pühapäev, märts 10, 2013

Puhhidest ja ballaadidest


Eesti Laulu võitis ilus tüdruk ilusa, aga väga väga igava lauluga. Isegi peale kolme katset pole ma suutnud seda lugu lõpuni kuulata. No ei suuda, uni tuleb peale. Tekib küsimus, mida Eesti inimesed selles laulus kuulsid, mis pani neid just seda valima. No olgu, finaalis kahe parima(?) hulgas polnud suurt vahet, kumba valida. Võta üks ja viska teist.
Ma olen juba pikemat aega üritanud aru saada, miks Eesti (või ka teised riigid) Eurovisioonil osalevad. Esmane põhjendus näib olevat lihtne- kõik tahavad võita. Aga kui oled korra võitnud, kas siis tahad järgmisel aastal jälle võita? Ja järgmisel? Spordis on lihtne, süües kasvab isu, kaks olümpiakulda on kõvem sõna kui üks. Igatahes! Aga milline riik tahab igal aastal sellist megaüritust korraldada? Üks kord on okei, aga kas näiteks tahetaks ka viiel aastal järjest? Kunagi käisid vandenõuteooria kõlakad, et Iirimaa hakkas 1990ndate teises pooles meelega halbu lugusid Eurovisioonile saatma, kuna nad võitsid 1992-1996 viiest võimalikust korrast neljal korral, ja riik ei jaksanud lihtsalt sellist megaüritust enam korraldada.
Muidugi on oluline iga väikese riigi jaoks võimalikult palju pildil olla ja Eurovisioon seda ka võimaldab. Aga paratamatult tekib kohe küsimus, et kas näiteks Winny Puhh oma pungi ja hullumeelse show’ga Eestit mitte rohkem pildil ei hoiaks, kui õrnmalbe Birgit ballaadiga, mille viisi on sama võimatu meelde jätta kui lõpuni nähtud unenägu. Pean kohe ütlema, et ma ei ole teab mis suur pungi austaja ja kindlasti pole Winny Puhhi „Meiecundimees üks Korsakov...“ lugu, mida ma just ülemäära tihti kuulata tahaksin ja suudaksin.
Olen paljudelt kuulnud, et ei Kõrsikutel ega Winny Puhhil polnud piisavalt Eurovisioonilik ehk eurolik lugu. Ja kuidas korda armastavale ning reegleid näpuga tagaajavale Eestile sobikski saata Eurovisioonile midagi mitte-eurolikku. Korra juba selline apsakas juhtus Kreisiraadio „Leto Sveti“ näol, mis iseenesest polnud ka teab mis mässuline või eriline. Lihtsalt mõnusalt ja rahulikult jabur. Aga tundub, et isegi see oli eestlastele liiast. Tahaks parafraseerida lühifilmi „Tulnukas“ peategelast Valdist ja küsida, et „Miks kõik peab kogu aeg eurolik olema, miks ei võiks olla eriline?“. Mäletan, kuidas avastasin imestusega netikommentaariumitest, kui palju leidus tol korral inimesi, kes väitsid, et neil on häbi olla eestlane ja nad kolivad Eestist ära, sest Eurovisoonile on saadetud selline JAMA! Sama oli kuulda sel korral kontekstis, et „Kui Winny Puhh võidab....“. No ausõna, kui inimeste rahvuslik identiteet ripubki vaid ühe totra simmani küljes, siis võibolla ongi parem, kui need inimesed kiiremas korras Eestimaalt lahkuksid. Saaks lollidest lahti ja õhu puhtamaks.
Mina ei tea, keda oleks pidanud Eurovisoonile saatma või kas üldse peaks kedagi Eurovisioonile saatma, aga selge on see, et näiteks Winny Puhhil oli midagi, mida õrnal ballaadil polnud ja ega saakski olla - show. Ja Eurovisioon pole juba ammu enam pelgalt lauluvõistlus vaid eelkõige üksteise ületrumpamine show’ga. Nii võitis Läti 2002. aastal (no millal lahtiriietumine rahva südameid ei võidaks), paar aastat hiljem Ukraina oma trummide ning näiteks ka Soome oma Lordiga. Nii et kui tõepoolest osaleb Eesti Eurovisioonil selleks, et võita, siis võibolla peaks just unustama ilusad laulud ja hurmavad lauljatarid ning saatma sinna hoopis mehed, kes on koledad kui öö, kelle munad pressivad läbi maadluskile ning kes teevad hirmsat häält, ent samas jäävad ka meelde. Aga võibolla tuleks teha hoopis punk Eurovisioon nii nagu me tegime punk laulupeo. Siis saaksid lüürikud ja ilushinged nautida sulneid ballaade ning kõik need teised, kes muidu kogu aeg virisevad, et Eurovisioon on mõttetu palagan, need saaksid oma kolemuusika elamuse. Puhhid söönud, notsud terved.