Laupäev, märts 13, 2010

meeldivused

elu on kummaline.

nordeni töö sai otsa ja oht surra vaesuse sisse, viletsuse sisse, kuulsusetuse sisse ja muude õuduste sisse muutus ähvardavalt suureks, sest ilmselgelt oleksin ma vaid kinopalgaga end elatades jäänud vee ja leiva, vahel tõenäoliselt ka vee ja vee peale. aga siis selgus äkitsi, et sõpruse kino saab uuesti eluvaimu sisse ja ka mina olen seal teretulnud inimene andmaks oma panust. see meeldis mulle väga. ja milline ajastus!

olen vahepeal kohtunud veel docpointi inimestega, kes on kõik üsnagi talutavad inimesed. mulle talutavad inimesed meeldivad. neid on kerge taluda. see meeldib mulle väga. käisime koos söömas, käisime koos joomas, käisime koos muusikat nautlemas. see kõik on olnud väga talutav ja meeldiv.

vahepeal käitun nagu siga ja tundub, et ma vist vihkan ennast, sest miks muidu peaksin ma seana käituma. samas mulle kohe üldse ei meeldi ennast vihata ja seetõttu üritan ennast parandada. aga parandada üritan ma ennast alati PÄRAST seda, kui ma olen käitunud mitte kõige tsentelmennlikumalt. kas mitte emobänd falloutboyl pole säänsed laulusõnad, et "I want these words to make things right but it's the wrongs that make the words come to life." tabav, kas pole. sõnastasin täna ka enda reklaamlause- 'käitudes tsentelmennina üritan jääda siiski ka iseendaks.' et noh justkui õigustada oma badnessi. halvasti käitumise miinus on see, et peale mu enda kannatavad ka teised. või siis, et peale teiste kannatan ma ka ise. vbla uskumatu, aga mõlemad variandid on täpselt sama halvad.

aga ma ka armastan. rohkem, kui oleksin julgenud endale tunnistada. ja armastada mulle meeldib. meeldib väga. mycket mycket! vahetevahel armastan liiga palju, siis on valus ka. äärmused ei ole kunagi head.