kolmapäev, märts 07, 2018

Meie vs Wizzair

Käisime Madliga Londonis. Reis reisiks, tore nagu ikka, minna kuhugi, kus keegi eesti keelest aru ei saa ja sa võid valju häälega kõike kommenteerida (et siis avastada, et seal on teised eestlased). Aga mis seekord tõelist emotsiooni tekitas oli lend ise. Firmaks hõimuvellede ungarlaste Wizzair.

Minnes hilines lend 2h. Kui me Lutonisse jõudsime, selgus, et lennukist välja ei saa, sest polevat inimest, kes meid vastu võtaks. Eriti naljakas oli see, kuidas stjuuardess rõhutas, et meie oleme ammu valmis, aga nemad seal mitte. No mida kitukas. Poole tunni möödudes lasti lõpuks ka lennukist välja.

Londonis mõtlesime, et loodetavasti tagasilend eriti ei hiline, sest aega oli meil Riia lennujaamas umbes 2h. Algselt pidi lend südaööl maanduma, Lux Expressi takso Riia kesklinna läks 02.10. Buss Tallinnasse 03.05. Nii et põmst oli meil ideaalis aega 2h, aga hädapärast ka 2,5h, et omal jõul kesklinna jõuda.

Huvitavaks läks tagasituleku hommikul, kui tuli sõnum, et lend hilineb 2h. Nojaa, hakkas kitsaks minema, aga õnneks veel mitte kriitiliseks. Lennujaamas kõik sujus, boarding avati ilusti õigeaegselt, aga väikse nüansiga. Nimelt ametlikult küll algas boarding, aga reaalsuses kedagi lennukisse ei lastud. Muudkui vabandati ja lükati kogu aeg 5-10 minutit edasi. Kuna lennuk oli rahvast täis, siis selgus, et me väike kohver lennukisse väidetavalt ei mahu ja peame selle ikkagi pagasisse ära andma. Tagasi pidime selle saama lennuki trepi juurest.

Lõpuks lennukisse jõudes olime graafikust maas 2h 35 min. Kerge pettumus, et ettemakstud taksoraha raisus, ja närvilisus hinges, alustasime tagasiteed. Kuna raamat jäi kohvrisse, mida algselt polnud plaanis ära anda, siis oli üks nüri ja närviline tagasilend.

Aga viimaks olime õnnelikult Riias ja kell 02.22 lülitas lennuk mootorid välja. Olime piisava ajavaruga kohal! Või nii me naiivselt arvasime. Wizzairil oli aga üks valus kaart varrukas. Nägime, et trepid sõidavad lennuki juurde, aga jäävad järsku lennukist natuke eemal seisma. Ja edasi ei liigu. Aga aeg liigub. Näeme, et kaks treppi seisavad, aga lennuki juurde ei tule ega tule. Lõpuks tuli ka info, et on mingi rike ja uksi ei saa avada. Rike eemaldatakse, nagu ikka, 5-10 min. jooksul. Lõpuks siiski uks avati. Just nimelt uks, mitte uksed. Tagumist ust ei saadud lahti ja kõik pidid eest välja minema. Me muidugi istusime 23. reas.... Nii et lennukist saime välja viimaste hulgas, kell näitas 02.52. Pressisime ennast lennujaama viiva bussi peale, need, kes meist veel paar rida tagapool istusid, jäid järgmist bussi ootama. Mingigi väike vedamine.
Ja muidugi ei olnud kohvrit trepi kõrval, vaid pagas oli, nagu kord ja kohus, lennujaama transporditud. Olime mitte ülemäära rahulikud. Jookseme läbi lennujaama, passikontroll tundub võtvat terve igaviku, aga lõpuks siiski saan pagasilindi juurde. Näen veel silmanurgast, et kõrval kontrollis on Madli, aga ta ei saa sealt tulema. Torman pagasilindi juurde ja näen meie kohvrit lindil uuele ringile minemas. Viimasel hetkel õnnestub kohvriratastest haarata ja saan raipe kätte enne, kui see mustavasse auku kaob. Madlit pole ikka näha. Jooksen väljapääsu poole ja näen, et Madli on ka lõpuks tulema saanud. Kihutame koos lennujaamast välja, kus taksojuhid rahulikult suitsu kimuvad. Küsin esimeselt ettejuhtuvalt taksojuhilt, et kaua siit kesklinna sõidab. Taksojuht vastab, et 15 minutit. Kell on 03.02. Millegipärast on meeles, et buss väljub 03.10, mitte 03.05. Sellest ajendatuna ütlen taksojuhile, et nüüd on vaja 10 minutiga linna saada. Ja lendame. Seekord madalalt Riia maanteede kohal. Püüame endid rahustada, et küllap buss ootab, sest lennul oli mitmeid eestlaseid ja kindlasti on ka nemad plaaninud bussiga öösel Tallinnasse tagasi sõita. Lootus on lollide lohutus.

03.18 ja me oleme Riia bussijaamas. Taksojuht ei hakka peenrahaga tegelema ja küsib meilt pea kahekordse tasu. Anname nurinata talle oma viimased eurod, sest taamal bussijaama teises otsas hõõguvad kaks väga armast silma. Me jõudsime!

Jõudsime, sest endale teadmata oli ka meil üks valus kaart varrukas. Seekord jokker. Ja jokkeri elavaks kehastuseks oli üks murjan, kes bussijuhiga peaaegu käsipidi kokku oli minemas. Loomulikult ei oodanud Lux Express lennukilt tulijaid, aga bussijuht madistas ühe murjaniga, kes ilmselgelt polnud kohalik. Mingi tüüp bussijaamast, kes show'd nautis, ütles meile, et nad kaklevad juba viimased 15 minutit. Leedukast bussijuht karjus murjani peale segamini nii leedu, saksa kui inglise keeles, aga reisija keeldus bussist välja minemast. Bussijuht samas keeldus teda istuma laskmast. Lõpuks tegi bussijuht kõne, siis suunati kõne edasi murjanile ja siis saabus selgus. Nende jaoks, meie jaoks küll mitte, aga nii palju, kui aru saada oli, oli asi mingis viisaprobleemis. Midagi oli igatahes nende kahe vahel tõlkes kaduma läinud. Igatahes murjanil oli täielik õigus bussis olla ja paar minutit pärast meie saabumist istuma ta ka lasti. Ja meie rõõmsalt tema järel. Arvestades, kui palju pöördeid oli õhtu jooksul olnud, ei julgenud ma enam magama jääda, sest kes teab, mis kõik veel bussiga juhtuda võis.

Selge on see, et kui me lennujaamas oleksime arvanud, et buss läheb 03.05, siis me poleks taksot võtnud vaid oleksime öö veetnud lennujaamas. Kes tahab siit motivatsioonilaksu saada, siis long story short- never give up. Aga ma pigem nendiks, et lollidel ikka veab ja rohkem murjaneid baltikumi! :)


teisipäev, jaanuar 10, 2017

Aastavahetus Liinul

Kuna meile Naabriga mõlemale väga meeldis augustis Liinul aega veeta, siis otsustasin, et miks mitte seda ka aastavahetusel teha. Saab linnakärast eemale ja Naaber ei pea tegelema ilutulestikust tuleva PTS-ga.

Helistasin Katsile, selgus, et tal sama plaan ja mõned inimesed lisakski kutsutud. Aga et Kats suutis nädala alguses haigeks jääda, siis polnud tema tulek reedel sugugi kindel ja nõnda sai ka Liinu üritus muu rahva jaoks käntseldatud.

Neljapäeval selgus, et Kats tunneb end piisavalt kõbusana, et siiski tulla ja kolmekesi siis sinna ka läksime.

31. detsembril sadas päev otsa vihma. Et Kats ei ole veel Europargiga kokkuleppele saanud, et kuhu täpsemalt tasuline parkla rajada Liinul, siis tuli mu buss tee blokeerimise vältimiseks teeserva jätta. Pinnas tundus õnneks piisavalt tugev, et sealt hiljem ka välja saada.
VillemWallutaja

Järv oli jääs ja tundus olevat veel piisavalt tugev, et kanda inimest. Kaldaserval mõõtsin paksuseks kuskil 5 cm. Jää peal oli õrn veekiht, nii et kui tuul puhus, siis see veekiht väreles kenasti ja polnud tegelikult arugi saada, et järv jääs on. Sündis plaan 1.jaanuaril teha üks Jeesuse video, kuidas ma vee peal kõnnin. Katsi hiljutisoetatud jäänaasklid lisasid julgust asi ette võtta.

Väljas väga kaua passida ei saanud, vihm peletas tuppa.

Õhtuks sündis otsus siiski midagi põnevamat ka teha kui bursuikas puid põletada ja raamatut lugeda. Katsil on väike 100 l Rootsi sõjaväe madalrõhukatel, mis oma voolikutega meenutab sõbralikku süvaveeelukat, kes oma kombitsaid ümber sinu keerata tahab. Ja katla kõrval kenake koormakattega kaetud hurtsikuke. Ehk siis kõik ikka selleks, et kombitsad koormakatte alt sisse ajada ja hurtsik kaasaegseks indiaanisaunaks muuta.
Raiusime järve jää sisse augu ja vedasime katla vett täis ning ajasime tegelinski kurjaks.

Väljas vihiseva tuule ja allasadava vihma tõttu oli külm kontidesse pugenud, aga seda õdusam oli saunas istuda ja järve auru endale sisse hingata. Aur oli paks ja aus.

Kui kuulsime, et naabrid hakkasid rakette tulistama (selgus, et ikka päris vaikust me ei saa), tormasime välja, seisime alasti- ei, mitte alasti, alasti allpool vööd- väikese sinise styrofoami tüki peal (maapind oli liiga külm paljajalu seismiseks) kannikad vastakuti ja lõime vahuveinil korgi maha. Alaku uus aasta!

Et mitte naabrite silmis täielikku häbbi jääda, siis lasi ka Kats paar raketti vastu taevast. Naaber suure algustähega seda väga ei fännanud, aga sai hakkama.
Esimese jaanuari ilm paraku paranemise märke ei näidanud, tuli vastu võtta raske otsus vehkat teha. Jeesuse mängimisest ei tulnud miskit välja, sest vihm oli kõvasti jääd sulatanud, lisaks oli veekiht jää peal päris korralikult kasvanud. Jeesus oleks pahkluuni pidanud vees solberdama.

Pakkisime asjad bussi ja hakkasime Tartu poole uhama. Või vähemalt nii me kujutasime ette. Selgus, et piisavalt tugev maapind oli vahepeal muutunud piisavalt pehmeks maapinnaks ja buss tegeles tee peale tagasi saamise asemel sügavustesse kaevumisega. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui tuli välja otsida tali ja buss mudast välja vinnata. Et bussi õiges suunas liikuma saada, siis vahetasime vahepeal puud, mille külge tali oli kinnitanud. Vinname ja vinname, ühelt hetkel tundub, et buss üldse enam ei liigu. Kõik justkui töötab, ainult et buss on paigal nagu jonnakas eesel. Pilk üle Ülo õe õla andis vastuse. Olime bussi asemel hoopis paju maa seest välja vinnanud. Kuna muud üle ei jäänud, tuli proovida bussi oma jõuga teele tagasi tagurdada. Ja oh imet, õnnestuski. Adrenaliin oli laes. Nüüd jäi veel 30 meetrit ristteele tagurdada ja buss õigesse suunda keerata. Väljas oli pime, adrekas oli laes, tahe minema saada oli suur...

Buss maandus pinnatud teelt poolenisti välja ja jäi õnnetult lääpa. Oli selge, et siit omal jõul enam minema ei saa. Õnneks on Katsil väga tore naaber, kes evib traktorit ja lõpuks pärast korralikku kreeni, sai bussi ka tee peale tagasi.

Meeleolukas.











pühapäev, aprill 24, 2016

Elu Naabriga

Ühel hetkel tuli minu sisse suur teadmine, et mul on vaja mingit elukat oma ellu. Kuna last tuleb 9 kuud oodata, siis see tuli välistada. Sõelale jäi kass, koer ja vombat. Kuna mul pole õrna aimugi, mida vombatile nimeks panna, siis tuli ka see välistada. Seega, kass nimega Koer ja koer nimega Naaber olid need, kes mu ellu tulema pidid. Samas, mõeldes oma viimase kogemuse peale Kajakas Almaga sain aru, et pigem tahan ma ikka endale pigem Naabrit kui Koera. Algasid otsingud...

Kuna varjupaikades on pigem vanad koerad, kui kutsikad, siis ei julgenud ma sealt otsida. Kunagi ei tea, mis elu see koer enne elanud on ja kui pekki ta psüühika keeratud on. Avastasin, et okidoki.ee on üsna hea koht potentsiaalse Naabri leidmiseks.

Kahest Naabrist jäin napilt ilma, keegi jõudis ette. Aga siis oli korraga seal 6 koerapoega. Vaatasin neid pilte, üks armsam kui teine. Väiksed karvavorstid. Minu süda oli võidetud.

Rääkisin Lenne ära, et ta minuga teisele poole Tartut autoga kärutaks Naabri järele. 25. detsembril läksime maale, olime paar tundi ema juures ja siis põrutasime Tartu suunas edasi. Koht, kuhu läksime oli keset põlde ja mägesid, ometigi suutsime selle kottpimedas siiski üles leida. Olin otsustastanud, et võtan selle karviku, kes esimesena minu juurde jookseb. Naaber naabrit tunneb, nagu ütleb Transnistria vanasõna.

Hämaral õuel jooksid meie poole 5 karvast tompu, kõige lühema karvaga tomp kõige ees (tõenäoliselt sellepärast, et tal oli väikseim tuuletakistus). Ei tekkinud küsimust ka, kes meiega tagasi sõidab.
Ma ei hakka üldse pikalt rääkima, kui armas ta oli ja kuidas ta Kadrioru kunstimuuseumi selfikonkursi kinni pani. Tahtsin rääkida hoopis sellest, kuidas absoluutselt kõik inimesed teavad, mismoodi peaks täpselt koera kasvatama. Hoolimata sellest, kas neil endil on kunagi koera olnud või mitte. Ja mis eriti põnev, iga inimese soovitus läks pea alati risti vastu eelneva inimese antud soovitusega.
Üks töökaaslane ütles, et kutsikal peab kogu aeg toidukauss täis olema, teine hakkas kohe kõrval vastu rääkima, et sellist asja ei tohi kunagi olla. On vaid kindlad söögiajad. Kui ma Naabri tööle kaasa ei võtnud, siis avaldasid osad inimesed muret, et kuidas see vaene koer üksinda kodus hakkama saab. Kui ma ta tööle kaasa võtsin, siis rääkisid teised, et koer ei iseseisvu kunagi, kui ma teda kogu aeg endaga kaasa võtan. Osad küsisid, et kas ma söödan teda steroididega, et ta nii kiiresti kasvab, samas kui teised avaldasid muret, et ta ei kasva vist üldse.
Oli ka muretsejaid, et Naaber taandareneb. Üks kolleeg käskis mul kohe loomaarsti juurde aeg kinni panna, kui Naaber ühel hommikul tööl põrandale pissis. Vanust võis tal nelja kuu ringis olla. Mure põhjuseks oli see, et Naaber polnud juba mitu päeva põrandale teinud ja kolleeg tundis sügavat muret, et Naaber taandareneb. Minu muretus selles osas ja nentimine, et kutsikatel ikka juhtub, valas ainult õli tulle. Kuidas ma küll saan nii ükskõikne olla ja ei pööra tähelepanu mu koera tõsistele probleemidele...
Lähiajal on lapsesaamine küll välistatud, või siis tuleb laps iga päev kellegi kätte hoiule anda, kes teab täpselt, kuidas teda kasvatama peab...

Praeguseks on Naaber 6 kuud ja 10 päeva vana. Haukumise selgeks saanud ja seda häbematult kuritarvitav koerakärss. Käisime ühel korral kutsikate koolis. Seal oli kaheksa kutsikat. Arvake ära, kes ainsana arvas, et ta on seal selleks, et absoluutselt kõigile koht kätte näidata ja nad pooleks haukuda.
2 kuu ja 12 päeva vanune Naaber esimest korda elus EV pealinnas 25.12.25


Kadrioru kunstimuuseumi selfivõistluse võidufoto.

Paksus Margareetas tööhoos.

Pooleaastasena mu särke varastamas.






laupäev, märts 14, 2015

Unenägu

Käib rattavõistlus kuskil Prantsusmaal. Rein Taaramäe on grupist lahti rebimas. Üsna üles-alla maastik on. Ma jooksen raja ääres järele ja ergutan Taaramäed. Mingi hetk on Taaramäe grupil eest ära saanud ja suurendab vahet. Ma olen vahetult tema taga, plaksutan käsi ja ergutan nagu jõuan. Siis avastan, et Taaramäe on hoopis hamster ja iga kord, kui ma midagi talle hõikan, jääb ta seisma ja vaatab, et mida ma karjun. Ma karjun selle peale veel rohkem, et jookse ometi, teised saavad su muidu kätte. Hamster on mu ülevoolavast ergutusest hirmund ja ei julge enam üldse edasi joosta.

Äratus.

pühapäev, märts 08, 2015

Lennusadama klassika. Mida teha, kui vänt ei tööta.

Täna kostis lällarist Anu- "Kiiremini Rauno, kiiremini, kiiremini!"
Ähkiv Rauno vastas- "Ma ei jõua, käsi väsis ära..."

Millega tegelevad külastusjuhid töö ajal, tekib õigustatud küsimus. Eks ikka üritavad saada sotti, kas UvU näituse Bermuuda simulaator töötab.

neljapäev, märts 05, 2015

Kodused mõjutused

Täna muuseumis nägin kuidas väike poiss, nii umbes 9-aastane, mängis kahurisimulaatoriga, kus saab lennukeid alla tulistada. Pärast edukat lennuki allatulistamist hüüdis poiss võidukalt: "Fašist, yess!". Ja siis me imestame, miks on nii palju kitsa silmaringiga ja väiklaseid inimesi. Kui sulle lapsest peale kodus igasugu jama aetakse, siis nõuab see ikka korralikku iseloomu, et hiljem sellest pasast end puhtaks pesta.

Mäkdoonalds

Esmaspäeval sain erinevaid veine degusteeritud ja suure degusteerimise peale läks seest natuke hõredaks. Kus häda kõige suurem, seal püksid kõige pruunimad, ja nii ma siis mäkki suundusingi.
"Tere, palun üks topelt juustuburger."
"Kas Issand burger või aine?"
Ootamatu küsimus võttis mind tummaks, seedisin natuke seda küsimust ja palusin viisakalt korrata.
"Kas Issand burger või aine?"
Ajasin pea viltu ja üritasin aru saada, mis aineid mäkdoonaldsi teenindaja mulle pakub. Ainus aine, mille järele mul neelud käisid oli toiduaine, aga tundus, et ma ei saa seda, sest näis nagu saaks seda püha burgerit vaid koos mingi ainega tellida. Lõpuks andsin alla ja tunnistasin, et ma olen tiba svipsis, kas te saate palun veel korrata.
"Kas Issand burger või aine?"
No tule taevas appi, kust mina tean! Ainus, mida ma soovin, on üks tagasihoidlik burks, aga selle asemel surutakse mulle peale jumalikku saia ja mingeid kahtlaseid aineid. Kui keeruline saab olla ühe burgeri ostmine?!
Järsku tabas mind valgustus ja ma vastasin laiutava rahuloluga- "Issand burger palun".

Loo moraal, kui sa ei taha limonaadi ja rasvakartulit vaid lihtsalt burksi, siis ära einet võta!

kolmapäev, detsember 17, 2014

Pime aeg

Kell on pool üks öösel ja just valmisid kaks juustupeekonitšillipasteeditomatipraetudmunajasibulajaseene võileiba. Kuidas sellega oligi, et pingviinid on pääsukesed, kes söövad õhtul peale kella kuut? Ja et öösel söömine ei pidavat tervislik olema? Ja et seeni on raske seedida? Las ma ütlen midagi, pärast kahte päeva nonstop nuuskamist on mul sajaga savi sellest, mis on tervislik toitumine. Tervisest on asi niikuinii kaugenemas. Viimastel päevadel olen õla alla pannud ravimitööstusele ja andnud neile noorepere kodulaenuga pea võrdse summa. Ajad on rasked, ega ravimitööstusel ka kerge ei ole. Ostsin kokku tablekaid ja muud huinjaad, mis kõik peaks mind kohe terveks tegema. Sittagi. Täna läksin uuesti apteeki, et leida midagigi, mis võiks mu lahtiste sõõrmete päevad lõppenuks kuulutada. Sest ma olen üsna meeleheitel, hakkasin juba vaikselt voolima puust punne, mida ninna lüüa. Nina ja silmad täiesti punased, küsisin hädise häälega midagi, mis aitaks tatijooksu vastu. Apteeker vaatas mind ja suur naeratus ilmus ta näole, ime ka- tema ees seisis tatitaudi elav kehastus. Minu välimus kutsus temas esile sellise kaastundepuhangu,et küsimatagi tegi ta mulle väikse soodustuse. Ikkagi inimene!

Ainuke hea asi selle haigestumise juures on see, et.... Nalja teete või? Mis hea asi? Kuidas saab haigestumise juures midagi head olla??? Mitte midagi head ei ole siin. 
Poolteist päeva loopisin tilkuvaid pabertaskurätikuid üle toa, nurka prügikasti. Siis lõpuks tulin mõttele, et miks ma neid üle toa pillun, võin ju prügikasti voodi kõrvale tõsta. Mõeldud-tehtud. Tagajärjeks on see, et harjumusest loobin endiselt tatirätte üle toa, vahe vaid selles, et nüüd liituvad nuuskelappidega poolel teel õhus ka vandesõnad. Ühesõnaga- elu on lill, hetkel küll üsna lõhnatu.

Teed olen lürpinud nii palju, et ei taha teadagi, mis mu detsembrikuu veearve tuleb. Tallinna Vesi hõõrub heameelest muidugi käsi ja nad arvavad seal tõenäoliselt, et ma olen oma kodus avanud spa.

Aga need on kõigest kaks viimast päeva. Palju huvitavamad asjad juhtusid mõned päevad tagasi. 
Läksin Aljonale külla, kuna polnud ammu näinud ja tal oli vaba õhtu. Kaasa kaks pudelit punast veini ja üks õlu. Tahtsin uhkustada oma hiljutisoetatud Nikoniga, nii et see maandus ka kotis. Kui Aljona juurde jõudsin, avastasin, et vahepeal oli õlu kotis lahti läinud ja pool liitri magusat lürbet fotoka täiesti läbileotanud. Väga ebameeldiv. Mis raipest saab, ei teagi, igatahes läks ta rikki. Kuna tegemist pole digikaga, siis väike lootus seda parandada siiski on, eks näis. See seik mind muidugi ülemäära rõõmsaks ei teinud, aga noh, õnneks oli vein. Vein parandas tuju ja tõi PÄHE igasugused huvitavad mõtted. Nimelt hakkasin ma kannatama veendumuse all, et koledamal kombel on vaja juukseid värvida. Keskea kriis, mis muu. Kaks varianti- sinine ja blond- tundusid tol hetkel kõige hurmavamad. Lõpuks langes valik blondi peale ja habras vesinik langes kui oodatud räitsak mu- soon to be kuldsetele- kiharatele. Tulemuse kohutavust ma tol õhtul ei adunud. Ega ma ei adunud tol õhtul üldse väga enam midagi. Hakkasime veel õudukat vaatama, aga ma vajusin magama. Hommik saabus sulni tuumapohmelliga. Ma ei ole kunagi pohmellis peaga andnud lubadusi, et rohkem enam ei joo (ja vähem ka mitte), aga sel hommikul vaagisin tõsiselt mõtet loobuda alkoholist. Tänu pohmellile sai kunagi suitsetamine maha jäetud, nii et ülemäära pole pohmelli vaja kiruda. Aeg-ajalt tuleb kasuks. Andsin endale siiski aru, et mingid pahed peavad inimesele ju jääma, nii et täiskarsklast minust ei saa. Äärmisel juhul võib saada täis karsklane. 
Kaua mulle põdemiseks aega ei antud, Aljona pidi tööle ruttama ja mind visati välja. Värske karge õhk ja valuvaigisti tegid imet, koju jõudes hakkas eluisu tagasi tulema. Ja siis sain visata esimese korraliku pilgu peeglisse. Peeglist vaatas vastu noor Veiko Märka. Ainult et veel koledam. Helekollased kiharad langesid vabalt, luues veidralt rõveda sümbioosi tumeda habemega. Tõmbasin kapuutsi pähe ja hakkasin palavikuliselt välja mõtlema lahendust. Ega siin väga midagi mõelda polnud, kaks varianti oli, kas lõigata juuksed ülilühikeseks, või värvida tumedaks. Helistasin Aljonale ja leppisin kokku, et õhtul lähen talle uuesti külla. Kogu päeva olin kapuutsiga. Vahepeal arvasin, et äkki ikka harjun ära ja lihtsalt uus ja ootamatu värv on. Aga ei, iga kord, kui pilgu peeglisse viskasin, tuli valugrimass näole. Kusjuures peeglist vastu vahtiv Veiko Märka irvitas laialt.
Õhtul otsustas Aljona, et parim variant üldse, on juuksed lühikeseks lõigata ja ära värvida. Lõpptulemus on pärast seda košmaari õnneks üsna talutav. Lõpp hea, kõik hea? Kurat seda teab...

Jooksva nädala lõppsaldo- pronksjad juuksed, tühjusest haigutav rahakott, persses fotokas ja tatine nina. Kuu kompu!