teisipäev, detsember 10, 2013

Kus me käime. "Oppossum"

Proloog nr. 1.
Kivirähki viimases raamatus "Maailma otsas" on üks mees Ülo, kes peab "Oppossumi" nimelist kõrtsu, või baari. Peamised kunded seal kõrtsus on vanemad mehed. Kindlad kunded, mõni  tuleb õlut libistama, mõni tellib alati õlle kõrvale ka kiluvõileiva. Iga päev on menüüs üks toit. Vahel praad, vahel supp, mille Ülo on sel päeval teinud. Alati pannakse kõrts kell 7 õhtul kinni. Sest Ülo tahab ka elada, ta ei viitsi jamada purjus kundedega poole ööni. Tal on surnud emast maha jäänud terve raamatukogu maailma kirjandusklassikat, mille Ülo kavatseb läbi lugeda. Ülo on ühtlasi nii omanik kui baarimees kui kokk.

Proloog nr.2.
Mõni aeg pärast Paljassaarde kolimist panin tähele, et Sitsi peatuses on lillepoe kõrval üks väike sildike, millel on kala pilt ja kirjutatud "Baar". Sildi all üks hall uks, mis viib kuhugi keldrikorrusele. Tundus tavaline joomaurgas, aga millegipärast hakkasin ma seda kutsuma "Oppossumiks". Isegi ei tea miks. Võtsin pähe ja hakkasin. Võta sa siis kinni miks, sest raamatu "Oppossum" oli just vastand joomaurkale. Sisse ma sinna ei söandanud minna. No mis häda mul venelaste joomaurkasse norida, kuigi ma ise kutsusin seda hoopis "Oppossumiks". Aga võibolla ei julgenud sisse astuda just nimelt sellepärast, et ma seda "Oppossumiks" kutsusin. Võibolla kartsin alateadlikult, et kui sisse astun, siis kaob kohalt see romantiline "Oppossumi"
atmosfäär.

Ja nüüd siis alasti tõde reede õhtust. Sest samasest, millal käisime Kamahouse'is. Sest kõikse viimasest koosolemise õhtust, enne kui Merill Soome lapsi korralikuks läks hoidma.
Olime juba varem kokku leppinud, et viimasel õhtul käime ja väisame "Oppossumi" ära. Kaua sa ikka mingit kujutlust peas hoiad, tõde on lõppeks armsam kui Plaaton ja Prooton ja Kookon kokku. Pettununa Kamamajast lahkudes seadsimegi kohe sammud "Oppossumi" suunas. Kell 8.40 astusime "Oppossumi" uksest sisse. Kõigepealt mõned astmed trepist alla ja siis uus uks, mille taga avaneski "Opossumi" maailm.
Peab ütlema, et midagi erilist see endast ei kujutanud, väike uberik, kus kaks purjus venelast millestki vestlemas ja väike baarinurgake, kus taga losutamas natuke tüsedam mees. Uurisime natuke kohmetult ringi, kui baarman meid sõbralikult teisele poole kutsus. Ei, mitte baarileti taha, vaid selgus, et baarilette on kaks, keskelt poolitatud postiga.
Teisele poole posti minnes näitas Merill mulle kohe väikest külmkappi, kust vaatas vastu kiluvõileib. No paljugi mis, kiluvõileiba pakuvad ju paljud baarid. Uurisime baaririiuleid, kolm riiulit olid erinevate viinade all, lisaks oli veel paar riiulit, kus siis valik värvilisi alkohoolseid maitseid. Hinnad tundusid olevat üsna tavalised baarihinnad. Seda küll vaid hetkeni, kui selgus, et need pole 4cl (ehk "neljakümne" nagu baarimees ütles) vaid 10cl ("saja") hinnad. Kui me ikka veel ebalesime, et mida võtta, ütles baarimees, kes tundus olevat ka omanik, et otsustage nüüd ära, ma panen baari üheksast kinni. Baar reede õhtul üheksast kinni? Oot oot, mõtlesin ma. Mis kurat, mõtlesin ma ka. Aga mitte pettumusest vaid pigem sellest, et meenus Kivirähki "Opossumi" peremees Ülo, kes oma baari kell 7 kinni pani, sest tahtis enda elu ka elada. Kiluvõileib ja varajane kinnipanek? Ok, juhtub ikka, ons see tõesti siis nii ebatavaline kokkusattumus? Pigem mitte.
Joogid tellitud, tegime baarmaniga veel juttu, sest kuidas sa leti taga vaikides ikka napsutad. Merill küsis, et kas te süüa ka pakute. "Ega mul siin suurt pole, sardelle hapukapsaga ikka saab." Miks mul küll kohe meenus Ülo, kes pakkus iga päev oma kõrtsus vaid ühte lihtsat toitu? Asi hakkas juba väga kahtlaselt ühte kindlat suunda võtma. Et end natuke sellest lummusest vabastada, tegin juttu, et miks teil nii tagasihoidlik silt väljas on, et kas siis ei tahagi ennast rohkem reklaamida? "Mis reklaami siin teha, niigi käib liiga palju rahvast. Alles hiljuti YLE 1 käis küsimas luba, et mu baaris filmida, pärast näitas Soome TV-st seda. Soomlasi käib ikka jube palju. Näe alles eelmisel nädalal laenasin Soome presidendi nõunikule ühte raamatut lugeda. Ja siis see bravuuritar Anu Saagim möllas siin paljajalu ringi, jube tegemine oli temaga."
Ausõna, pärast sellist juttu ei osanud enam küll midagi küsida. Mis mõttes on kuskil Sitsi peatuses lillepoe kõrval baar, mille omanik kurdab liigse klientuuri üle? Ja et veel jube palju soomlaseid satub sinna. Täiesti hoomamatu. Oota, mis asja? "/.../ laenasin Soome presidendi nõunikule raamatut lugeda." Kas mitte Ülo polnud suur lugeja, kes igal õhtul tublisti lehti seljatas? Ei suutnud enam vastu panna kiusatusele ja mainisin baarimehele, et näe kui palju sarnasusi ma leian sellel kohal "Opossumiga" olevat ja et seal oli Ülo, kes kõvasti luges. Ja mida vastab mees teisel pool letti? "Nojahh, mul endal ka väike raamatukogu, 4000 raamatut, tavaliselt loen kümme raamatut korraga."
Ausõna, ärge tulge mulle enam rääkima mingist kuradi kokkusattumisest või juhusest. Asi võttis ikka väga absurdse suuna juba.
Märkamatult olid aga need 20 minutit ja rohkemgi täis tiksunud, nii et tuli lasta mehel baar kinni panna ja ise koju minna, ise terve kodutee arutades, et mis kurat just juhtus.

Epiloog.
Hommikul vara läks Merill Soome, paar tundi hiljem läksin ma tööle. Aga eelmine õhtu ei andnud asu. Tekkis hirmus kiusatus kirjutada Kivirähkile ja küsida, et kas ta sai "Opossumi" jaoks inspiratsiooni sellest väiksest, pealtnäha märkamatust baarist Sitsi peatuses.
Tööl oli hullumaja, sest nagu igal nädalavahetusel alates Titaaniku näituse avamisest, lookles järjekord kurja ussina kassa eest välja, tänavale. See uss ei lase kassas töötades just igavusel peale tulla. Kui eufemismides rääkida. Ja veider on see uss ka, napsad talt pea, kasvab kaks korda pikem saba taha. Nagu muinasjutus. Ja siis nagu muinasjutus (sest päris elus ei ole sellised juhused võimalikud) seisis mu ees Andrus Kivirähk oma perega. Olukord oli liiga jabur, et sel lihtsalt minna lasta. Ja nii ma siis rääkisingi Kivirähkile oma eelmisest õhtust, samal ajal kassa arvutisse perepiletit sisse toksides. Ja lõpuks pileteid edasi andes olin jutuga jõudnud nii kaugele, et küsida, kas Kivirähk on seal käinud ja sealt inspiratsiooni ammutanud. Ta väitis, et ei ole. Algselt olin pisut pettunud, aga siis leidsin lahenduse, kuidas pettumusest üle saada. Otsustasin Kivirähki mitte uskuda.

Ma arvan, et kõigil on vahel vaja oma ellu midagi erilist, mis teda ärataks ja mõnusalt argisusest välja raputaks või vähemalt õlast müksaks. Natuke maagilisust kui soovite. Kõigil, minul ka.

kolmapäev, detsember 04, 2013

Kus me käime. Kamahouse.

Tere!

Kamahouse'i kohta olin ma kuulnud halba. See ei tähenda, et ma ainult halba oleksin kuulnud. Ma olin kuulnud, et on olemas Kamahouse. Kui küsida teadjamatelt inimestelt Põhja-Tallinna parimaid jõlkumisasutusi, siis käib alati Kamahouse'i nimi ka läbi. Samas ainuke lähem info Kamahouse'i või täpsemalt seal pakutava söögi kohta oli see, et toit ei pidavat seal hea olema. Võta sa siis kinni. Kuna käes oli reede ja Merill oli lauba varaomikul  Soome poole jalga laskmas, siis tuli ju ometi korraldada üks erilisemat sorti õdakueine. Kõik teised restod, mida me olime mingil ajahetkel mõelnud külastada, olid täis. Et Kamahouse suht lähedal meile asub ja seal polnud varem veel käinud, siis oligi mõte küps. Igaks juhuks andsin Kamainimestele teada ka, et me tuleme, ikkagi reede õhtu.
Välisuksest sisse astudes komistasime kohe meile kinni pandud laua otsa. Ja sellega oli esmamulje rikutud. Koht oli suht tühi, aga ometi oli meile reserveeritud laud, mis asus kohe välisukse ees ja keset saali. Õnneks pakkus teenindaja kohe meile võimaluse seinaäärsemasse lauda istuda, mille me tänulikult vastu võtsime. Selgus aga, et laua äärest oli üks tugitool kaduma läinud ja see oli asendatud tooliga, mis oli ilmselgelt liiga kõrge selle laua jaoks. Ehk siis jalad laua alla ei mahtunud. Juhtub. Aga rikutud mulje süvenes.
Üldmulje oli iseenesest täitsa ok. Industriaalne stiil, kohati vbla liigagi industriaalne (plekktops laual, mille sees oli peldikupaber, vabandust, salvrätikud). Igatahes jäi mulje, et see koht sobib Põhja-Tallinnasse küll ja pigem rikastab kui kurnab.
Toidust siis ka tsipa kuna lõppude lõpuks sai sinna mindud ikkagi sööma. Tellisin pardirinna pähkli kuskusiga, Merill võttis mingi supimögina. Hind 13 euri oli küll kallim, kui ma endale tavaliselt väljas käies luban, aga no saame aru, eriline õhtu ikkagi. Paraku ei hiilanud lauda toodud roog millegi erilisusega. Kui just portsjoni väiksust eriliseks mitte pidada.
Teeme ühe asja selgeks - ma saan väga hästi aru, et peenetes restodes ei ole hiiglaslikud road, vaid kõhu saad täis pigem siis, kui tellid mitu käiku ja portsjonite suuruse asemel on rõhku pööratud esteetikale ja maitsenüanssidele. Teeme selgeks ka selle, et hoolimata 13st eurost pearoa eest pole Kamahouse peen restoran vaid pigem mõnus lokaalne söögikoht. Nagu F-hoone ja Boheem. Seega ootaks sellise raha eest vähemalt kõhutäit. Aga nagu selgus, oli seda ikka palju oodatud. Ja kui lisada juurde veel täiesti mage kuskus, siis tekibki õigustatud küsimus, et kus kus on korralik kõhutäis? Plusspoolele saab kanda Merilli tellitud supimögina, mis olla maitsenud hää ja mis oli ka üsna tavalise suurusega. Ja õllevalik erines tavapärasest söögikoha valikust, nii et kui on huvi mekkida väljamaa õlut, siis Kamahouse'is saab.
AGA, kraanivee eest küsida raha on jälkus!!! Igas kohas, kus küsitakse kraanivee eest raha, on mul alati tahtmine küsida tühi klaas ja see WC-s kraani all täita. Kraanivee eest raha küsida on täielik absurdsus. Huvitav, miks nad siis WC külastust ja kätepesu ei maksusta, eks kulub sealgi see sama vesi, aga palju suuremas koguses kui ühte pooleliitrisesse klaasi korraga mahub.

Pärast päris mitme koha külastust võib teha vahekokkuvõtte. Üldiselt kipub olema nii, et kus on hea teenindus, seal kipub toidupool kehvapoolseks jääma, aga kus on hea toit, seal veab alt kas miljöö või teenindus. Juhuslik jackpot on pea välistatud. Endiselt (juba palju aastaid) on mu lemmik Põhja-Tallinna söökla Boheem, kus on enam-vähem teenindus (osad teenindajad on seal ikka väga kurja näoga), ja toit on maitsev, mõistliku hinnaga ning tihtilugu liiga suures koguses. :)
Kamahouse'i teenindusele pole midagi ette heita, teenindajad olid sõbralikud ja abivalmid. Samas toit oli pettumus. Kokkuvõttes annaks hindeks 4-, AGA võttes arvesse seda, et nad tahavad saada pool eurot poole liitri kraanivee eest, siis kukutab see hinde väga mitterahuldavaks. Kavatsen boikoteerida kõiki kohti, mis kraanivee eest raha küsivad ja soovitan teistel teha sedasama.

Ahjaa, täpsustuseks nii palju, et see, kus me käisime on Kamahouse Köök. Kuna tegemist on kobaräriga, siis on seal veel stuudio ja kunstipood. Meil ei olnud tol hetkel isu kummagagi tutvust teha, nii et kõik siin muljetatu käib Kamahouse Köögi kohta.
http://www.kamahouse.net/