdelises seoses viski vähenemisega pudelis. kehal justkui hakkas soojem, aga nina küll kavatseb varsti asjad pakkida ja ära kukkuda. peaks õppima nina kaudu joomise.
siil mu raali desktopil vaatas mind etteheitva pilguga, kui ma arvuti sisse lülitasin. ta ninaotsas oli tilk, mida, ma võin vanduda, päeval töö juures veel polnud.
neli korda mõtlesin, enne kui ikkagi otsustasin, et pikkade pükstega voodisse ei roni. talvemüts on peas, olen hetkel kahe teki ja teeviidalt saadud pleedi all. teki alla tundub isegi veel täitsa mõnus olevat.
vaatan une tekitamiseks veel ühe lastefilmi ja siis magama. ei jõua juba ära oodata, mis tselsiusepulk hommikul ütleb. ise pakun 8, eks näis, mis tegelikult on.

teine päev. mees vs. mugavus
külm veel magamist ei seganud. teki all oli soe, kuigi ainult seal, kus mu keha oli, ülejäänud tekialune oli külm.
hommikul esimese asjana muidugi vaatasin tselsiusepulka. näitas 11 kraadi. näis nagu oleks öösel isegi tuba natuke soojemaks läinud. aga ma arvan, et asi oli pigem selles, et mu näpp oli selle punase löga peal ja selle peale hakkas punane löga kohe muidugi ülespoole ronima. ma ei ole suurem asi termomeetri teadlane, aga mu meelest on termomeetrites elavhõbe. aga miksta siis punane on? punane hõbe?
hommikul selgus ka see, et tegelikult on osa külma ka mõtlemises. kohe kuima märkasin, et ma näen oma hingeõhku, hakkas nagu jahedam. tuleb sundida ennast mõtlema soojadest asjadest! aga hingeõhu nägemine oli natuke ehmatav küll. enne kui läksin tööle, vaatasin veel pulka, nüüd näitas 9 kraadi, veelkordne tõestus, et enne ta raip valetas.
tööl oli tore. soe. ei tahtnud kohe kuidagi koju tulla. uksest sisse astudes läksin esimese asjana termomeetri juurde- põmst 8 kraadi, vbla grammike allapoole. huvitav, kui kaua läheb aega, et temperatuur kukuks toas 5 kraadi? saame teada, mina alla ei anna.
mõtlesin ka seda, et misee soe siis nii väga ära ei ole. tegemist on vaid mugavusega. sest ilmselgelt ei lange temperatuur mu toas nii madalale, et see kuidagigi ohtlik oleks. pigem valmistab natuke madalam temperatuur kergeid ebamugavusi. aga mugavus on ju üks laiskuse alavorme. nii et tegelikult võitlen ma sissetöötatud mugavuse kui külmaga.
õhtul tegin süüa pasta bologneset. panin sisse terve kauna tšillit ja hea koguse pipart ning törts ka ingverit. et ikka nagu tulisem oleks. tuli täitsa söödav välja. ainuke häda oli selles, et jube kiiresti pidi sööma, sest toit ei jahtunud just aeglaselt. viimased suutäied olidki külmad.
kell saab kohe 21.00. temperatuur toas on hetkel suure vaaritamise tagajärel (gaasipliit ju huugas jupp aega) tõusnud +9 kraadini.

kolmas päev. mees vs. inimesed.
hommikul tõustes oli temperatuur 7 kraadi. tervelt 7 tselsiust plussis. päris hea. korra ärkasin kuue paiku hommikul, siis vaatasin natuke vilmat ja jäin uuesti magama. peale 10 kalpsasin voodist välja ja tegin kiiruga kõik hommikused toimetused. külma nagu eriti ei tundnudki, sest polnud aega sellele mõelda, pidin meriliga kell 11 tartu mnt. abakhani ees kokku saama, mõtlesin pigem sellele, et hiljaks ei jääks. järjekordne näide sellest, et kui pidevalt selle peale ei mõtle, kui külm on, siis saab täiesti normaalselt kasvõi 7 kraadise temperatuuriga hakkama.
täna oli AK-s uudis, et osades kohtla-järve majades pole sügisest saati kütet sisse lülitatud ja mõnedes korterites on temperatuur langenud lausa 15 kraadi peale. natuke naljakas oli ka. naersin just ennast, mitte neid, kes seal 15 kraadiga leppima peavad.
koju jõudsin nagu tavaliselt kell 12 öösel. vastuse sai küsimus, et 'huvitav, kui kaua võtab aega, et temperatuur langeks 5 kraadini'. selgus, et mitte just väga kaua, sest viiekas vaatas mulle kodus vastu.
otsustasin, et tänase öö magan magamiskotis. mu magamiskotil on komfort +14, tavaline äramagatav öö +11 ja kriitiline -1. no kuna need on alati teatud varuga pandud kraadid ja lisaks veel see, et väljas magades on muid tegureid, nagu niiskus ja tuul, siis peaks +5 ära magama küll.
natuke jahe on küll, hommikul on isegi prille natuke ebameeldiv ette panna, sest raamid on nii külmaks läinud. aga samas on vahva ka. tahan endiselt teada, millal mugavuse piirist läheb asi üle elutegevust segava tegurini.
kõik, kes on tagasisidet andnud, on öelnud, et ma olen kas LOLL või ebanormaalne või sooda või veel miskit säärast. ühesõnaga, inimestele läheb korda :D

neljas ja viimane päev. mees vs. loodus
magamiskotis magamisest ei tulnud miskit välja. lihtsalt nii kuradi külm hakkas. lõpuks ronisin tekkide alla, aga külm oli juba kontidesse korralikult pugenud. kuidagi ei saanud enam sooja.

korralikult magada ei saanudki. ehk siis oligi kätte jõudnud see hetk, kus ebamugavusest oli asi liikunud elutegevust häiriva olukorrani. seega oli käes ka eksperimendi lõpp. mul polnud ju algusest peale kavas hullult kannatada, vaid ainult piire kompida. ja piir jõudiski 5-6 kraadi juures kätte.
hommikul ärgates oli temperatuur isegi natuke alla 5 vajunud. mitte väga soe! toodi kohale puitbrikett. kütsin kohe pool 25kg kotist ära. toasoe tõusis 13 kraadini. uskumatult soe tundus.
ongi kõik. vbla lähen aastavahetusel talimatkale, aga siis juba natuke teise varustusega. treeninglaager on igastahes tehtud.

TIFFi kroonika 10. p2ev

'chicos normales' daniel hernandez, 2008, hispaania- v2ga igav vilma. mai saandki aru, kasee oli dokumentaalvilma v6tetega m2nguvilma v6i siis lihtsalt v2ga viletsa stsenaariumiga vilma. tegevus leiab aset maroko kylakeses, kust olid p2rit 2007 aasta madridi terrorirynnaku korraldanud terroristid. hinne 1

'a new day in old sana' bader ben hirsi, 2005, jeemen/inglismaa- apppiiii kui halb. esimene vilma, mida mai suutnud l6puni vaadata. poole pealt tundsin, et malen isegi juba v2ga vapper olnud. halvim seni n2htud vilmadest. hinne- v6imatu nii halba asja hinnata.

'americaneast' hesham issawi, 2007, usa- selle festivali vilmadest minu top 3-s. v2ga elav ja ehe pilt maaliti musmeli kogukonnast usas. nende probleemidest ja pyyetest kuidagi kohaneda teise kultuuriruumiga. yhelt poolt yritatakse s2ilitada oma juuri ja kultuuri, samas yritatakse ka v6imalik h2sti integreeruda usa yhiskonda. viimased 2 minutit tuli selline poolkohustuslik usa h2ppiend, aga 6nneks kestis see t6esti aint 2 minutit, nii et selle koha pealt v6ib silma kinni pigistada. hinne 4+


selleks korraks sai festivaliga yhele poole.

TIFFi kroonika 9. p2ev

'three blind mice' matthew newton, 2008, austraalia- film kolmest merev2elasest, kes veedavad viimase 66 sydneys enne iraaki s6itu. probleemid omavahel, probleemid perekonnaga. kelle vaim peab pingele k6ige paremini vastu. ysna okei film, miski justkui j2i puudu, aga samas kindlasti yle keskmise hea. hinne 4

'sut' semih kaplanoglu, 2008, tyrgi/prantsusmaa/saksamaa- vilma poisist, kes yle k6ige tahab kirjutada luuletusi, mida avaldataks ajakirjades. igap2evased toimetused tunduvad tyhisena ja ema antud ylesandeid t2idab ta vaid austusest ema vastu. aga kui ema yhel p2eval leiab endale uue mehe, siis tabab argine reaalsus poissi nagu haamer v2ikest varvast. kipub natuke venima. hinne 3+

TIFFi kroonika 7. & 8. p2ev

'momma's man' azazel jacobs, 2008, usa- ysna realistlik pilt mehest, kes kylastab vanemaid, aga siis ei leia enam endas julgust koju tagasi, naiuse ja lapse juurde p66rduda. erinevad vabandused, p6hjused, miks mitte koju minna tunduvad jaburad, aga siiski v2gagi t6etruud. selline m6nusa olemise vilma. hinne 4-

'winds of september' tom shu-yu lin, 2008, taivan

'tout est parfait' yves-christian fournier, 2008, kanada

m6nes m6ttes ysna sarnased vilmad. m6lemad r22givad keskooli l6puklasside poiste s6prusest ja selle haprusest. kusjuures, m6nikord j22b s6prus paremini pysima siis, kui pole enam seda inimest, kellega s6ber olla. taivani vilma saab hindeks 4, kanada oma 4+

8. p2eval ma kinno ei j6udnud, aga see-eest oli meil kohtumine festivali direktrissiga. paljud meie grupist polnud rahul sellega, et t66d yldse pole. see on ka arusaadav, sest s6idad pika maa maha, et anda oma panus siin kreekas selle festivali korraldamisse ja siis pead p2evad l2bi niisama passima. anti v6imalus, et kes tahab, saab viimased paar p2eva m6nes teises osakonnas t66tada. nagu ikka, inimesed on k6vad r22kijad omavahel, aga kui on v6imalus t2htsa ninaga r22kida, siis on k6igil suu munni t2is. ma v6tsin siis natuke s6na ja selgitasin olukorda, sest festivali pool oli aru saanud, et meil on t66d, aga me pole sellega rahul, ma selgitasin, et me pole rahul sellega, et t66d pole. l6puks l2ks j2lle parajaks kismaks festivali t2dide ja meie koordinaato giorgose vahel. kreeka temperament nas6vajetsa.

TIFFi kroonika 6. p2ev

'flower in the pocket' liew seng tat, 2007, malaisia- kohutav. kohustuslik eemale hoidmine sellest vilmast. hinne 0+

eile toimus meil midterm evaluation, ehk maakeeli siis pool projekti on selja taga ja nyyd siis andsime hinnangu sellele. tulemused olid vist ysna kohutavad, suurem osa inimesi pole absoluutselt rahul oma t66ga festivalil. v6i nuh, 6igem oleks 6elda, et pole rahul sellega, et t66d pole. homme on kohtumine festivali direktrissiga, eks n2is, mis saab. yle poole festivali on juba m66das, nii et kahtlane, kas midagi drastilist enam muutub.

6htul oli yhe senegali b2ndi kontsert, ootamatult n6rgaks j2i.

TIFFi kroonika 5. p2ev.

ei vaadanud yhtegi vilmat, polnud vilmavaatamise tujus. oliver stone`i kah ei n2ind. eriti ei p6e, lissalt naljaksa, et ma ise olen meistriklassi osakonnas vabatahtlik, aga ei n2e neid tegelasi, kes meistriklasse annavad:) hull tung oli sinna. inimesed ootasid ukse taga s6na otseses m6ttes meistriklassi l6puni, et sisse saada kasv6i 5 minutiks. hullumaja puhvet.
6htul oli emir kusturica and no smoking orchestra kontsert. huuuuhhhh... megalahe. selline triangel k2is, et anna ollallaa. v2ga super.

TIFFi kroonika 4. p2ev

'captain abu raed' amin matalqa, 2007, jordaania- film lennujaama koristajast, kes leiab yhel p2eval prygikastist lendurimytsi. ta hakkab kodukandi lastele jutustama oma 'seiklustest piloodina' k6ikjal maailmas. samas on filmis ka yks 30ndates naine, kes on p2ris piloot ja keda ta isa tahab kangesti mehele panna. sydamlik film. hinne 4-

'frozen river' courtney hunt, 2007, usa- inimeste smugeldamine mohikaanlaste aladel, naine, kes yritab leida raha, et teha viimased sissemaksed unistuste kodu eest. samas on tal kaks poega, kes saavad iga p2ev s66giks vaid popkorni. indiaanlanna, kellelt v6eti 2ra ta poeg juba synnitusmajas. mu meelest rohkem teleka kui kino vilma, helkuri meeldis. hinne 3

'pescuit sportiv' adrian sitaru, 2008, rumeenia/prantsusmaa- v2ga huvitava montaazhiga vilma. naine ja ta armuke l2hevad piknikku pidama, ootamatult s6idavad nad otsa justkui mittekusagilt auto ette ilmunud prostituudile. nalja saab. hinne 4

TIFFi kroonikad. 3. p2ev.

'firaaq' nandita das, 2008, india- film moslemite ja hindude vahelistest konfliktidest t2nap2eva indias. ysna hea, kuigi kui v6rrelda oliver stone`i 'salvador'iga, siis j22b ikka milleski puudu. hinne tubli 4.
'ashes of time-redux' wong kar wai, 2008, hong kong(hiina)- teine vilma, mis ma sellelt mehelt n2inud olen ja teine vilma, mis mulle temalt meeldib. meeldib vbla isegi rohkem kui '2046'. esimene vilma sellelt festivalilt, mida soovitan. wong kar wai tunneb asja. hinne 5.
'una semana solos' celina murga, 2008, argentina- haiguuuuuu... igav kuubis. lapsed on omap2i n2dal aega. ajaraisk. hinne 2.
'helen' christine molloy, joe lawlor, 2008, inglismaa/iirimaa- veniv. tydruk l2heb kaduma. politsei tahab syndmusi taaselustada, selleks v6etakse yks teine tydreuk, kes peab kadunud tydrukut kehastama ja yritama m6ista, mis v6is selle kadunud tydrukuga juhtuda. k6lab huvitavamalt kui asi tegelikkuses on. hinne 3 pika miinusega.
'l2t den r2tte komma in' tomas alfredson, 2008, rootsi- m6lemad p6idlad pysti. v2ga sehvt vilma. kohustuslik vaadata. film poisist ja 12 aastasest tydrukust, kes tegelikult nagu polegi 12 ja nagu polegi tydruk... kindlasti selle festivali yks lemmikuid. hinne 5+

TIFFi kroonika. 1.& 2. p2ev

hakkas peale l6puks. 49. thessaloniki rahvusvaheline filmifestival.
avatseremoonia tekitas ysna vastakaid tundeid. alguses 6eldi meile, et vaevalt, et meiesugused lihtsurelikest vabatahtlikud yldse sellisele glamuuriyritusele nagu avatseremoonia yldse p22sevad. 10 minutit enne algust saatis koordinaator meile smsi, et kes saab, see tulgu. olime koos mingi 10kond inimest, m6tlesime, et ok, l2hme kaeme perra. yritus leidis aset 1. korrusel, meid saadeti 5 korruse saali, kust saime seda siis kinolinalt j2lgida. 5 minutit olime seal istund, kui 6eldi, et minge 3. korrusele, r6dul on kohti, saate asja l2hemalt vaadata. trepist alla liikudes j6udis meieni veel uuem inff, et all saalis on ka m6ned vabad kohad, et kui tahame, siis saame asjas kohe ise seeski olla. l6puks juhtus nii, et ma istusin 4. reas.
yritus tundus selline kolkaglamuur olevat. et nagu punniti ja punniti, aga selline provintsimekk oli asjla manu, tee mis tahad. ei ole ikka veneetsia v6i oskar v6i kann, punene vaipki polnud nii punane. ja kleidid polnud nii uhked.
6htut2heks kujunes v2gagi ootamatult yks fotgraaf, kes muutis kogu selle yrituse glamuurikatsed ysnagi farsitaoliseks. asi nimelt selles, et seal oli yks fotograaf, umbes 120 aastane v6i nii. ta vaevu vaevu suutis k6ndida, iga kahe sammu j2rel puhkas paar minutit. kogu saal j2lgis hinge kinni hoides, kuidas see rauk kolme trepiastet v6ttis, et lavale minna ja puldis k6nelejat l2hedalt pildistada. ja kui ta l6puks pildid tehtud sai, siis lavalt lahkudes toetus ta k6igepealt k6nepuldile ja siis k6nelejale k2ele. see oli viimane tilk karikasse, terve saalit2is rahvast puhkes laginal naerma. nii et jah, glamuur v6i asi. vaafilmiks oli darren aronofsky 'the wrestler' mickey rourke`ga peaosas. veneetsias kuldl6vi v6itnud vilma. mulle t2itsa meeldis, kuigi tekkis kysimus, kas tegemist oli just sobivaima aval66giks sobiva vilmaga. peale filmi oli maetlik avapidu. k6ik joogid tasuta. ma sain v2ga heaks s6braks kolme deware`i viskit jagava mehega. pidu oli v2gagi tore, aga tasuta alkohol on siiski kuradist. laubal kurtsid k6ik, et oi oi oi, natuke liiale l2ks. ma ise pidin pool 9 omikul juba triksis traksis olema, sest mul oli esimene t66p2ev. nojaaaa.... magama yhes6naga tol 66sel ei j6udnudki, otse t66le. t66 on paras nali. meile 6eldi, et me aitame midagi organiseerida, aga tegelikult seisneb t66 selles, et jagame inimestele meistriklassi ukse ees k6rvaklappe, kust nad kuulevad t6lget. ja peale meistriklassi l6ppu korjame klapid j2lle tagasi. k6ik.
nii, aga nyyd m6ningad filmielamused.
'rosetta' vennad dardenne`id ,1999, belgia/prantsusmaa - kannis mingi auhinna v6itnud vilma. mind j2ttis suht kylmaks, kuigi mingi 'miski' tas oli. ysna tyypiline dardenne`ide vilma.
'kisses' lance daly, 2008, iirimaa/rootsi- vilma varajases teismeeas poisist ja tydrukust, kes p6genevad kodust ja l2hevad dublinisse poisi venda otsima. tegevust leiab aset 24 tunni jooksul. hirmud, r66mud. ei midagi erilist, samas mitte ka igav. etsi-ketsi (midagi enam-v2hem sarnast), nagu ytlevad kreeklased.
'frygtelig lykkelig' henrik ruben genz, 2008, taani- hetke lemmik. vilma yhest politseinikust, kes on saadetud jumalast-mahaj2etud-taani kolkasse kohalikuks konstaabliks. tema raskused kohaneda kohalike kirjutamata reeglitega, ja sellest, kuidas ta l6puks nendega kohanedes nende v6rku kinni j22b. v2ga m6nus vilma.
t2na on plaanis kylastada 5 vilmat, eks n2is, kuidas jaksu on.

sisemised vaevused

ei, mul pole maohaavu, vähemalt pole ma nendest teadlik. ja sitt pole ka perses kinni. aga millegipärast ei ole ma päris mina ise viimastel päevadel. eile olin endast nii väljas, et peaaegu oleksin raali aknast välja visanud. jah, aga milles raal süüdi on? ega olegi... ja täna on ka kummaline raev sees. lihtsalt pulbitseb, tuli ei tea kustkohast ja nüüd on mu sees ja otsib väljapääsu. peab leidma mingi ohutu viisi ta välja laskmiseks. näiteks peaks raevukalt hakkama malet mängima. kusjuures, mängisin eile netis, no absoluutselt ei oska enam, mul pole enam õrna aimugi, mida ma nende nuppudega peaksin tegema, mingit plaani mängides pole. aga nagu keres ütles, halva plaaniga mängima hakkamine on siiski palju parem kui üldse plaanita mängida. tuleb välja, et male pole rattasõit, mida ei unusta. peaks uuesti ennast kätte võtma ja vähemalt oma vana taseme saavutama.
täna öösel magasin vist pool tundi. lugesin kella 4ni öösel "mees kes teadis ussisõnu". teistkordselt siis. tölp mind tapku, kui see pole üks parimaid raamatuid, mida ma eales lugenud olen. raamatu lõppedes oli selline tunne, et võtaks kohe kolmandat korda ette. vbla ongi see mu raev raamatust, sest leemet ju ka vahel sattus mingisse üleloomulikku raevu. kui peaks valima kõige traagilisema elusaatusega raamatukangelase läbi maailma kirjanduse ajaloo, siis ma arvan, et leemetile konkurentsi pakkuda on päris raske. roomeojatsuulija ei saa ligilähedalegi, hamletist rääkimata.
ühesõnaga, kell 4 hakkasin siis suure hooga magama, aga mida ei tulnd oli uni. imelik oligi, et pea oli tühi, tavaliselt ei saa magada, sest mõtled igasuguste asjade peale, aga täna öösel ei mõelnud midagi. tahtsin lissalt natuke magada enne metsa minekut. aga ei. ja kuu raisk säras taevas nagu põlema läinud ilutulestikutehas. oli täis teine. vbla ei saand sellepärast magada. ema ütles, et tai saa täiskuuga magada. igastahes ebameeldiv.
kusjuures nüüd on õhtu juba, aga mul pole üldse und ega väsimust. loodetavasti tuleb.
olin täna metsas hea, jätsin suurele kirjule rähnile ühe metsakuiva kuuse püstyi, et tal oleks kus toksida. ta päev otsa sõimas meid, et mei lase tal rahus olla ja müristame oma saagidega. oehh...esmaspäeval kreekasse, peaks vist hakkama vaatama, mida kaasa võtta.

12

mihhalkovi vilma. katiga kaesime seda eile sõpruses. kunagi nägin teatris "12 vihast meest", see oli selle uus (vene) versioon. kes ei tea, millest lugu räägib, otsige netist, sellest on ka hollivuud vilma teinud. väga mõjuv vilma ja hoolimata oma pikkusest (üle 2.5 h) ei hakka krodagi venima. paneb mõtlema vastutusest ja inimese tahtest head teha. mai ole mingi kriitik, seega ei hakka seda vilmat ka arvustama siin. vaadake ise, ma usun, et ei kahetse.

jalkapallo

käisime katiga eile jalkat vaatasm lilleküla staadionil. eest vs hispaania. vedasime enne kihla ka, et mis tulemusega mäng lõppeb, kati pakkus 5:0, mina 3:0 hispaania kasuks. noh, olen siis nüüdsest avalikult hiromant, sest kolm palli meie väravasse põrutatigi. eestlastel olid omad võimalused, aga oskamatuse ja kobistamise taha need võimalusteks jäidki. ei ole ikka teist sellist ründajat nagu oper (ta oli vigastatud) eesti koondises. aga noh, hoolimata kaotusest oli tore ikka, sai oma silmaga värskeid euroopa meistreid näha.

metsamees tegutseb jälle

oli mul vaja eile kilgata, kui osav puulangetaja malen. täna panid kõik puud ülekaela. ja mitte vähe ei saand oksi tassida.... üks puu pani nii metsa, et mai viitsind hakata sealt oksi tassima, tegin lõkke ja panin raisad põlema. jajahh, olen kaval.

metsamees

olen nüüd juba mitu nädalit metsa teinud. lageraie on käsil, kuna mets on haige. alguses oli hirm, et kas üldse mingit palki saab, aga midagi vist loodetevasti ikke saab. ja nüüd julgen juba üksinda suurte kuuskedega tüli norima minna. alguses valisin küll kõikse peenemad ja suured jätsin antsu või naabrimehe hooleks. aga nüüd valin just jämmedamaid, et jõudu katsuda. mõni paneb ülekaela ikke kah, aga samas, väga paljud kukuvad täpselt sinna, kuhu ma nad sihtinud olen. sihik on juba nii täpseks aetud, et täna kukkus üks puu paar meetrit kõrvale sellest, kuhu ma plaanisin ja endalegi üllatusena võtsin seda südamesse, et kurat, mis toimub, miksa ei kuku sinna, kuhu vaja. vabsjee erialast teksti panen siin nüüd:D
metsas pole viga, mulle meeldib. saag võiks vaiksem olla, siis meeldiks veel rohkem, aga pole miskit parata. saag on parajalt raske kah, kui sellist tööd peass tegema aastast aastasse, siis võib tugevaks isegi saada. mind see siiski ei ohusta, kuna metsa pole nii palju.

ämblikmees

mul on ämblik, kellega malen täna terve päev mänginud. ta ronib mööda arvutikõlli üles, ma raputan kõlli ja ta kukub surnult lauale. 5 minutit on surnud ja siis hakkab jälle ronima. mina muidugi jälle raputan ta lauale. tema muidugi on jälle surnd, mis surnd, kokkukuivand, liikumatu tömp. aga 5 minuti pärast ronib jälle. päris lõbus.

nurmetu spartakiaad

lihtsalt uskumatu, kuidas ilmaga vedas. terve lauba ei tulnud taevast tilkagi. sel aastal oli oodata põnevat rebimist, sest kohal olid praktiliselt kõik mu kallid sõbrad. vaid helen pidi tööl olema. seekordne tresskõud oli seks ja tiibet, tore oli see, et paljud olid vaeva näinud oma kostüümidega. oodatult rõhusid naised oma kostüümidega seksile ja mehed tiibetile.
naiste arvestuses oli suur küsimus, kas võidab kati, kes eelmisel aastal oli spartakiaadi ajal veel austraalias või mirle, kes eelmisel aastal puhta töö igal alal tegi. kaarte oli segamas veel merill, kes on küll kiire, ent jõualadel mitte nii tugev. ent võidu võttis hoopis helkur. braavo!! mirle jäi teiseks, kati kolmandaks ja merill neljandaks. väga tihe rebimine oli 2-4. kohtadeni.
ahjaa, sellel aastal oli neli ala, sprint, kettaheide, õhupüssi laskmine ja kuulitõuge. tore oli see, et nii meeste kui naiste arvestuses ei saanud keegi kahte alavõitu. rebimine on üsna tihedaks läinud.
meestest võttis võidu üsna oodatult tarmo, madis oli teine, priidik kolmas. mina jäin neljandaks. alavõitu sel aastal ei saanud, aga nii kettas kui kuulis olin teine. huvitav, et mulle istuvad just jõualad, kuigi välimuse järgi peaksid suurem osa osalenud meestest mulle ära tegema. eelmisel aastal saadud osaviske võitu ei õnnestunud korrata kuna ei õnnestunud sel korral oda hankida:)
võrkpalli mängisime sel korral üsna vähe, mõtsime, et mängime pühaba, aga täna sadas päev osta vihma ja mängimise asemel istusime toas ja tegime kino. raineril oli kaasas projektor ja kõllid, vaatsime cube ja cube2. lühike turniir siiski oli võrkpallis, kummalise nimega võistkond pöialliisiland võitis selle geimigi kaotamata. niki tissid jäid teiseks ja roosad nokud kolmandaks. võitjavõistkond oli üsna sarnane kahe aasta tagusele võistkonnale kollased, kes toona teiseks jäi. mina, kati, helkur, mirle, lauri asemel olid siret ja anti. spartakiaadi raames toimus ka meelelahutuslik üritus nimega eesti vs leet. ehk siis kõik lauri vastu. võitja selgus alles viimase alaga, kus eestit esindanud allan suutis toore muna, murakalikööri, islandi viina, õlu ja kaneeli kokteili laurist kiiremini kõrrega enda sisse luristada. seekord siis napp võit eestile.
õdakul tegime veel spartakiaadi tarbeks püstitatud kilesaunas väikse saunatuuri ja istusime põlevate pakkude ümber, misma mööda õue olin laiali vedanud.
nõustun raineriga, et selle aastane spartakiaad, järjekorras siis juba neljas, ületas kõiki eelmiseid. vahva oli, et keegi ei virisenud ja tegid kõike kaasa. katil küll oli kogutud 100 000 allkirja "ei jooksualadele" toetuseks, aga lõpuks oli kati ikka ka sprintimas:) neid kordi on aastas väga vähe, kus kogu "kamp" koos on, aga seda toredamad need korrad on. vast aastavahetusel näeb jälle.
nüüd on aga minek. kolmaba hakkan meriliga prantsusmaa poole hääletama. loodetavasti õnnestub leida mingi töö. sihikul on vist normandia, et sealt siis vaikselt allapoole liikuda ja ubinate asemel tooreid rosinaid korjata. merili tuleb 8. oktoober barcelonast lennukiga tagasi, aga mul pole aimugi hetkel, mismust saab. ei viitsi midagi eriti planeerida, eks elu näita. reisimeeleoluga seoses riputan oma austraalia reisikirja ka uuesti üles. seekord siis ühe postitusena ja natuke redigeeritud variandina.

ja mu õnn võiks olla suur, kui te ükskord nähes kuud, mõtleksite siis, ei rohkem ega vähem, kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.

Göteborg - Sõru sadam

Kunagi ammu mai kuus sai toodud üks purjekas Göteborgist Eestisse. Asi toimus üsna spontaanselt, Madis helistas mulle Kütiorgu kolmaba, et ega mai taha ühte purjekat Eestisse reedel tuua. Mina loomulikult tahtsin ja kaks päeva hiljem olingi svenssonite maal koos Aldo ja ühe teise Madisega. Mõlemat tegelast nägin esimest korda elus Tallinna lennujaamas. Kokku kestis reis natuke rohkem kui 10 päeva. Pidasin ka väikest reisipäevikut.

I päev. Külm, külm, külm. Kuhu jäid need soojad ja päikselised mai päevad? Järjest toppisin selga kõik riided, mis mul kaasas olid. Lõpuks oli vist 7 kihti riideid seljas, talvemüts peas, kindad käes, villased sokid jalas. Kes kurat ütles, et purjekaga sõitmine on lõbureis?! Kurat. Purjetada ei saanud, sest sõitsime mööda jõge ja seega tuli mootoriga töristada. Hoolimata külmast oli siiski ka nauditavat. Näiteks väikesed, armsad, äravahetamiseni sarnased Rootsi külakesed. Ikka punane maja punase maja otsa. Huvitav, kui palju Rootsis härgi on? Neil peaks jooksmist olema küll ja küll, iga maja peaks evima härjasarveauku oma seinas.

Selgus, et eesti keelega pole purjereisil midagi peale hakata, seega tuli hakata merekeelt õppima. "Haara kroodi soodist!" Eeeee....et siis kuidas.... aa, et sellest nöörist? "Saapal on nöörid, purjekal on soodid!" Selge, arusaadav, aga miks on purje nimi kroot, kas ma siis polegi purjeka vaid hoopis kroodika peal? Kui oli vaja kai äärde maabuda, siis selgus, et nöörid, mis polnud hoopiski nöörid vaid soodid, polnud maabudes enam ka mitte soodid, aga üle purjeka parda lennates muutusid nad otsteks. Nojahh, maaroti jaoks täiesti loogiline.

II päev. Riietega oli endiselt samad lood. Meenus Kununurra, kus oli põhimõtteliselt samas asi, ainult et täpselt vastupidi. Kui Kununurras oli nii palav, et sõltumata kellaajast oli otstarbekaim riietumisviis "mida vähem, seda parem," siis nüüd oli täpselt vastupidi. Kogu aeg pidi seljas olema nii palju riideid, kui võtta oli. Ma olin muidugi riides nagu ikka, oma armast pintsakut ma maha ei jätnud. Teistel meestel oli ikka korralik purjetamisvarustus, ma lihtsalt lähtusin põhimõttest, et suur hulk mittepurjetamisriideid annab sama tulemuse, kui väike hulk purjetamisriideid. Ja lõppude lõpuks osutus prohvetlikuks mu märk pintsakul: "Kõige tähtsam on leida paat!" Igatahes!

Läbisime esimese lüüsi, oli põnev ja oli ka kerge värin, sest päris kindlalt ei teadnud, mida teha tuleb. Aga lüüsivaht oli kogenud mees ja karja peale saime kenasti hakkama.
Selgus, et rootslastel on mingi totaalne sildade kinnisidee. Iga uus sild, mida me kohtasime, avanes omamoodi. Horisontaalselt üles liikuv sild, ühes otsas raskusega üles kergitatav sild, pöördsild, kahele poole üles avanev sild, autoteele sõitev sild.... You name it!

Üldiselt muutus see mootoriga tõristamine jõe peal juba vaikselt igavaks, aga siis saime Vänerni peale. Rootsi suurima ja Euroopa suuruselt kolmanda järve peale. Tuult oli, lainet oli, mul silmad ja süda läikisid. Kuna ma olin ennast ettenägelikult varustanud merehaiguse vastaste tablekatega, siis kalad jäid seekord söötmata. Kauaks seda tuult siiski ei olnud ja pidi uuesti mootoriga sõitma hakkama. Aga siis... mootor katkes. Ja see väikenegi tuul, mis oli olnud, lakkas. Võtsime ühendust Sweden Rescuega, selgus, et kuna keegi meist otseselt suremas pole, siis uhkete helikopterite asemel saadetakse meile puksiirike, kui me seda loomulikult soovime. Puksiir aga, nagu selgus, maksis 900 eurot. Mei soovinud. Olukord läks huvitavaks, sest vaikselt pimenes ja selgus, et meie purjekal tuled ei põle. Varitses oht triivima hakata, selle vastu aidanuks ankrusse jäämine, aga jääda ankrusse keset järve pilkases pimeduses lootuses, et keegi meile otsa ei mürista... See nagu kah ei olnud just see, mida me oleks taht. Lõpuks leidsime ühe imekitsa ja väga madala jõekese, mille ääres näis kaardi järgi olevat kämping ja seega ka siis koht randumiseks. Mootor läks uuesti käima ja väga vaiksetel tuuridel sisenesime jõekesele. Geps ei näidanud midagi head sügavuse kohta, aga natuke oli tast siiski abi. Kuna mootor polnud just usaldusväärne, siis seisin ma vööris- ühe käega hoidsin ennast kinni, teise käega hoidsin ankrut, et mootori seiskumise korral see kohe vette saata, et vool meid kaldasse ei viiks. Ainsaks valguseks olid meil taskulambid. Nii me vaikselt sõitsime kui korraga- raks ja me olime kinni. Mul oli sel hetkel väga hea meel, et ma ennast kinni olin hoidnud. Selgus, et olime tabanud kivi. Õnneks saime tagurpidi uuesti lahti ja kuna hoog oli väike, siis ei põhjustanud kivi ka kahjustusi. Lõpuks õnnestus meil siis ka kai külge end saada.

III päev. Koht, kus me olime, kandis nimetus Dalbergsa. Kämpingu tädi oli ülisõbralik ja tundus olevat laksu all, sest naeris kogu aeg kahtlaselt. Laenutasime talt jalgrattad, et 8 km kaugusel poes käia. Rattaid oli tal hulgi, aga sõidukorras oligi vist ainult kolm. Needki roostes ja mitte just väga kõrge sadulaga. Sõidu ajal käisid põlved vastu lõugu, nii et laksus.

Kui me tagasi jõudsime, siis oli jõudnud kohale ka mehhaanik, kelle me olime tädil lasknud kutsuda. Mees tuli, vaatas, kiskus bensiinifiltri küljest ära ja näitas seda paska, mis seal oli. Selgus põhjus, miks mootor ei töötanud. Filter vahetatud, jätsime kenasti hüvasti. Natuke veel sehkendamise seal ja siis panime mootori uuesti tööle, et reisi jätkata. Ja mida tegi mootor? Loomulikult seiskus. Kutsusime onkli tagasi. Lõpuks selgus ka tegelik põhjus, mis mootor jukerdas. Bensiinipaak oli igast sitta täis ja Vänerni lained loksutasid selle paagipõhjast üles, nii et mitte ainult filter vaid ka voolik oli umbes.

Õhtul saabus jälle täielik tuulevaikus, järv oli lihtsalt kirjeldamatult sile. Öösel jõudsime Sjötorpi, kust pidi algama meie Göta kanali reis. Kes veel ei tea, siis Göta kanal on Rootsi suurim vaatamisväärsus. Jah, ma sain ka seda alles Rootsis teada.

IV päev. Lüüsist meid läbi ei lastud, seega pidime terve päeva Sjötorpis vahtima. Proovisime küll Mariestadti hääletada- see oli üks suurem linnake- et sealt Eesti lipp osta, aga edutult. Sjötorp tundus alguses imelik, näis nagu seal noori ei olekski. Lõpuks selgus, et on küll noori ja kuidas veel, me lihtsalt polnud harjunud 50 aastaseid enam noorteks pidama. "Mitte ükski korralik jahisadam lõunavetes ei ole täiuslik ilma vähemalt kahe päikesest põlenud, soolast pleekinud juustega eestlaseta", oleks Hemingway Rootsis käinud, oleks ta sama ka põhjasadamate kohta kirjutanud. Nimelt kohtasime kohalikus sadamaäärses jäätisekioskis eestlannat Thead. Naljaks, et välismaal, isegi nii lähedal nagu Rootsis, on alati tore eestlast kohata. Jääd vestlema inimesega, kellest Eestis lihtsalt mööda kõnniks. Inimesed, hakake kaasmaalastega ka koduvabariigis rääkima! Kuna Thea tegi jäätise välja, siis oli koguni topelt tore kogemus. Kusjuures Thea käest saime ka väikese Eesti lipu. Palju uhkem tunne oli kohe purjetada.

V päev. Algas Göta kanal. Liikusime umbes 8 km, palju lüüse, suht sündmustevaene päev. Ainsaks meelelahutuseks oli imekena blond lüüsivahtjanna, kellele me kohe Eesti merelaule valjult laulma hakkasime ja sellega naeratuse välja teenisime ning hollandlased, kes oma suure paadiga lüüsides kurja vaeva nägid, et lüüsist väljudes paat ikka ühes tükis oleks. Pingeid võivad lüüsid tekitada küll, seda nägime ka inglise vanapaari peal, kus mees stoiliselt paadis seisis, sellal kui proua üritas kaldal meeleheitlikult korraga kinni hoida nii paadi vööri kui ahtrit.  Daam oli väga ähmi täis, ähkis ja puhkis, nii et higi lahmas, mees popsutas aga rahulikult piipu ja andis lühikesi korraldusi. Göta kanalit kutsutakse lahutuste kanaliks asja pärast.

VI päev. Jällegi suht sündmustevaene. Lüüsisime ja analüüsisime. Vähemalt oli ilm ilus. Peabki ütlema, et pärast esimest kahte päeva oli ilm väga kena meie vastu. Peatuma jäime Karlsborgi. Päevad olid lühikesed, lõppesid juba 4 paiku õhtul, aga miskit polnud parata, lüüsimisel on oma graafik. 

VII päev. Jäi mulje, et rootslased kannatavad nelja kinnisidee all- erinevate sildade ehitamine, muruniitmine, jäätise söömine ja juuksuriäride omamine. Lihtsalt hullumeelne, kui palju on neil jäätisekohvikuid ja juuksuriärisid. Ja oleks siis, et inimestel on ilusad soengud- meestel ikka see sama vana hea, märja lauaga otsaette löödud soeng ja naised näivad olevat võlutud Kitzbergi raamatust "Tuulte pöörises".

Käisime seni nähtud väikelinnadest armsaimas- Vadstenas. Soovitan soojalt. Võib ka külmalt, aga siis peab soojalt riidesse panema. Ööbisime Borensbergis, kui kellelegi see nimi midagi ütleb. Aldo püüdis oma ridvaga, mida ta mänguasjaks nimetas, 3-kilose haugi. Huvitav, neljapäev oli ju eile olnud...

VIII päev. Päike paistis, meie lüüsisime. Ületasime Roxeni järve.

IX päev. Göta kanal sai lõpuks läbi. Olime viis päeva koos olnud suhteliselt samade jahtidega kogu aeg ja seega oli olnud aega tutvuseid sobitada. Tundus, et jätsime hea mulje, sest viimasel päeval jagati meile kingitusi. Kaks rootsi vanahärrat jagasid meile õlut, inglise vanapaar kinkis pudeli punast veini. Meie omakorda olime viisakad ja võtsime kingitused vastu. Paraku polnud omalt poolt miskit vastu kinkida, kirusime enda rumalust, et polnud selle peale varem mõelnud.

Viimane lüüs oli Memis, aga kuna Mem oli väga väike kohake, siis otsustasime poodelda Söderköpingus, mis asus Memist vaid 6 km kaugusel. Laenutasime rattad ja tegime linnakesele tiiru peale. Linnal polnud viga. Kui satute ka Göta kanalile, siis soovitan rattalaenutustes hoolikalt ratast valida. Levinuim ratas on Crescent, firma, mis kirjade järgi on rattaid teinud juba 1887. aastast. Umbes siis oli ka tõenäoliselt viimane hooldus, mida need rattad said. Viieteiskümnest rattast Memis olid sõidukõlblikud võibolla viis. Ja need viis oleksid ka veel armastavat, tööriistaga varustatud kätt tahtnud.

Saime endale lisajõude. Läänemerd tuli ületama ka Veiko, kes on ühtlasi ka selle sama jahi värske omanik.

Ning algaski reis kodumaale. Kui kell 11 õhtul magama läksin, oli veel Rootsi rannikut näha, aga kell 4 hommikul, kui algas minu ja Madise vahikord, polnud peale tõusva vereva päikese, lahkuva kuu ja lõputuna näiva veemassiivi midagi näha.

Vett oli väga palju.

X-XI päev. Igav vesi ja tühi väli. Kortsus vesi. Ei mingit maad, ainult mõned üksikud laevad.

Üheteistkümnenda päeva varahommikul kell 3 vahetust üle võttes nägin Kõpu majaka plinkimist. Kodu! Kodule lähenedes tulid ka soodsad tuuled. Purjetasin nii vaimustunult, et mingil hetkel kreenisin Aldo koist põrandale. Oh, mis magamist siin enam, kui kodukamar käega katsuda. Kell 6 hommikul jõudsime Sõru sadamasse. Meid võttis vastu purjus piirivalvur, kes kuidagi ei suutnud mõista, et meie paadil pole nime. Ta küsis seda nime oma kolm korda. Lõpuks lahkus pobisedes, et tal elab tädi Göteborgis. Hea on teada, et meie piiri ikka kaitstakse.

Kokku võttis Läänemere ületamine meil aega 35 tundi. Kui juba kindlal pinnal seisime, siis hävitasime kõik võõra- jõime rootsi lehma piima ja sõime rootsi saia koos rootsi suitsulõhega. 

saunaskäik

kaks meest, mark ja peeter
koos kadusid,
kes teab kuhu.
miski hakkas ninna,
ma usun eeter
ja tundsin et tahaks seda suhu

üks mees on
ja on üks mõla,
kumb kummast suurem ongi.
oh sulnis heli, sulpsatuse kõla,
kui mõla leiab pea kui haamer vasest gongi.

viis tussi, kümme tissi
ja kürvad,
mida säärde lükata
koos sauna kadusid, kui väljast kostus: ISSIII!!!
ma VÄGA tahan hüpata

kes alla veeres, kes koju seljas kanti
ja mõned suisa jalul püsisid.
sai joodud õlu, mida kraanist anti
kõigile, kes vaid juurde küsisid.

kütiorg 4. juuli

tegin ära

vahepeal olen olnud tubli ja teinud palju hääd. esteks tegin hääd eesti lastele sellega, et omandasin laagrikasvataja tunnistuse. nüüd olen seaduse silmis pädev inimene meie tuleviku eest hoolitsema. eksami sooritamine oli paras nali. kõigepealt pidime merilli ja andrega seda pühaba tegema. kõnnin siis ilusti suur-ameerikasse, kui merill helistab ja küsib, et kaugel oled. ütsin, et ukse all juba suur-ameerikas. siis selgus esimene tõsiasi- eksam toimus hoopis pisipedas, mis teatavasti ei asu üldse mitte s-a-s. nojahh , rõõmustav uudis oli aga see, et mai pidand pisipedasse minema kuna meil puudus maksekorraldus, mis tõestab, et me oleme kursuse eest maksnud. merill ja andre rääkisid siis esmaspäevaks meile eksami. esmasba olen ilusti pisipedas koos andrega, merill helistab, et jääb hiljaks. käime andrega pisipeda läbi, aga eksamist ei haisugi. mõned kõned ja selgus, et eksam toimub hoopis lasnamäel uuslinna tänaval. nonii, andre autoga lasnakale, tee pealt haarasime merilli ka kaasa. pärast lasnamäe risti-põiki läbisõitmist jõudsime lõpuks siiski ka eksamile, mille me loomulikult kõik eeskujulikult sooritasime.

käisin esimest korda üritusel nimega verine litter. oli tore. koguni nii tore, et jõudsin sealt peolt omikul kell 7 tulema. jõudsin seal peol ka natuke naistes pettuda, sest selgus, et mida ilusam, seda väiksema huumorimeelega. see selleks. käisin mäkist läbi ja maabusin kati poole. katil oli suurem uni niikuinii läinud, sest ta pidi ärkama kell 8, seega misee tunnike enam ette-taha. ja põhjus, miks kati pidi kell 8 lauba hommikul ärkama oli loomulikult selles, et lauba toimus üle-eestiline prügikoristusaktsioon teeme ära. meie grupis oli 18 inimest ja koristasime väänat. kui suurem osa 45 000 prügikoristajast üle eesti lõpetas aktsiooni kell 2, siis me saime alles kell 6 tulema. prügi ei ole kunagi liiga palju..heh.

õhtul toimus mirle uue kodu aias veel mõnus grill. sealt sain tulema alles öösel kell 11. magama sain umbes 23.06. ei, mai läinud lenne juurde reaktiivlennukiga. mirle uus kodus asub lihtsalt 30m lenne majast. misme mugavusest räägime. ahjaa, ja kui arvestada, et ma olin reede omikul kell 10 ärganud ja sain magama alles lauba öösel kell 11... 37 tundi järjest üelval, see on vist mu rekord, või siis selle lähedane tulemus.

homme lähen kütiorgu. jeesss.

planet earth I

vaatasin just bbc dokki planeet maa tulevik, liikide hävimine. see on koleosaline sari meie oma kallist maakerast, mida me kohtleme nagu peldikupaberit. kasutame ja viskame sitasena ära. ainult, et ühel päeval hakkame palja käega perset pühkima ja siis on nutt ja hala.
saade esitas palju valusaid küsimusi. kas on võimalik rääkida looduskaitsest, kui inimesed nälgivad? kas loomade säilitamine on nälgivatest inimestest tähtsam? kas looduskaitse on vaid rikaste lääneriikide hobi, fantaasia? kuidas rääkida inimestele metsikust loodusest, kui see sama metsik loodus võib tulla ja hävitada terve aastase saagi? kui me räägime liikide päästmisest, miks me siis räägime suurtest, karismaatilistest loomadest nagu elevant, tiiger, amuuri leopard(keda on looduses vaid 30 isendit veel järgi) jt, mitte aga näiteks umbrohust või putukatest, kes on sama olulised?
neljandik imetajatest ja kolmandik kahepaiksetest on ohustatud. jahmatavad numbrid. jääkarudel on aega umbes 50-60 aastat, et kohaneda uute elutingimuste, jahikommete, jahiloomade jne või surevad välja. muidugi, loomaaedades võib neid ju säilitada, aga neid ei saa enam kuangi tagasi neile sobivasse elukeskkonda lasta, sest seda elukeskkonda ei pruugi ja loomaaias üles kasvanud loomad ei saa metsikus looduses hakkama. uhh... mulle on alati loomad hinge läinud, aga sellised saated tuletavad uuesti meelde, kui terav see probleem on. muidugi lähenen ma asjale emotsionaalselt, nagu alati, aga kas on võimalik sellele teemale emotsioonideta läheneda?

das experiment

käisin eelmise nädala lõpus tartus. juhuslikult sain teada, et maria osaleb mingis eksperimendis ekperimentaatorina. vägev sõna, kõlab nagu terminaator. igastahes. eksp. ise uurib alkoholi mõju inimese käitumisele. igale osalejale anti vastavalt tema kaalule paras kogu piiritust, mis oli segatud vist toonikuga, ja siis tuli teha erinevaid teste. lõbus üritus. pärast anti veel üks topsitäis. minema kõndisin sealt juba üsna ülevoolavas meeleolus. sellist teadust mulle meeldib teha. hea on teada, et ma olen andnud oma panuse inimkonna hüvanguks, et ma pole asjatult oma elu eland. hea, et on olemas minusugused alkoholi tarbivad inimesed, sest katsu sa karsklastega sellist eksperimenti teha. lootusetu. 16. aprillil lähen veel korra sinna, veel teadust teha. põhimõtteliselt olen ma juba vabakutseline teadlane. andke ainult piiritus kätte ja näete kuidas teadust tehasse.

hüüdnime eesti

mul viskas paar päeva tagasi täiega üle. kurat, kas eesti on tõesti selline kolgas, kus inimesi kutsutakse ainult nende eesnime ja kuulsuse taganud tegevuse läbi. iga nurga pealt vaatab keegi vastu. iglesiase-anett, superstaari-rivo, vändra-aveli, baari-talis, farmi-gabriel, nimekiri on lõputu. kas varsti on ka AK-arne, presidendi-toomas, tallinna-edgar, kasiino-armin???

uskumatu. igatahes, ma siin mõtlesin, et peab kah hakkama ajaga kaasas käima. nüüdsest on mul tite-tupsu, kepi-ülo, ülikooli-helen, karjääri-kati, ehitaja-lauri, lennuki-allan, margna-mirle jt uued tuttavad.

tutvuv meeldida!

talverõõmud kevadel

teisibal ja kolmabal maha sadanud antarktika säilis nii kaua, et saime heleniga eile ka mäe peal suuskamas ja kelgutamas käia. mõnus. tegin veel võileibu ja teed kah kaasa. paar tundi müttamist väsitas nii ära, et õhtul olime parajad laibad.
naljakas, kõik korrutavad, et ega tali taeva jää, aga kui ta lõpuks tuli, oli ta ikkagi ootamatu ja soovimatu. mulle küll meeldib. kuna helen tuli neljaba, siis pidin tee puhtaks rookima, et autoga välja saaks. umbes 2/3 teest olin juba puhtaks lükanud, kui saabus valla saadetud sahk. mai olnd just ülemäära rõõmus. kurat, kus ta siis oli, kui ma lund rookima hakkasin!! aga noh, tegelt ei kurda, oli mõnus päikse käes väljas möllata. kehalist tegevust peab ikka olema.

aarikul tegin hüpeka kah, kust sai head lendu nii kelgu kui suuskadega. kuna lund oli nii palju, siis pehme maandumine oli karanteeritud.

pidu-idu

eelmine nädal oli peotiine. reedel toimus suur sünnipäevapidu. siret, va tillu tsirgu sai (tegelikult sai küll lauba) 18. alles ta oli vankris pruun nagu si... šokolaad, ainult küüneservad olid valged. nüüd juba 18.
muidu oli pidu selline suht vaikne kuni mul paluti avada punane šampus. ja avatud ta sai!
nii vägevasti, et mu püksid said läbimärjaks, tapeet kahel seinal oli üsna uudsete punaste triipudega, kardin ja ruloo olid see-eest punaste laikudega. külmkapp, pesumasin, kalender... kõik said oma osa sünnipäeva šampusest. kõige fenomenaalsem asja juures on see, et pudelist ei tulnud veeranditki välja, aga kahju sai üsna maksimaalselt tekitatud.
lauba kutsus helkur end mu poole veini mekkima. hää vein oli. hiljem liitusime suuremate hordidega ja pidutsesime kuskil telliskivi tänaval mingil peol. väga äge pidu oli. jagati tasuta booli ja mängiti muusikat, mida ma elu sees ise ei kuulaks, aga seal antud kohas, antud hetkel oli kõik proo. hommikul, kui ärkasin tahtis pea natuke valutada, aga ma selgitasin talle, et alla 5 pole segi. valu sai aru ja läks ära.

kas sellist maaelu me tahtsimegi

eile sai lõplikult kinnitust fakt, et ülo on pede. ja peale selle veel liigipilastaja.

oh ülo, ülo

kämbla-kati

käisime katiga (mitte kämbla) kinos vilmat vaatamas. üsna humoorikas, samas oli sisse pikitud ka tõsisemaid noote. mida teha kui lapselaps on suremas ja teda saab ravida ainult austraalias. aga sul pole raha teda sinna saata. ega ole lapsevanematelgi. vanaema leidis lõpuks lahenduse, ta läks seks-klubisse meestel pihku peksma. kusjuures, tema pehmed käed ja omalaadne tehnika võitis ruttu suure poolehoiu, nii et üsna pea oli tal parim käsi londonis. konkureeriv klubi tahtis teda isegi üle lüüa.
ok, kummaline olukord, aga ma arvan siiski, et elu on tegelikult veelgi kummalisem kui väljamõeldised.
tore vilma igatahes.

matk

toimus pühapäeval. ehk siis kaua räägitud ja planeeritud talimatk leidis lõpuks aset. alustasime padise kloostri varemetelt ja lõpetasime 30 km eemal roosi kodus. üsna mõnus oli. tatsad, räägid juttu, vahepeal võtad lonksu külmarohtu. alguses oli meid 10 inimest, aga kristel ja mingi saksalainen pidid poole pealt ära minema, sest saksalainen pidi lennukile jõudma. seega tegid nemad üldiselt ees ka tempot. mina, rainer ja lauri jälle võtsime asja rahulikult. lauriga kummutasime ikka külmarohtu kah. mingi hetk hakkas külmarohi laurile aga nii hästi mõjuma, et mees vaevu-vaevu üldse jalgadel püsis. sakslane vaatas seda suht murelikult, sest tempo oli ikka üsna aeglane. nagu kuuldus pärast, jõudis berliinlane siiski kenaste lennuki peale. ühe pausi ajal, mis me tegime keeras lauri magama. külma maa peal pole just kõige mugavam magada. mingi aeg lauri ärkaski ja endal külmund nägu peas. ülejäänud osa matkast tegi lauri ees tem,pot, et sooja saada.
fenomenaalne oli selle matka ajal tee tegemine. priimus oli kenasti kaasas roosil. suure kruusi sisse pandi vesi ja tee. ainult et vett pool kruusi ja teed teine pool. karmide meeste tee.
kuna mul oli eelnev öö magamata, siis roosi juurde jõudes käisin korraks saunalavalt läbi ja keerasin pool 8 õhtul juba magama. ega olekski tahtnud seal pidutseda, sest muu rahva seas oli ka üks jopski, kes esindas tüüpilist eesti meest. reisi alguses oli vait ja vagur, aga mida rohkem napsi sai, seda uljamaks muutus. lõpuks oli iga teine, kolmas ja neljas sõna ropp. pealegi muutus ta väga füüsiliseks, käed käisid kogu aeg. väga tüütu.

säh sulle vabadust

paljugi on mõeldud, aga vähe on kirja pandud. sest sõna on hirmus vägev, kui ta on kord juba kirjutatud. kirjutada oleks nii mõndagi, aga aga aga. juba need kaks rida toovad mulle kaela küsimusterahe. millest me siis üldse räägime.

ära mõtle. kui mõtled, ära ütle. kui ütled, ära kirjuta. kui kirjutad, ära alla kirjuta. kui kirjutad alla, ära imesta.
uus sõna küsimustepilduri kohta - helenema.

mõistukõne on hea ainult hetkeks, uuel päeval ei mõista seda enam isegi.

ergutuskoor

käisime otepääl mk etapil. mina, mirts, ege, kati ja argo. kõik mahtusime mirle mahtuniversaali.

kaks päeva hiljem, ehk täna, pole ikka veel häält. karjusime mae teiseks ja veerpalu neljandaks. ja sprindis sai kümmel viienda koha. kaasa sai elada loomulikult tormiliselt, üritasin ka kätt asjade pulsil hoida ja tiba ka koha peal kommenteerida, aga tundsin, et midagi jäi puudu. puudu jäi tandemi teine pool- lauri, kes ei saand seekord tulla. inimesed siiski näisid kommentaare nautivat, ju siis sain tööga enam-vähem hakkama.

väga võimas oli ikka kohal olla ja omadele kaasa elada/karjuda. selline fiiling, et anna olla. ei anna üldse võrreldagi teleka ees istumisega. meeste distantsi võitja lukas bauer ütles ka kommentaaris, et sellist kaasaelamist nagu otepääl ei näe mujal euroopas. teda ergutatakse samamoodi ainult koduses nove mestos. ühesõnaga bauer tegi meie viisikule kummarduse. pühaba õdakul nägin eurospordist kah meie viisikut. eino selline egotripp:P

väsinult ent õnnelikult lahkusime otepäält.

põrandavahetus

me mõjume lauriga üksteisele ikka laastavalt. kui me midagi koos ette võtame, siis on kindel see, et midagi ikka juhtub. tavaliselt juhtub kogemata.

läksime triinu ema juurde käätsosse saunapõrandat vahetama. pühaba hakkasime minema, me sõitsime heleniga rongiga tartusse, lauri läks jõgeval maha. plaan oli, et ta saab jõgeval vennaga kokku, koos sõidavad maale, kus lauri võtab oma auto ja võtab mind veel samal õhtul tartust peale. mingi aeg lauri helistab, et auto jupsib, aga ta ikka tuleb. möödub veel natuke aega, uus kõne. lauri räägib, et kurat, edasi selle autoga sõita ei julge, jubedalt jukerdab. ütles, et sõidab koju tagasi ja tuleb hommikul rongiga tartusse. nii.
hommikul lauri helistab, räägib, et vend vaatas auto üle, vahetasid bensufiltri ära ja ta tuleb ikka auoga. kena.
jõudsime ilusti võrru. tegime bensukas väikse pooletunnise peatuse, ma käisin poes, lauri saatis paar kiiret meili ära. mõtlesime, et võtaks benssu kah, aga samas näiduk näitas, et pole hullu, saab käätsos vabalt käidud. jõudsime siis sõitma hakata ja umbes kilomeetri kaugusele bensukast, kui auto hakkas jälle jukerdama ja lõpuks hoopiski ära kustus. sügasime kukalt. lauri pakkus välja, et kui prooviks natuke benssu sisse panna, äkki näiduk valetab. mõeldud tehtud. ainult, et kuhu sa bensiini võtad, kui ühtki anumat pole. kõndisime linna tagasi, ostsime poest ühe lehtri ja 2l kõige odavama limonaadi. umbes 2/3 limpsist suutsime kohe alla kugistada, rohkem ei mahtunud. ülejäänd valasime maha. saime bensiini ilusti pudelisse, kõndisime autoni tagasi, tankisime. ja nüüd tõehetk, süüde ja mõnus mootoripõrin. bensiiniga sõidab ikka paremini kui ilma. selgus, et näiduk näitabki aiateibaid.
põranda saima suuremate sekeldusteta vahetatud.

hetkel mõtlen

ma arvan, et ma tahaksin olla inglise aristokraat.

ekke moor

lugesin selle läbi. sai üheks mu lemmikuks. näib nii, et gailit on mind hästi tundnud. ekkel on küll kõvasti rohkem sarmi ja ta on sotsiaalsem, aga muudes asjades ei leia ma mingit erinevust enda ja tema vahel. nagu ta ütles laplasele, kes küsis, miks ta seikleb üksinda ringi, ma otsin ennast. nagu ütles eneken ekkele, et sa oled kui hulkuv koer, kes nuusib siin ja tuhnib seal, aga kuskil ei kodune.
millegipärast on mind tihtilugu nipernaadiks kutsutud, see tuleb vist inimeste harimatusest. sest kõik teavad nipernaadi lugu, kes on ise raamatut lugenud, kes filmi näind. aga paljud on ekke moori lugenud? nipernaadi oli ju märksa vanem ja ta seikles peamiselt lõuna-eestis. samas kui ekke eksles ka lapimaa tundrates. nüüd on kavas nipernaadi ka läbi lugeda, et teada saada, kumb ma siis täpselt olen. heh, hea et on olemas targad raamatud, mis rumalale inimesele tikuga tuld tunneli lõpus näitavad.

kontsert

lauba käisime heleniga the real groupi vanemuises kuulamas. päris hää oli. sai tiba nalja ja mussoon oli kõrvadele aktsepteeritav. tuntumad ja mõned tundmatumad lood. ah, mida ma ajan. erilisi tundeid eitekitanud, aga rahast kahju kah ei olnud.

uus ja hullem?

millal ma need uued saapad ostsin tasuta? igastahes juba tükk aega tagasi, aga jalg ei parane nende tekitatud kahjustustest kohe kuidagi. põletik sees ja muudkui vindub. ei idane ega mädane. jumal tänatud. mai kujuta ette, et jalast miski idanema hakkaks. ja see, et ta otsast ära mädaneb, ei meeldi mulle just ka mitte väga. aga saapad on ikkagi head, kui jalg ära paraneb, panen uued saapad uuesti jalga.
minu mõta talveund magada on saanud kaks tõsist hoopi. esiteks tahab tarmo, et ma teda aitaks, no ok, lenne pärast võin ju aidata kah. aga teine ja hoopis rängem takistus on see, et ma vist ei elaks seda talveund üle. ma olen maal olnud 3 päeva ja mul on tunne, et ma lähen hulluks. valges on veel okei, ikka leiad mingi tegevuse, aga pimeduse saabudes...võeh. midagi pole teha, heameelega nikerdaks miskit, aga ei oska ju.. pealegi pole korralikke tööriistu.
sain arvutisse dvd mängija-kirjuataja. ma parem ei hakka kirjeldama seda tsirkust, mis eelnes sellele, et asi korralikult tööle hakkaks. lõpuks olin terve raali sunnitud parandusse viima ja siis julgesid nad mu käest 500 küsida. no hala inglid alla. asi ise maksis 440 ja ma peaks poole rohkem juurde maksma, et asi töötaks. pärast kisa tegemist piirduti siiski 230ga. seakari mitte itimehed.
aga noh, on naiivne arvata, et ma saan nüüd austraaliavideosid töötlema hakata. asjad kohe ei või lihtsad olla. küll ei tunnista mingi programm dvd formaati, siis ma tõmbasin netist konverteri. loomulikult tasuta, mis tähendas seda, et see oli unregistered fak ju tuu. ja kui ma olin ühe dvd ära konvertinud, siis selgus, et iga 2 sekundi tagant ilmus dvd-le kiri unregistered version blablabla. rõõmustasin vähe. siis proovisin neroga kah, ilusti lasi kõik lõigata kleepida ja salvestada. hõõrusin heameelest käsi kokku. nagu selgus, oleks pidanud midagi muud hõõruma, oleks rohkem rahul olnud. asi salvestas ennast mingi kuramuse dokumendina. andke mulle ilus karvane küülik, terav kirves ja puupakk! järjekordselt rõõmustasin vähe.

suure masendusega jõin baarikapist ära joogid, mida oli pudeli põhjas mõni tilk. neid jooke oli palju, nüüd on baarikapp täis. mai tea, mis ta enne oli ja kuidas need asjad sinna mahtusid, aga baarikapp on täis. ja juurde pole vahepeal miskit tulnud. baarikapi jumalad on mulle armulised.

aga muidu onm kõik endine, ülo kuseb endiselt köögipõrandale, erasmus arvab endiselt, et parim viis mind äratada on küüned mulle kaenla alla sisse lüüa. antsu liikumised majas eristab endiselt mitte kõrv ega silm vaid nina. hea et elus on mõned püsiväärtused, mis ei muutu.

nägin unes, et maarja-liis ilus oli must sisse võetud. maarja-liis, kui sa juhtud seda lugema, ole hea, võta ühendust. ma olen küll hõivatud, aga meeldivast vestlusest ei ütleks ära.

P.S. mai taht küll jõuluaega meenutada, aga päkapikud tõid mulle 2 lahedat lauamängu. kes mängida tahab teab, kus ma elan.

Ostsin endale täna tasuta husqvarna saapad, millele ma ammu hammast olin ihunud. rumal inime võib muidugi arvata, et tasuta ei saa osta. loomulikult saab. asi selles, et tasuta saabastega anti kaasa ka mitte nii tasuta saag. värisege puud! enam pole pääsu metsa tegemisest, sest sael ei saa ometi lasta garaaži nurgas hallitama minna.

veel ostudest, ostsin the real groupi kontserdipiletid endale ja helenile. 12 jaanuar toimub asi ise. loodetavasti on hää.

avastasin eile, et mehed, kes arvavad, et mida rohkem naisi seltskonnas, seda parem, ei tea, millest nad räägivad. nimelt viibisin eile seltskonnas, kus peale minu oli veel üks mees ja umbes 80 naist. iiiiigaaav. kes seda naiste pläkutamist jõuab ära kuulata. hiljem olin seltskonnas, kus oli kaks meest ja 3 naist, märksa meeldivam oli.

talina tegemised

mai tea milles asi, mida aeg edasi seda rohkem kaduvat mu oskus midagi seostatut kirjutada. suudan kasutada vaid üksikuid lauseid. totaalne mandumine. igastahes, olen talinas nüüd juba kolm nädalat ühtejutti olnd. lenne keldris lõpetasin töö, sest kui ikka ei opska midagi teha, siis ei ole mõtet ka punnitada ja asju valesti teha. kuigi, tänu selle ehitusele pääsesin revidentidesse. tegin etv-s kah nüüd jala valgeks:)
tegelikult avastasin, et linnas on tore. eriti tore on, ettoimuvad mingid regulaarsed üritused. nagu näiteks juuksuri kolmapäevad. mulle tohutult meeldib see väike traditsioonimoodi asi. et kui muidu on kõik bisi, siis kolmaba õdak ikka natuke aega leitakse, et juuksurist läbi astuda. nagu kuskilt teleseriaalist. võikski hakata tegema uut sarja- juuksuri kolmapäev. kõik osalejad oleksid peaosas:)
mõned peod on pikale veninud kah, eelmine reede ja laupäev sain magama alles 4 paiku. esimesel korral käisime katiga diletantide avangardil, kus oli palju muusikat, mis tegelikult nii väga ei meeldinudki. aga samas on alati ka muid atraktsioone sellistel üritustel.
lauba sain taaviga kokku. alustasime kell 5 levist väljas. väga naljakas oli pidu levikas alustada. tavaliselt seal peod ikka lõppevad. no eks ta lõppes meil ka seal, vahepeal oli lihtsalt mujal istumist ka. levikas kostitas üks mulle tundmatuks jääda sooviv neiu mulle tundmatuks jääda soovinud napsuga. kummaline.
nädal aega olin kassiahastuses:) . no tegelikult mitte ahastuses vaid alluvuses. jagasin raekojaplatsil tasuta kohvi inimestele. seljas suur, ma pean silmas SUUR, kast-termos, mille küljes omakorda voolik. inimestele meeldis kohv. ja tasuta meeldis neile ka. paljude meelest oli see USKUMATU, et tasuta kohvi antakse. no mai tea, ons see tõesti nii uskumatu? mu meelest mitte.
täna lähen taskini sünnipäevale ellamaale.
jõuluõud on täistuuridel peal.

kui halvad asjad ei juhtu minuga, kas minuga on siis halvad asjad juhtunud?

oli ball. mõned rumbad, mõned dringid. vihastasin enda peale, et ma nii nisa tantsimises olen. lubasin, et rohkem tantsuga tegemist ei tee. üldiselt ma ikka omandan asju, mis pole matemaatika-füüsika-keemia-loogika-filosoofia-semiootika, ühesõnaga omandan, aga mitte just tihti, aga tantsu ei omandanud üldse. rumbat oskasin enne, ja midagi juurde ma õppida ei suutnudki. lihtsalt hale.
lõpetasin selleks aastaks töö lõunaosariikides kah. sai tiba saetud-lõhutud-laotud. hirmus paks lumi oli maas. see oli 2 nädalat tagasi. nüüd pole juba nädal aega lume haisugi. see-eest on kõvasti pori.
eelmine nädal töötasime lauriga assakul, lammutasime. külm oli.
kolmaba olime juuksuris kambaga, tagasiteel koju hakkas katil (kel on nüüd uus ja uhke kodu kibuvitsa tänaval) kõht valutama. 15 mintsa hiljem oli ta juba valude tõttu liikumisvõimetu. peale minu oli veel kalmer ja tarmo kah.
kutsusin kiirabi. küll aeg ikka venib, kui sa midagi väga-väga ootad. lõpuks nad siiski tulid ja viisid kati haiglasse. ma läksin kaasa. 3 tundi ootasin, siis öeldi, et kati võetakse haiglasse sisse ja ma läksin koju. järgmisel päeval käisime kristeli ja mirtsiga katil külas, selgus, et kati on terve kui purikas, arstid tal ühtki viga ei leidnud. muide, haiglates on vinged puldiga reguleeritavad voodid!!! ei tea, kas oli viga arstides, või oli asi kati imelises võimes superkiiresti asjadest paraneda, aga kummaline juhtum ikkagi.
ema helistas üle-eile, ütles, et naabri koer oli lahti pääsenud ja meie simbale kallale läind. õhtul pandi simba magama. oeh... paari aasta jooksul juba teine koer, kes hukka saand, kõiegpealt lõid imbetsillidest üle-maja-naabrid spungi maha ja nüüd see kõrvaltnaabritega... mai saa aru, miks teiste koerad nii kurjad on, mis nad neile sisse söödavad. meie koerad pole kunagi murdjad olnud. haige värk.

aeglane,kiire kiire, 1,2,3,4 chachacha

kui keegi ütleb mulle veel aeglane, kiire kiire, siis ma saadan talle näkmäkfiiglid kallale ja siis see va leedusk alles saab. ühesõnaga käime heleniga tantsukursustel. 4st 2 on selja taga. rumba, inglise valss ja tsatsatsa(kessee ajuhiiglane selle tantsu nime küll välja mõtles?). rütmitaju täielik puudumine ja kordinatsiooni nulli lähedane olemasolu on ideaalne segu laginal naermiseks. minu meelest tehakse tantsud liiga keerulised. näiteks avastasin, et mingit võtet tsatsatsas, mille tegemiseks kulub muidu 5 sammu, saab edukalt ka 2 sammuga teha. mai saa aru, miks asjad nii keeruliseks aetakse. tsatstatsa! igatahes tsatsatsa! suurem katsumus on alles ees tsatsatsa! nimelt on tsatsatsa! 1. detsembril tsatsatsa! ülikooli ball, kus ma pean peale tantsimise vist isegi tsatsatsa! lipsu kandma. uuk. vabandust, IIK!
kui kellelegi tundub, et tsatsatsa! ma olen natuke prätseti mõju all, siis tsatsatsa! tegelikult olen ma hoopis potteri mõju all. kuna ilmus viimane osa, siis tsatsatsa! hakkasin ma neid algusest peale lugema. 2 osa on läbi. väga ladusalt kirjutatud, kummagi raamatu jaoks kulus 1 päev. galeriis läks kõik ladusalt täna oli viimane tööpäev.tsatsatsa! okei, rohkem ma tsatsatsa! ei ütle. tsatsatsa!
käisin täna klassikaraadios oma luuletusi lugemas, lauba õhtu peaks need eetrisse kah minema. uhke värk. ise sain muusika kah valida, mis luuletuste vahele lasta. ma kujutan juba ette, et enda häält raadios kuulata on üsna humoorikas.
homme saan lauritsate käest kassipoja, kelle ma maale ülole mängukaaslaseks viin. polegi ammu ültsi näind, ema sõnul pidi ta rohkem pahandust tegema kui segadusse sattunud gnuu lasteaias.
nii ma seda elukest elan. austraaliast sain täkspäki kah kätte. korralik summa, nüüd saab vast sae osta ja metsa tegema minna. metsa puidule auu auuu.

väga kerge on olla ebanormaalne

oktoobri alguses saabus kati. loomulikult võtsime ta vastu nagu kord ja kohus, omal kohal olid plakatid, roheline gin, baltijaama beljašš ja kari sõpru. nii suur kari, et terve lennujaam kajas meist.
siis käisime jaanuse juures risti talus. öösel sõitsime hobuvankriga koerusse kõrtsu, aga kuna kõrts oli reserveeritud, siis tulime sama targalt tagasi. teel risti tallu avastasime mirtsi ja katiga natuke eestimaad ja kati avastas, et maisipõld on ideaalne koht... teadagi milleks. peale selle sõi ta ristikut, sest vääramatu loogika ütles talle, et kui lehmad seda söövad, siis peab see ju hea olema.
pärast neid sündmusi käisin võru lähedal triinu ema juures välipeldikut ehitamas. minu meelest tuli täitsa korralik esimene vasikas. paraku kaasnes uue välipeldiku ehitusega see, et vana tuli ära lammutada. ei kommenteeri.
emal oli sünnipäev, lea kinkis talle kutsika, kelle ma üloks ristisin, aga emale see ei meeldinud ja ta kutsub teda sularahaks (sulliks). milline inime paneb koeranimeks sularaha??? ülo oli armas ja me lubasime heleniga tal enda juures magada. kuna temal und ei olnud, aga meil oli, siis mõne aja pärast ta enam nii armas ei tundunudki ja ma viisin ta kööki magama. mille vastu näitas ta loomulikult üles äärmist vastumeelsust.
alates 23. oktoobrist kuni 10. novembrini olen y-galeriis galeristi asendaja. töö on pingeline, sest iga päev tuleb pingsalt nuputada, millega 7 töötundi sisustada. vaatasime paar päeva tagasi kahte filmi. children of men ja dreamers. täiesti erinevad, samas vägagi nauditavad. soovitan.
lugesin läbi asumi ja kõomägi nägu, mis jäi üle. jällegi sama jutt- vägagi nauditavad, samas totaalselt erinevad.

manööverdused

mai kirjuta blogi, sest miskit ei juhtu. ja siis avastan, et nii palju on vahepeal juhtunud ja ei viitsi takkajärge kirjutada.
igastahes.
olin nädalakese peeter lauritsa pool kütiorus sulaseks. väga tore oli. kaevasin, saagisin ja pärast sai end suitsusaunas vinnutatud. sain teada, kes on mänsak ja mis on alõõtša.
lugesin houghtoni "kolmanda korruse tagumise ajutine" läbi. lihtsalt hulluksajavalt positiivne. samas mitte häiriv.
"breakfast at tiffany's" lugesin kah läbi. tahan vilmat nüüd näha.
"mahtra sõda" lugesin ka läbi. tahan orjapidajatele malakaga anda.
"reis läbi euroopa" lugesin ka läbi. tahan, et poleks lugenud. viletsaim asi kivirähalt, mis mu näppu sattund.
pea on tühi. ideid pole. inspiratsiooni pole. tahet pole.
ülehomme tuleb kati. see on tore.
mets rahustab. käisin seenel. võibolla lähen homme jälle.
mahla tahaks.

hõbe

sain järjekordse hõbemedali. eks ikka tööd otsides. tubli teine koht väärib kindlasti valitsuse toetust, sest ilma toetuseta ma varsti enam võistlustel (loe: tööintervjuudel) käia ei saa.

nähtamatud

nädalavahetusel hakkasime siis ellu viima ideed, mis oli sündinud juba ammu austraalias. jaanuaris, kui mai eksi. nimelt on idee leida kodutu, keda, ta enda soovil, aidata tagasi "normaalse elu sisse". pärast paari päeva olen ma palju selgema pildi asjast saanud. mai ole enam nii sinisilmne, et arvan, nagu tahaks nad kõik kangesti seda "normaalset elu". endal on häbi. tunnen ennast nagu väliseestlane, kes on peale taasiseseisvumist eestisse tulnud ja nüüd kohtleb kõiki eestlaseid kui sangareid ja samas kui lapsi, kes ei tea, mismoodi tegelikult elu käib. aga see on hea, et mu silmad on jälle tiba lahtimale rebitud. meie ettevõtmisesse on nüüd haaratud ka tarmo, kelle oli samasugune idee juba ka varem olnud. esimesed kontaktid on loodud. pikemalt rääkisime kolem tegelase- luule, ülari ja üloga. luulel pole varbaid, need võttis talvel külm ära ja mustamäel lõigati täitsa ära. mingi narkar oli ta talvel lume kätte vedanud ja sinna jätnud. parema käe sõrmed on ka kõik 3-4 korda normaalsetest sõrmedest jämedamad ja samuti külma võetud. päris julm.
kohtasin tarmo tuttavat, kellel on üks tuttav kodutu, kellest ta filmi teeb. on ikkagi olemas inimesi, kelle jaoks kodutud ei ole nähtamatud ja paratamatu osa ühiskonnast, millega peab lihtsalt leppima.
esimesed kontaktid on loodud, nüüd peaks olema natuke lihtsam edasi minna. kes teab, mis me asjast üldse saab, võimalik, et sellest tuleb lõpuks hoopis midagi muud välja. aga vahet pole. ma arvan, et see kodututega suhtlemise kogemus on üsna vajalik. sest see, kuidas nemad maailma näevad on midagi muud. kuigi nad ei ole ju sündind kodutuks, neil on olnud oma elu. kuulsin ka huvitavat asja, nimelt olla savisaar kunagi linnapeana määranud jõulude puhul igale kodutule 500 eeku, aga ükski kodutu seda ei näinud. miks? väga lihtne, kuna nad kõik on trahve saanud avaliku korra rikkumise eest ja loomulikult pole neil olnud raha ja tahtmist neid trahve maksta, siis kogu see jõulupreemia läks trahvi väiksemaks muutmiseks. mõnituse tipp mu meelest.

töö asjadega on nüüd lood nii, et 24 h jooksul peaksin teada saama, kas ma saan kopiraiteriks korpusesse vai mitte. oeh.

helkur poolsatta sisenemas

tegime lauriga kõvaste tööd ja saime ühe maja otsa vooderdatud. aga inimene vajab ometi ka lõõgastust, seega otsustasime minna helkuri pidupäevale. no tegelikult oli otsus juba ammu tehtud, aga nüüd otsustasime, et läheme ratastega.
kõigepialt uhasime neljaba õdakul lauri juurde. 30 peale kilti. mu esimene pikem kui 10 kildine vänderdamine sel aastal. viimased 5 kilti tulid raskelt, aga tulid. nägime veel vahetult enne lauri juurde jõudmist kahte põtra. ühel veel suured sarved peas.
lauri juures tegime väikse sauna, mis mõjus mu krampis lihastele imerohuna.
reede hommikul hakkasime siis sadala poole oma bi-baikidega (ege arusaam jalgrattast) liikuma. ma vahetasin enda rattad lauri omade vastu välja, sest lauri omadel oli pakiraam kah ja sinna asetasin ma ihan mukavasti oma sumadani. sõita oli kuskil 70 kilti. kuskil poole maa peal selgus, et helkur jõuab ise ka alles õdakul koju, ja siis võtsime tempo alla. emumäel näiteks käisime ära. ilus on seal, nii ilus, et jäime seal ühes onnis tiba magama. eks oma osa oli ka taskini kodukääritusel, mille joomisest lauri küll loobus peale 1.5 liitrit.
sadalas võttis meid vastu helkuri ema, kes oli igati meeldiv inime ja pakkus meile süüa. no onju meeldiv!
mingi aeg saabusid taskin ja lagle ja mingi aeg hiljem veel üks kolmik. magama sai öösel 4 paiku, selleks ajaks oli kõik õlu ja hogart ära joodud.
hommikul ärgates tundsin, et tõesti, kõik õlu ja gin sai joodud. seda tundsin ma ka veel kell 4 lauba õdakul, aga siis pärast paari tagasihoidlikku napsu taastusin.
pidu oli tore, rahvast oli, süüa oli. mirle ja ege ja tarmo olid ka. see oli väga tore. nii tore kui on tore.
mingi seltskondliku mängu ajal pidin ma pensionieas stripparit kehastama. ronisin lavale ja... menu oli tohutu, lausa nii tohutu, et mingil ajal lendas mulle kaela punane(pole päris kindel selles värvis) rinnahoidja.
laglega tõmbasime pärast triipu kah, tegelikult isegi kaks triipu, minu ilusa kuldse veenus klaabi kaardiga tegime parajad triibud ja joogikõrtega tõmbasime need ninna. kraam oli üsna kleepuv, missa ikka tuhksuhkrust tahad saada. vähemalt oli hea magus maitse suus.
pühaba uhhuduuritasime koju tagasi, lauri oma koju, mina nurmetusse.
meeleolukas ndlvahetus.

sport

eesti alistas täna euroopa meistrivõistluste lisavalikturniiril makedoonia 72:66. pole ammu kossu vaadanud, sest rahvusmeeskond pole selleks põhjust andnud. hale mängupilt ei kutsunud kuidagi mind vaatama. aga täna vaatasin. ja olen rahul. mitte ainult sellega, et eesti võitis, vaid ka mängu endaga. põnevust jätkus viimase minutini. elasin kaasa nagu omal ajal nõuka meistrivõistluste ajal kalevile. närvid olid ikka nii pingul, eriti siis, kui makedoonia tegi 15:0 spurdi ja jõudis vaid 1 punkti kaugusele, aga siis hakkasid meie omad kolmeseid lahmima. 4 kolmest järjest sisse. uhh... neljapäeval alistati rootsi, sama asi tuleb teha esmaspäeval uuesti, siis on mingigi lootus alagrupist edasi pääseda em-i poolfinaalturniirile.

üleeelmine nädalavahetus toimus spartakiaad kah. naistest võitis kõik alad mirle, meestest sai tarmo esikoha kuulis ja kettas, ma võitsin üllatuslikult oda. poleks osanud seda oodatagi.

mis veel?

ema viis taara ära, joodiku pudelitest sai kaks suuuurt prügikotti täis. 300 eeku korraga kätte:D oma panuse sellesse andis muidugi ka spartakiaad.

silk solk folk folk

läbi.

vähemalt selleks aastaks. oli tore nagu alati, ainult et hakkasin kahtlema selles, kas ma järgmisel aastal ka passi hangin. niisama tšillida on ju ka mõnus. ilmad olid nagu alati. ehk siis ilusad väikeste eranditega, mis tähendab seda, et muidu oli suht-koht kuiv, aga pool tundi enne tartu bussi peale minemist pühabal, sain sellise vihma ja rahe sahmaka kaela, et kuiva kohta ei olnd mu riietel. ja bussijaama jõudes tuli välja päike ja rahe kadus...see on nüüd see koht, kus ma rusikat taeva poole viibutan..

õlut ülemäära palju ei tarbinud, polnd tarvidust. taskin tõi folgile kaasa mingi 20-30 liitrit koduveini.

seekord oli meil ka koer, traffic. lennelt lunisime, et ta oma koera meile annaks, mõtlemata sellele, et kontserditele koeraga ju ei lubata. hoolimata sellest, et traffic on, umbes 1000 inimese arvates, kes teda silitasid 4 päeva jooksul, maailma armsaim kutsuke. eks ta ongi hirmus armas, välja arvatud siis, kui sulle 2 kuud koera hammastega ninna kargab väljendades oma rõõmu hommiku saabumise üle. ja välja arvatud siis, kui ta debiili laadijajuhtme läbi närib. aga muidu pole mul trafficule miskit ette heita. ja kõik singlised mehed - pole paremat trikki tüdruku leidmiseks, kui kutsikaga tänaval jalutada.

portugali ja ungari tegijad meeldisid kõige rohkem. iiri tüdrukud kah, kuigi ma alguses hirmsa eelarvamusega neid kuulama läksin. ja tbilisit jälle ei näinud. raisk!

juuli

olin 10 päeva kutimutis. seekord siis jälle taskini taktikepi all koos 2 praktikandiga. oli tore, üks toredamaid kordi üldse. lapsed olid üllatavalt korralikud, keegi ei hüpanud aknast alla ja keegi ei läinud ette teatamata vanaema juurde pannkooke sööma. ma ise tundsin ka, et kaks varasemat kogemust on kõvasti julgust lisanud. enam ei ole selline hädapätakas, kes kogu aeg vajab juhendamist. ja lapsed tajuvad selle kohe ära, kas kasvataja on enesekindel või mitte.
laagri alguses oli natuke probleeme malevatüdrukutega, kes kujutasid endale liiga palju ette. nad lahkusid päev enne, kui nad tegelikult pidid minema, põhjuseks oli nende endi sõnul see, et mina ja taskin vihkasime neid. me taskiniga ju tõelised inglikesed, mei vihka kedagi. ühe jabura eksituse tõttu pidime kõik seletuskirja kah kirjutama. asi selles, et õhtul kohtasin melesit koridoris ja küsisin midagi tüdrukute kohta. meles aga rääkis samal ajal kaduma läinud võtmetest. ja saatuslikuks sai lause "need olid natuke aega tagasi õues pingi peal". irw. ja nii am siis kirjutasingi seletuskirja, et tüdrukud olid väljas. meles aga pidas silmas võtmeid. parim koht seletuskirjades oli see, et üks tüdruk kirjutas, et ta oli öösel toast väljas sellepärast, et tekkis suur krõpsu isu. :D kusjuures, ma nägin teda malevapoiste toast väljumas. nagu ta ise kirjutas, pärast seda, kui ta krõpsu sai, läks ta magama.
see selleks, lõbus igastahes.
pärast laagrit oli kohe kuidagi tühi tunne, et mis siis nüüd.
tiiu kutsus mind 6. vahetusse kah, aga ei sua minna, muud tegemised sel ajal.
mõni päev tagasi toimus mütofest kah. helen sai sinna tasuta passi ja otsustasime, et ostame teise passi siis kah, kaeme perra. üldiselt jättis sellise larparite ürituse mulje, kõik teised tegelased, kes niisama sinna uudistama läksid, jäid kuidagi kõrvale. tegin endale noatupe, mis küll päeva lõpuks ära lagunes. käeliste tegevuste tase on mul endiselt alla igasuguse arvestuse. saamatu, mis saamatu

metsa seenele

käisin täna metsas kukeseeni jahtimas. üsna viljatu jaht oli, sest ühtki kukeseent mai leidnud. see-eest sain natuke mustikaid ja metsmaasikaid. pole ka paha. ja leidsin metssea karvu ja mahakukkunud linnupesa. ja nägin endast poole meetri kaugusel mingit tegelast. kuna ta oli kõrge rohu sees, siis õnnestus mul teda korralikult näha alles siis, kui ta puu alla silkas. pruun tagumik ja pruun saba. ta ise oli vist kah pruun. ma olen üsna kindel te tegemist ei olnud karuga. seega mink, nugis? kärp? nirk? ei tia.

eile

käisin elvas flamenco etendust vaatamas. helen tantsis ka. kõige paremini loomulikult. kõhutantsijad olid ka, aga no nende tase on selline, et häbi on vaadata. ime et neil häbi esineda ei ole. kummaline.

liiga paks kala

niisiis. eelmine ndlvahetus olid maal talgud. lisaks töö tegemisele oli veel 2 tähelepanuväärset sündmust. esiteks- tupsu tõi ilmale 2 kutsikat (mõlemad nüüdseks küll kutupiilud) ja teiseks- ants eiu läinudki õhtul kell 4 magama, vaid suutis ikke kauem vastu pidada.

esmaspäeval lõpetas lenne ttk. kumlaudeTA! nagu ma talle ütlesin, on ta nüüd must häbiplekk meie perekonna haridusteedel. lõpetada kõrgkool kumlaudeta...no ma ei tea, siis pole ju üldse mõtet lõpetada. sellepärast mul vist ongi 2 lõpetamata kõrgharidust. aga noh, talle võib siiski andeks anda, sest lõpuks ometi sai ema oma tahtmise ja keegi ta lastest on kõrgharitud. mul on 10 aastat veel aega, et selle klubiga liituda.

tallinnas haris thomas meid kah tiba. nimelt oli tal mänguasi, mida me heleniga ekslikult delfiiniks pidasime. aga thomaselt küsides, et kellega on tegu, saime vastuseks, et tegemist on liiga paksu kalaga. muna õpetab munakeetjat.

maalt suure hooga lahkudes olin ma muidugi metsatöllu ja rami kontserdi piletid maha unustanud. ema läks õnneks teisiba maale ja pani need kargoga dorpati poole teele. teisiba pärast kodutute loomade varjupaiga ja loomaaia külastamist, hakkasime heleniga ise kah tartu poole ennast hääletama. mis puutub loomaaeda- kurat, maksta 90 eeku, et enamus loomi mitte näha?!! persse raisk! tehku mingi kuradi tabloo vai ekraan, kus on kirjas, et hetkel pole võimalik kahjuks näha neid ja neid loomi, siis inimesed ise otsustavad, kas nad tahavad ikka see 90 eeku maksta, et näha rebast ja kitse.

hääletamine ise sujus okeidolt, ardus tuli kohalik elanik kilekotiga meie juurde ja õngitses sealt mulle ühe 2l presidendi 10ne. ma küll alguses natuke protestisin, aga kui mees ikke seletas, et tal pole vahet, millal ma seda joon- täna vai homme, siis tuli kingitus vastu võtta. huvitaval kombel, olid kõik 3 autot, mis meil läks, et tartusse jõuda, päris uhked ja kallid. tavaliselt sellised peale ei võta.

kolmaba hommikul hääletasime end viljandi, sealt edasi bussiga suure-jaani ja sealt siis juba kand ja varvas lõhaverre. me jõudsime kontserdile tiba vara, nii et piletikontrolöregi polnd veel saabunud. kui nad lõpuks saabusid, siis olime esimesed, kes mäe peale said. jass jass.

kontsert oli võimas nagu oligi arvata. super koht sellise muusika jaoks. naljakas oli vaadata väikseid japse, kes kah turismigrupina seda kontserti "nautisid". nad olid õite ehmund. me heleniga loovutasime ühe oma magamisaluse kolmele japsi vanaprouale, mis peale meid ülevoolavate tänusõnadega üle kallati. jaapani nätsu saime kah tänutäheks.

olime küll telgi kaasa võtt, aga kuna peale kontserdi lõppu oli veel nii valge, siis otsustasime, et proovime veel hääletamisega õnne. vahet pole siis, kas saame tartu vai tallinna. saime päälinna. reedel hääletasin pärnusse, sest oli ju tulemas raineri sünnipäev + jaanipäev. eriti edukalt ei läind seekord, 5 tundi läks aega, et pärnusse jõuda. vähemalt oli lõbus. eriti vahva oli üks tallinna taksojuht, kes jubedalt tiblasid kirus ja mu viljandisse abivalmilt tõi. ja noh, surematu kuulsus nagu ma olen- ta tundis mu muidugi ära. kuradi tenerife kordussaated.

ndlvahetus oli vahva, 3 päeva järjest oli meil elav jaanituli, tegime telksauna, hüppasime teiba ja teibata üle jaanitule, jõime õlut, vanakat ja sampat, käisime lauriga kohalikus poes, mille ees ka kohaliku kombe kohaselt ühed tablbokid ära manustasime ja kohaliku mehega maailma asjadest rääkisime. inimesi oli, süüa oli, juua oli. pühapäeval tegime tiba sporti kah, loopisime malmpanni ketta pähe, viskasime topispalli ja oda ja hoidsime 8 kilost raskust sirgete kätega enda ees. viimase võistluse ma muide võitsin. ma olin viimane võistleja, seega oli mul kergem kah- teiste ajad olid ju teada.

meeleolukas.

hiljutised tegemised

neljaba käisin tallinnas. istusime von krahlis ja tähistasime allani lähenemist surmale. vaikne istumine. läksin sinna eesmärgiga mitte olla ainus, kes terve õhtu räägib. tulemus- rääkisin terve õhtu austraaliast, mitte et ma sellest niigi palju kirjutanud poleks. vahepeal üritasin ikka küsimusi laurile dikteerida. suht edutult.
reede hommikul sain kokku helkuriga, et minna taskinile haiglasse külla. ei tea, mis taskinil viga, üldse häält ei teinud, nagu oleks just mandlitelõikuselt tulnud. ma kinkisin talle vile, et saab vähemalt vilistada...õnneks oli mul kaasas märkmik ja pastakas, nii et taskin kirjutas meile, me jälle ei kirjutanud. helkur muidugi ronis kohe taskinile voodisse. muide, väga toredad verise röga alused on haiglates, sellised munaresti materjalist tehtud neerukujulised kausikesed. haiglas sai ennast desinfitseerida kah. uskumatult lõbus tegevus. pärast käisime söömas kohas, kus lenne jutu järgi on hullult suured praed ja imeodavad pealekauba. suur praad sisaldas 1.25 kartulit ja natuke kastet. ja ei ütleks et see nüüd just liiga odav oleks olnud.
õhtul oli nisu pidu, ehk siis polnud ammu raineril ja antil külas käinud. õhtu venis hommikuni, kell 6 sai magama. proovisin ka ilget solki- kati poolt hispaaniast toodud tõrulikööri. hullem kui lätis tehtud köhasiirup. imestasin inimeste üle.
lauba käisin tartus tädi tiiut haiglas vaatamas. haigla nagu haigla ikka, tädi tiiu nagu tädi tiiu ikka. tartu kah sama koha peal. isegi mitte enam üllatav.
eile, so esmasba läksin rattaga rakverre, et osta võilille mürki, sest võililli on meil eufemisme kasutades palju. võtsin ema chopperi, ants veel ütles, et ära seda võta laguneb sul tee peal ära. aga mulle ju ei meeldi lenne ratas. endal mul ju kaherattalist sõiduvahendit pole. ega neljarattalistki. igastahes jõudsin tõrma surnuaiani, kui avastasin, et esikumm toss. parkisin ratta ühele hauaplatsile ja käisin linnas jalgsi. tagasi tulles oli ratas alles. ega olnd ju muud variantigi, ma olin ju linnas, kus see ratas ilma minuta ikka läheb. päris koduni ei õnnestunudki kõndida, mingi 9 km sain astuda, kui ema helistas ja siis ristiisa mulle järgi saatis.
kodus proovisin ladaga ka sõita. hmm...ei kommenteeri, sest pihlakas jäi ju terveks.

orni

ma arvan, et kati on mu üle nüüd uhke. jälgisin täna terve päev linde, algas hommikul käo uudistamisega, päev edenes tihase vahtimise ning lõppes kirju rähni imetlemisega. selle aja sekka jäi ka neetud hoburästaste jaht. mul pole nende vastu midagi, kui nad meie marju ei sööks, aga kuna nad ei suuda oma nokki ainult ussikeste jaoks hoida, siis ei saa ka mina liigset lahkust üles näidata. kahjuks oli kannatajate hulgas ka "tsiviile", nimelt lasin ma eile kogemata maha ka ühe varblase. aga ma matsin ta ilusti maha. üleüldse on päris keeruline neid rästaraisku jahtida, sest palju on ka kuldnokki ja pääsukesi. ja nende vastu pole mul midagi. aga rästaste vastu olen sõja välja kuulutanud. see võib küll tunduda asjatu võitlusena, kuna neid on nii palju, aga maasikate nimel olen ma valmis seda sõda pidama.


see kõik ei lõppe esimese saja päevaga. samuti ei lõppe see esimese tuhande päevaga ega selle valitsuse ajal. see ei lõppe võibolla isegi meie planeedi eksistentsi jooksul. ent alustagem. - j.f. kennedy

kohustuslik teadaanne

v2risevat sea keedupekki ja k6vasti vett!
ehk siis toidurikast j6ululauda ja alkoholirikast aastavahetust.

kui n2eme, siis joome.

sallallaa

eino ei maksa nyyd kohe kurjustada, kui ma siin v2ikest nalja viskan. lihtsalt kontrollisin v2lja, et kas ikka lugejaid on. selgus, et on. v2ga hea. 2rge siis pahandage, ega ma halva p2rast.

varsti panen 6. kah yles

nonii

unustage 2ra edasised peatykid. kurat, ma kirjutan 4 tundi bloggi, kulutan sellele hirmpalju raha neti eest maxtes ja te raisad ei viitsi paari ridagi kommentaariks kirjutada....ei mingit vastukaja. kurat, kellele ma seda siis kirjutan? endale vai? edasised uudised surnud k2ngude maalt tulevad ainult helenile. kysige tema k2est siis, kuidas meil l2heb!

andres (ja lauri) on r22kinud!

ja paras teile, et teil seal l6gane talv on. meie suvi on ilus!

lisa vabandusele.

k2isin raalipoes, lasin tyybil faili formaati usb peal muuta, et saaxin selle ikka siia yles riputada. ja nyyd on k6ik l2inud. 4 tundi kirjat66d paari klikiga h2vitatud. normaalne. raisk!
minu viha on hetkel liiga suur.

vabandan k6igi lugejate ees. 5. peatykk on valmis usb peal, aga siinne raal ei tunnista midagi v2ngemat wordpadist, seega ei saa ma rtfi lahti. vabandan.
ahjaa...olen elus...
paari n2dala p2rast proovin uuesti.

v2ike teade

nimelt olen ma nyyd m6nda aega mangomaania kyysis. mis t2hendab seda, et minust ei pruugi miskit kuulda olla oma kuu aega isegi. kirjutage, joonistage ikka surskari aadressile.

P.S. 5 peatykk on mustandina praktiliselt valmis, aga selle raali toximine v6ib v6tta kaua aega, kuna neti asemel on mul nyyd mangod.

ja mu 6nn v6iks olla suur, kui te ykskord n2hes kuud.... teate isegi, kuidas edasi l2heb

ikka teie

sport ja virmalised

sellex korrax on siis nurmetu spartakiaad 2006 lõppenud. nagu ikka spordis, oli nii ilu kui valu. püstitati uusi rekordeid, esile kerkisid uued sangarid. aga mis kõige tähtsam- sõbrad tulid mulle külla. sest mis olex küla, kui sõbrad sinna ei tulex. ja seekord oli neid palju, ei mäletagi, millal viimati nii paljud sõbereid mul külas käis.

kondid on kanged, aju on kange, hetkel tundubki, et vist ainult üx kehaosa polegi kange. jumal tänatud. lihased, lihased... põhimõtteliselt ei saa ei naerda, aevastada, ega muid kehaosade liikumist nõudvaid tegevusi teha, sest lihtsalt nii valus on.

võrkpall võrkpall võrkpall võrkpall on võrrrrrratu! sa juudas, ma polex kyll ilmaski arvand, et ma nii palju võrku sel nädalavahetusel mängin. küll naiste-, küll meeste-, küll segavõistkondades. ma arvan, et mu tase paranes umbes 7.5% võrra. ma pole küll veel kaugeltki nii hea kui "äss-servija" mirts, või "ülekatuse" lauri, aga vähemalt on mul siht silme ees, kuhu ma areneda tahan. ja muidugi hõbedane võistkond kollased, kes küll riietuse järgi väärinux kulda...taome kulmud rulli - kollased, vaja leida lolli - kollased!!!

pärast pidulikku spartakiaadi avamist ja tule süütamist, tegime lauriga rahvale teatavax ka meie kaua hoitud saladuse, et me septembri alguses austraaliasse lendame. kes teab kui kauax, ex see sõltub oludest.

aplaus helkurile ja katile(võimalik et ka mirtsile), kes tulid hiilgavale ideele magada väljas veranda peal. super!!! kax ööd lageda suvise taeva all kahe tydruku vahel magada. mis sa hing veel ihkad!! ja lauba öösel nägi helkur virmalisi, mida me siis kõik jupp aega koos imetlesime. ja mina harimatu arvasin, et virmaliste tarvis on madalat temperatuuri vaja.

vot selline oligi nurmetu spartakiaad 2006. mulle meeldis ja tundus, et ka teistele. varsti on ärasõit, ei tea, millal jälle kõiki neid sõbereid koos näeb. sõbrad on head. eriti mu omad:)

ÕM

Saabusin täna õpilasmaleva kokkutulekult. Naljakas lugu oli sellega, sest mul polnud ju mingit seost malevaga. Aga Marju, kes oli Nõmme rühmajuht, ütles, et ta ei viitsi üxi minna. Ja nii juhtuski, et Lammasmäele minnes olin ma mingi suvaline, aga seal olles ülendati mind kohe rühmajuhix:D
Täitsa tore oli. Esmaspäeval olin veel öösel tööl ja teisiba omikul panin kohe päälinna poole ajama, kust siis Baltijaamast bussidega Lammasmäele läxime. Ma muidugi mõtlesin, et mis kokkutulek see on, kui väike naps kaasas pole, nii ma siis võtsingi 4 lapikut pudelit kaasa, igas pudelis poole jagu jooki. Suur oli aga mu üllatus, kui kohe laagri pääsla ees oli alkokontroll. Ma suutsin sealt siiski kuidagi osavalt läbi tulla, nii et ühtki pudelit ei avastatud...
Kolm toredat päeva, kus õhtuti rühmajuhid jõid "külma kohvi" ja lapsed fännasid Ursulat ja Singer Vingerit. Viimane valmistas mulle küll täieliku pettumuse, Volmer oli ennast täis kaaninud ja ajas lava pealt lastele ilget iba suust välja. Väga ebaprofessionaalne.
Meil oli hea telk, selline väike üheinimese oma, kus me Marjuga koos magasime. Pehmelt öeldes oli kitsas. Väga vahva oli ka see, et telk oli ühekordne, aga hoovihmasid tuli mõnuga. Loomulikult oli ettenägelik Andres kaasa võtnud hunniku prügikotte ja rulli hõbeteipi, millest ta siis teise kihi telgile peale tekitas, nii osavalt kusjuures, et telk oli täiesti veekindel.
Vot. Ma saan aru küll, et see on suhteliselt emotsioonitu kirjeldus, aga ka mul on mõnikord mõõnad, kus ma lihtsalt ei suuda kirjutada huvitavalt...

pärast pikemat bloggeriga jukerdamist saavutasin ma ülekaaluka võidu. nimelt sain ma enda blogis kellaaja paika!!! lõppematud ovatsioonid on siinpuhul paslikud. paar kilo lilli ei olex ka halb...

siinkohal ei hakka ma seletama seda protsessi, kuidas see võit tuli( millegipärast tundub mulle, et see kahandax tunduvalt selle võidu sära:) aga kes on öelnud, et lihtsad asjad lihtsad on?!

sain eile kokakoolalt tünga. kogusin kah neid korke, et mp3 mängijat saada. üleeile õnnestuski tööjuures "P" täht saada ja ma muidugi väga häppi-häppi, et nüüd ei peagi endale seda ostma. aga mis selgus? selgus, et see kuradi "3", mis mul oli, polnudki "3" vaid hoopis "E". saad sa siis aru. mingi mikroskoopiline punkt oli sel "E"-l taga, mis tegi tast "E", mitte "3". ja ma olen terve persetäie "E"-sid ära visand, sest see oli mul juba olemas. kurat seda teab, mitte "3" nende seas oli.... grrr..

tüüpiline mina

ei ole hea olla, ei ole. aga ometi ei peax see mind üllatama, sest nüüdsex peaxin ma selle mitte-hea-olemisega juba harjunud olema. aga ei ole. mõtlesin, et olen praktiliselt terve elu üxi hakkama saanud, et olen üxindusega harjunud. mõtlesin et mulle meeldib üxi olla. aga nüüd... ju mul puudus varem selline kogemus, et kuidas on üxindus pärast 3 aastat kooselu. alguses panin ma selle valu selle arvele, et ma olen lihtsalt harjunud koos olema. aga nüüd on möödas juba terve kuu ja ei ole sugugi kergemax või paremax läinud. ja ometigi oli see mu oma otsus. ma olen ikka öelnud, et ma ei kahetse kunagi tehtut, sest igast kogemusest on midagi õppida. selle loogika järgi ei kahetse ma ka seda lahkuminekut, sest selle kuu aja jooxul olen ma paganama palju õppinud. ainult et ma pole kindel, kas ma olexin tahtnud seda kõike õppida.
kõik olex mõistetav, kui see lahkuminek olex olnud äkkotsus mingist hetke emotsioonist mõjutatud, aga nii see ju polnud. ma olin selle peale juba enne pikalt mõelnud. kuid ikkagi on kõik hetkel üldse mitte nii nagu ma ettekujutasin. kindlasti on asi ka selles, et kogu "kamp" asub ju tallinnas ja tartus pole mul suurt kedagi.

ühesõnaga olen ma omadega jälle suhteliselt põhjas.

ülla-ülla

sellex korrax on siis lõppenud experiment "kaine andres". kestis see peaaegu kax nädalat. tulemused on alles analüüsimisel.