teisipäev, september 24, 2013

Kus me käime. Rohujuur

Olime Tiskre kandis ja oli teatav nälg. Kuna me ei tahtnud Merilli vanemate külmkappi tühjaks süüa ja poesalati järele ka just neelusid polnud, teadis Merill meid Rohujuure kohvikusse sõidutada.
Selline tore öko-möko, mahe-lahe-et-suus-on-tahe pood/kohvik. Ise nimetavad nad endid Elulaadikeskuseks. Seda ei oska ma küll kuidagi kommenteerida. Pood oli täitsa tore, müüdi igasuguseid vigureid nagu näiteks must sool ja muud, mis mul enam meeles pole. Aga oli ka tavalist porknat ja tuhli. Kõik loomulikult hindadega, mida ei saaks nimetada ei mahedaks, ega lahedaks. Veidram, et mida mahedam toode, seda tahedam hind. Igatahes, see ei olnud üllatus, eks ma olin sellega varemgi kursis, et hirmus tervislikult elamine tähendab kogu oma raha ära andmist ja noorena nälga suremist. Aga eks noorena suremine on ka omamoodi tervislik.
Asja ehk kohviku juurde. Kohvik oli armsa õhustikuga, kui välja arvata plastiksolvangutest lambikupleid laes. Iga söögiriist oli teisest erinev, mis oli natuke huvitav, aga samas ka väga uuskasutuskeskus. Mul pole midagi uuskasutuskeskuse vastu, aga kohvikus see kahvlite-nugade-lusikate mitmekesisus natuke häiris.
Toidud toodi lauda ruttu, aga portsjonid olid nüüd ikka küll naljanumbrid. Merilli poolik portsjon, mis maksis 3 euri oli põmst üks väike viilakas juurviljapirukat. Ja see oli tõesti väike. Minu "suur" praad hinnaga 4.50 oli põmst lasteeine suurune. Jah, hinnad pole iseenesest tapvad, aga arvestades portsjoneid, siis selleks, et kõhtu midagi oleks saanud, oleks Merill pidanud 3 portsjonit võtma ja mina 2. Ehk siis suvalise kohviku tavalise koduköögi prae eest 9 euri tundub juba natuke palju. Nii et paraku lõppes see külaskäik pettumuse ja Merilli vanemate külmiku tühjaks söömisega.
Annan hindeid ka. Koht ise 5- (miinus on kuplite eest), toit 4, portsjoni suuruse ja hinna suhe 3-.
http://www.rohujuur.ee/