Teisipäev, detsember 10, 2013

Kus me käime. "Oppossum"

Proloog nr. 1.
Kivirähki viimases raamatus "Maailma otsas" on üks mees Ülo, kes peab "Oppossumi" nimelist kõrtsu, või baari. Peamised kunded seal kõrtsus on vanemad mehed. Kindlad kunded, mõni  tuleb õlut libistama, mõni tellib alati õlle kõrvale ka kiluvõileiva. Iga päev on menüüs üks toit. Vahel praad, vahel supp, mille Ülo on sel päeval teinud. Alati pannakse kõrts kell 7 õhtul kinni. Sest Ülo tahab ka elada, ta ei viitsi jamada purjus kundedega poole ööni. Tal on surnud emast maha jäänud terve raamatukogu maailma kirjandusklassikat, mille Ülo kavatseb läbi lugeda. Ülo on ühtlasi nii omanik kui baarimees kui kokk.

Proloog nr.2.
Mõni aeg pärast Paljassaarde kolimist panin tähele, et Sitsi peatuses on lillepoe kõrval üks väike sildike, millel on kala pilt ja kirjutatud "Baar". Sildi all üks hall uks, mis viib kuhugi keldrikorrusele. Tundus tavaline joomaurgas, aga millegipärast hakkasin ma seda kutsuma "Oppossumiks". Isegi ei tea miks. Võtsin pähe ja hakkasin. Võta sa siis kinni miks, sest raamatu "Oppossum" oli just vastand joomaurkale. Sisse ma sinna ei söandanud minna. No mis häda mul venelaste joomaurkasse norida, kuigi ma ise kutsusin seda hoopis "Oppossumiks". Aga võibolla ei julgenud sisse astuda just nimelt sellepärast, et ma seda "Oppossumiks" kutsusin. Võibolla kartsin alateadlikult, et kui sisse astun, siis kaob kohalt see romantiline "Oppossumi"
atmosfäär.

Ja nüüd siis alasti tõde reede õhtust. Sest samasest, millal käisime Kamahouse'is. Sest kõikse viimasest koosolemise õhtust, enne kui Merill Soome lapsi korralikuks läks hoidma.
Olime juba varem kokku leppinud, et viimasel õhtul käime ja väisame "Oppossumi" ära. Kaua sa ikka mingit kujutlust peas hoiad, tõde on lõppeks armsam kui Plaaton ja Prooton ja Kookon kokku. Pettununa Kamamajast lahkudes seadsimegi kohe sammud "Oppossumi" suunas. Kell 8.40 astusime "Oppossumi" uksest sisse. Kõigepealt mõned astmed trepist alla ja siis uus uks, mille taga avaneski "Opossumi" maailm.
Peab ütlema, et midagi erilist see endast ei kujutanud, väike uberik, kus kaks purjus venelast millestki vestlemas ja väike baarinurgake, kus taga losutamas natuke tüsedam mees. Uurisime natuke kohmetult ringi, kui baarman meid sõbralikult teisele poole kutsus. Ei, mitte baarileti taha, vaid selgus, et baarilette on kaks, keskelt poolitatud postiga.
Teisele poole posti minnes näitas Merill mulle kohe väikest külmkappi, kust vaatas vastu kiluvõileib. No paljugi mis, kiluvõileiba pakuvad ju paljud baarid. Uurisime baaririiuleid, kolm riiulit olid erinevate viinade all, lisaks oli veel paar riiulit, kus siis valik värvilisi alkohoolseid maitseid. Hinnad tundusid olevat üsna tavalised baarihinnad. Seda küll vaid hetkeni, kui selgus, et need pole 4cl (ehk "neljakümne" nagu baarimees ütles) vaid 10cl ("saja") hinnad. Kui me ikka veel ebalesime, et mida võtta, ütles baarimees, kes tundus olevat ka omanik, et otsustage nüüd ära, ma panen baari üheksast kinni. Baar reede õhtul üheksast kinni? Oot oot, mõtlesin ma. Mis kurat, mõtlesin ma ka. Aga mitte pettumusest vaid pigem sellest, et meenus Kivirähki "Opossumi" peremees Ülo, kes oma baari kell 7 kinni pani, sest tahtis enda elu ka elada. Kiluvõileib ja varajane kinnipanek? Ok, juhtub ikka, ons see tõesti siis nii ebatavaline kokkusattumus? Pigem mitte.
Joogid tellitud, tegime baarmaniga veel juttu, sest kuidas sa leti taga vaikides ikka napsutad. Merill küsis, et kas te süüa ka pakute. "Ega mul siin suurt pole, sardelle hapukapsaga ikka saab." Miks mul küll kohe meenus Ülo, kes pakkus iga päev oma kõrtsus vaid ühte lihtsat toitu? Asi hakkas juba väga kahtlaselt ühte kindlat suunda võtma. Et end natuke sellest lummusest vabastada, tegin juttu, et miks teil nii tagasihoidlik silt väljas on, et kas siis ei tahagi ennast rohkem reklaamida? "Mis reklaami siin teha, niigi käib liiga palju rahvast. Alles hiljuti YLE 1 käis küsimas luba, et mu baaris filmida, pärast näitas Soome TV-st seda. Soomlasi käib ikka jube palju. Näe alles eelmisel nädalal laenasin Soome presidendi nõunikule ühte raamatut lugeda. Ja siis see bravuuritar Anu Saagim möllas siin paljajalu ringi, jube tegemine oli temaga."
Ausõna, pärast sellist juttu ei osanud enam küll midagi küsida. Mis mõttes on kuskil Sitsi peatuses lillepoe kõrval baar, mille omanik kurdab liigse klientuuri üle? Ja et veel jube palju soomlaseid satub sinna. Täiesti hoomamatu. Oota, mis asja? "/.../ laenasin Soome presidendi nõunikule raamatut lugeda." Kas mitte Ülo polnud suur lugeja, kes igal õhtul tublisti lehti seljatas? Ei suutnud enam vastu panna kiusatusele ja mainisin baarimehele, et näe kui palju sarnasusi ma leian sellel kohal "Opossumiga" olevat ja et seal oli Ülo, kes kõvasti luges. Ja mida vastab mees teisel pool letti? "Nojahh, mul endal ka väike raamatukogu, 4000 raamatut, tavaliselt loen kümme raamatut korraga."
Ausõna, ärge tulge mulle enam rääkima mingist kuradi kokkusattumisest või juhusest. Asi võttis ikka väga absurdse suuna juba.
Märkamatult olid aga need 20 minutit ja rohkemgi täis tiksunud, nii et tuli lasta mehel baar kinni panna ja ise koju minna, ise terve kodutee arutades, et mis kurat just juhtus.

Epiloog.
Hommikul vara läks Merill Soome, paar tundi hiljem läksin ma tööle. Aga eelmine õhtu ei andnud asu. Tekkis hirmus kiusatus kirjutada Kivirähkile ja küsida, et kas ta sai "Opossumi" jaoks inspiratsiooni sellest väiksest, pealtnäha märkamatust baarist Sitsi peatuses.
Tööl oli hullumaja, sest nagu igal nädalavahetusel alates Titaaniku näituse avamisest, lookles järjekord kurja ussina kassa eest välja, tänavale. See uss ei lase kassas töötades just igavusel peale tulla. Kui eufemismides rääkida. Ja veider on see uss ka, napsad talt pea, kasvab kaks korda pikem saba taha. Nagu muinasjutus. Ja siis nagu muinasjutus (sest päris elus ei ole sellised juhused võimalikud) seisis mu ees Andrus Kivirähk oma perega. Olukord oli liiga jabur, et sel lihtsalt minna lasta. Ja nii ma siis rääkisingi Kivirähkile oma eelmisest õhtust, samal ajal kassa arvutisse perepiletit sisse toksides. Ja lõpuks pileteid edasi andes olin jutuga jõudnud nii kaugele, et küsida, kas Kivirähk on seal käinud ja sealt inspiratsiooni ammutanud. Ta väitis, et ei ole. Algselt olin pisut pettunud, aga siis leidsin lahenduse, kuidas pettumusest üle saada. Otsustasin Kivirähki mitte uskuda.

Ma arvan, et kõigil on vahel vaja oma ellu midagi erilist, mis teda ärataks ja mõnusalt argisusest välja raputaks või vähemalt õlast müksaks. Natuke maagilisust kui soovite. Kõigil, minul ka.

Kolmapäev, detsember 04, 2013

Kus me käime. Kamahouse.

Tere!

Kamahouse'i kohta olin ma kuulnud halba. See ei tähenda, et ma ainult halba oleksin kuulnud. Ma olin kuulnud, et on olemas Kamahouse. Kui küsida teadjamatelt inimestelt Põhja-Tallinna parimaid jõlkumisasutusi, siis käib alati Kamahouse'i nimi ka läbi. Samas ainuke lähem info Kamahouse'i või täpsemalt seal pakutava söögi kohta oli see, et toit ei pidavat seal hea olema. Võta sa siis kinni. Kuna käes oli reede ja Merill oli lauba varaomikul  Soome poole jalga laskmas, siis tuli ju ometi korraldada üks erilisemat sorti õdakueine. Kõik teised restod, mida me olime mingil ajahetkel mõelnud külastada, olid täis. Et Kamahouse suht lähedal meile asub ja seal polnud varem veel käinud, siis oligi mõte küps. Igaks juhuks andsin Kamainimestele teada ka, et me tuleme, ikkagi reede õhtu.
Välisuksest sisse astudes komistasime kohe meile kinni pandud laua otsa. Ja sellega oli esmamulje rikutud. Koht oli suht tühi, aga ometi oli meile reserveeritud laud, mis asus kohe välisukse ees ja keset saali. Õnneks pakkus teenindaja kohe meile võimaluse seinaäärsemasse lauda istuda, mille me tänulikult vastu võtsime. Selgus aga, et laua äärest oli üks tugitool kaduma läinud ja see oli asendatud tooliga, mis oli ilmselgelt liiga kõrge selle laua jaoks. Ehk siis jalad laua alla ei mahtunud. Juhtub. Aga rikutud mulje süvenes.
Üldmulje oli iseenesest täitsa ok. Industriaalne stiil, kohati vbla liigagi industriaalne (plekktops laual, mille sees oli peldikupaber, vabandust, salvrätikud). Igatahes jäi mulje, et see koht sobib Põhja-Tallinnasse küll ja pigem rikastab kui kurnab.
Toidust siis ka tsipa kuna lõppude lõpuks sai sinna mindud ikkagi sööma. Tellisin pardirinna pähkli kuskusiga, Merill võttis mingi supimögina. Hind 13 euri oli küll kallim, kui ma endale tavaliselt väljas käies luban, aga no saame aru, eriline õhtu ikkagi. Paraku ei hiilanud lauda toodud roog millegi erilisusega. Kui just portsjoni väiksust eriliseks mitte pidada.
Teeme ühe asja selgeks - ma saan väga hästi aru, et peenetes restodes ei ole hiiglaslikud road, vaid kõhu saad täis pigem siis, kui tellid mitu käiku ja portsjonite suuruse asemel on rõhku pööratud esteetikale ja maitsenüanssidele. Teeme selgeks ka selle, et hoolimata 13st eurost pearoa eest pole Kamahouse peen restoran vaid pigem mõnus lokaalne söögikoht. Nagu F-hoone ja Boheem. Seega ootaks sellise raha eest vähemalt kõhutäit. Aga nagu selgus, oli seda ikka palju oodatud. Ja kui lisada juurde veel täiesti mage kuskus, siis tekibki õigustatud küsimus, et kus kus on korralik kõhutäis? Plusspoolele saab kanda Merilli tellitud supimögina, mis olla maitsenud hää ja mis oli ka üsna tavalise suurusega. Ja õllevalik erines tavapärasest söögikoha valikust, nii et kui on huvi mekkida väljamaa õlut, siis Kamahouse'is saab.
AGA, kraanivee eest küsida raha on jälkus!!! Igas kohas, kus küsitakse kraanivee eest raha, on mul alati tahtmine küsida tühi klaas ja see WC-s kraani all täita. Kraanivee eest raha küsida on täielik absurdsus. Huvitav, miks nad siis WC külastust ja kätepesu ei maksusta, eks kulub sealgi see sama vesi, aga palju suuremas koguses kui ühte pooleliitrisesse klaasi korraga mahub.

Pärast päris mitme koha külastust võib teha vahekokkuvõtte. Üldiselt kipub olema nii, et kus on hea teenindus, seal kipub toidupool kehvapoolseks jääma, aga kus on hea toit, seal veab alt kas miljöö või teenindus. Juhuslik jackpot on pea välistatud. Endiselt (juba palju aastaid) on mu lemmik Põhja-Tallinna söökla Boheem, kus on enam-vähem teenindus (osad teenindajad on seal ikka väga kurja näoga), ja toit on maitsev, mõistliku hinnaga ning tihtilugu liiga suures koguses. :)
Kamahouse'i teenindusele pole midagi ette heita, teenindajad olid sõbralikud ja abivalmid. Samas toit oli pettumus. Kokkuvõttes annaks hindeks 4-, AGA võttes arvesse seda, et nad tahavad saada pool eurot poole liitri kraanivee eest, siis kukutab see hinde väga mitterahuldavaks. Kavatsen boikoteerida kõiki kohti, mis kraanivee eest raha küsivad ja soovitan teistel teha sedasama.

Ahjaa, täpsustuseks nii palju, et see, kus me käisime on Kamahouse Köök. Kuna tegemist on kobaräriga, siis on seal veel stuudio ja kunstipood. Meil ei olnud tol hetkel isu kummagagi tutvust teha, nii et kõik siin muljetatu käib Kamahouse Köögi kohta.
http://www.kamahouse.net/


Esmaspäev, oktoober 21, 2013

Kus me käime. Liivimaa muuseumid.

Tere!

Kuna Merill varsti minu ja sellega koos ka terve kodumaa hülgab, siis otsustasime teha ühe väikse väljasõidu Eestimaa muuseumitesse. Et võtta maksimum töökaartidest ja tunda mõnu tasuta muuseumikülastusest. Paraku ei asu sugugi mitte kõik muuseumid linna sees, siis oli natuke trikikas see reis, sest meil ju teatavasti autot pole, aga bussiga kuskile pärapõrgu muuseumisse sõita ja sealt siis ka kuidagi tagasi saada tundus pigem meeletu ajaraiskamisena. Ehk siis oli vaja saada rattaid endale alla. Kus häda kõige suurem, seal peldiku järjekord kõige pikem. Õnneks jättis peldiku järjekord meid külmaks ja abi saime kõige lähemalt. Nimelt lubas sadama pootsman Lauri lahkesti oma masinapargist ühte autot laenata.
Reede hommikul viskasime hunniku laevaköisi, mis ma Suure Tõllu kapteni lahkel loal olin endale hankinud, auto peale ja põrutasime Nurmetusse. Nii kaugel sisemaal pole need köied vist küll veel kunagi varem olnud. Väga palju aega maal polnud, viskasime köied garaaži, pugisime kered täis ja suundusime edasi Tartu poole.
Enne Tartusse jõudmist käisime läbi ka Jääajakeskusest, mis paraku oma uksed meie nina ees kinni lõi. Vot sulle Jääaega. Kutsuvana mõjus teeviit, mis suunas Elistvere loomaparki, aga otsustasime selle järgmiseks Lõunamaa reisiks jätta.
Õhtuks olime kenasti Tartus Mammu ja Uku ja Pauli juures. Mammu, Uku ja Pau- see kõlab nagu lasteraamatu pealkiri. Igatahes oli tore, mängisime õhtul Kataani asustajaid. Paul küll ei mänginud, Paul jooksis niisama ringi ja näris mingit kummipalli. Ahjaa, täpsustuseks, et Paul on terjer. Ja nagu nimestki aru saada, siis emane terjer.
Laupäeva hommikul vara alustasime intensiivset muuseumipäeva. Kõigepealt suundusime Maanteemuuseumisse. Tartust välja jõudes näitas auto bensiininäiduk, et bensiini on alla punase märgistuse. Ehk siis, et paak on tühi. Enne Põlva peale keeramist jäi meil kaks bensukat tee äärde, aga kuna üks neist asus 300m ja teine 50m kaugusel teest, siis otsustas Merill, et ei hakka aega raiskama bensukasse sisse keeramisega ja sõidame 80km lootuses, et äkki auto ei vajagi bensiini. Ja nagu päev õpetas, siis ega ei vajanudki.
Mööda looduskaunist käänulist sügisvärvides teed sõites jõudsimegi lõpuks Maanteemuuseumisse. Selle muuseumiga seoses olid meil suurimas ootused, kuna kõik kuuldused selle muuseumi kohta, mis meieni olid jõudnud, olid siiani väga positiivsed olnud.
Esimene ebameeldiv üllatus oli see, et meilt taheti saada hoolimata muuseumitõendi ettenäitamisest ikkagi raha. Küll kõigest euro näkku, aga ikkagi. Arvestage maanteemuuseumikad, kui meile tulete, siis pange ka raha valmis, teeme teile erandi ja ei lase teid tasuta sisse. Vorstile ikka vorstiga. Varsti selgus veel see, et kõik asjad, mida saaks kuidagigi interaktiivseks nimetada, olid oktoobri saabumisega suletud. Isegi laste mänguväljak, rääkimata siis veel liikluslinnakust või postitõllaga ringi kaarutamisest. Ometi ei leidunud nende kodukal mingit infot selle kohta, et pool aastat on nende muuseum lihtsalt suur vanade autode ja tee-ehitusmasinate parkla. Tundsime end petetuna. Pikk maa sõidetud ja tulemus väga hädine.

Olles teel Maanteemuuseumisse olime näinud silti, mis suunas Lennundusmuuseumi poole. Me olime kavatsenud seda muuseumi alles pühaba väisata, aga et ta meil juba tee peale jäi, siis ei näinud põhjust selle eiramiseks. Jõudnud kenasti tühja paagiga Lennundusmuuseumisse tabas meid järjekordne tagasilöök. Selgus, et kuna tegemist on eramuuseumiga ja riigilt sentigi nad ei saa, siis ei loe neile ka see, et meil töötõendid ettenäitamiseks olemas olid. Ja kuna neil sai tasuda vaid sularahas, mida meil kahe peale polnud kokku vist eurotki, siis keerasime kassa juures nukralt ringi ja suundusime auto poole tagasi. Aga ootamatult selgus, et muuseumitöötajate vahel on solidaarsus veel eksisteerimas, kassatädil läks süda härdaks ja ta kutsus meid tagasi ning lesi meid muuseumisse.
Lennundusmuuseum osutus ka päeva pärliks. Väga äge oli suurte lennukite ja helikopterite vahel jalutada. Kõikide sisse sai kaeda ja kolme lennukisse sai ka sisse minna. Täitsa põnev. Ainuke asi, mis häirima jäi oli see, et kuigi iga lennuki ja helikopteri juures oli infotahvel põhjaliku infoga konkreetse sõiduki tehniliste andmete kohta, puudusid täielikult eksopnaatide lood. Ehk siis just see õite rasvane mant, kuidas see ja teine lennuk Eestisse jõudis, mis temaga varem juhtunud oli, mitu vaenlast hävitanud või mitu äikesetormi üle elanud. Emotsionaalne pool jäi puudu. Teisisõnu- see muuseum saaks veel poole vingem olla, kui saaks eksponaatide lood ka juurde. Aga kindlasti soovitan seda muuseumit külastada. Saab kopsud värsket õhku täis ja Lõuna-Eesti maalilisel kuppelmaastikul lennukite vahel jalutada.
Kuna meil oli kodutöö korralikult tehtud, siis olime kursis sellega, et Ülenurmes asuv Põllumajandusmuuseum korraldab sügislaata, kus peaesinejaks ei keegi teine kui Seelikukütid. Tasuta meid järjekordselt sisse ei lastud (no ausõna, tulge Lennusadamasse, tulge, tulge, siis vaatame, kes kui palju maksab, raisk!), seekord pidime kukrut kahepeale koguni 4 oiro võrra kergendama. Laat ise polnud suurem asi, üsna väikseke. Juhuslikult kohtasin seal kunagist kursaõde Manni, kes müütas nõgesekotlette, salveinapsu ja muud hääd kraami, millega ennast nii seest kui väljastpoolt määrida. Käisime loomulikult ka muuseumi sees. Muuseum ise oli ei rohkem ega vähem, kui olime oodanud. Korralik ekspositsioon, aga noh kaua sa neid atru ja viljavihke ikka jõllitada suudad. Üldpilt igati positiivne, lihtsalt meie huvid ei kattu selle muuseumi põhiteemaga. Aga see on muidugi meie viga.
Kui me olime tühja paagiga Lõunakeskusesse jõudnud, sai meil lõpuks julgus otsa ja andsime autole tänutäheks bensiinitu sõidu eest uuesti natuke juua. Mitte et see auto seda vajanud oleks, aga lihtsalt niisama, tänutäheks.
Edasi siirdusime Jääajakeskusesse lootuses, et seekord meid sisse lastakse. Ja lastigi, kusjuures täitsa tasuta! Jääajakeskus on üsna muljetavaldav koht, kolm korrust ja infost nii tiine, et aknad härmas. Tegemist ei ole kindlasti kohaga, kuhu minna pärast kolme muuseumi külastust, sest nagu ma mainisin, on seal meeletult infot ja kõike seda endasse ammutada polnud meid lihtsalt jaksu. Keskuse loogika on säärane, et esimene korrus on kõige vanem aeg, seal saad lugeda mandrite liikumisest ja muust säärasest, mis toimus kõik ammu enne Jeebust. Mida korrus kõrgemale, seda uuemaks aeg läheb, kolmas korrus ongi kaasaeg. Jäi mulje, et mida korrus kõrgemale, seda vähem oli keskuse tegijatel energiat järele jäänud. Paljud asjad olid justkui poolikud. Oli mingi Kalevipoja Wii sarnane mäng, aga ainuke juhis mängimiseks oli see, et astu ringi ja siis muutub mäng aktiivseks. Aga mis mäng, mis tegema peab, kuidas seda teha? Sellest ei sõnagi. Samuti oli seal kena aedik, mis kujutas endast ilmavaatluspunkti. Selle oleks saanud kordades huvitavamaks teha kui lihtsalt vaadata neid mõõteriistu. Samuti ei töötanud paljud ekraanid korralikult. Arusaadav, tehnika vahel jupsib ja vbla sattusime me halval päeval, aga jäi mulje, et tehnika ise just töötab, aga teostus oli selline, mis pigem ajas närvi kui pakkus avastamisrõõmu. Olid ka toredad klaasitagused, kus oli erinevate loomade topiseid. Jälle väga äge asi, aga samas teostus... Lendorav nägi välja, nagu oleks keegi teda sinna puu vastu suruõhukahuriga tulistanud. Hülgemakett oli suure raudlatiga lihtsalt rippuma jäetud, ausõna, ei olnud eriti võimas vaatepilt, kui maketihoidja torkab rohkem silma kui makett ise. Seal vaateakende taga asuvaid vajakajäämisi oli veel ja veel, ei viitsi kõiki neid siin välja tuua, kuna eesmärk pole virisemine. Aga teha saaks seal küll ja veel, et see palju ägedam oleks. Jääbki mulje, et ideid oli, aga teostus kannatas, kuna taheti ruttu valmis saada. Võibolla ma eksin, aga just sellise mulje see keskus jättis. Kõigest hoolimata on see tore koht, targemaks saab seal kuhjaga, ole ainult mees ja jäta kõik meelde.
Pühapäev algas AHHAA keskuses. Kuna kevadel olime seal käinud, siis plaanisime minna vaid korraks, et uut näitust vaadata, aga kokku veetsime seal üle kahe tunni. Kommentaarid on liigsed, AHHAA lihtsalt on überkhuul. Me olime igatahes sellises veisevaimustuses, et lasime AHHAAl end niimoodi enda lummusesse saada, et ununes kõik muu. Sellepärast olime väga üllatunud, kui enne keskuse välisukseni jõudmist hüppas meie teele üks töötaja ja võttis meid rajalt maha. Selgust tõi küsimus: "Kas teil oli fotoaparaat ka kaasas?" Loomulikult oli meil fotokas kaasas, aga lähemal uurimisel selgus, et lihtmineviku kasutamine antud lauses on väga paslik, sest enam meil fotokat ju ei olnud. Õnneks oli keegi hea inimene selle kassasse toonud.

Tallinnasse tagasi tulime läbi Viljandi. Ei tundu just kõige otsem tee, aga uba oli selles, et vahepeal oli saanud tegelikkuseks Merilli ammune soov endale kass võtta. Ja Eesti armsaim kassipoeg asus juhuslikult Viljandis, kust me ta siis peale võtsime. Nimetu kassiraisk sai endale Tallinn-Viljandi maanteel nimeks Kajakas Alma. Kajakas sellepärast, et ta ei suutnud korralikku kassi häält produtseerida, selle asemel tuli vaid hädine kajaka kriiskamine. Ja Alma sellepärast, et kuna tegemist on ikkagi emase kassiga, siis peab tal ka ilus tüdrukunimi olema. Ja enam ilusamat nime kui Alma me välja mõelda ei suutnud.

Teisipäev, september 24, 2013

Kus me käime. Rohujuur

Olime Tiskre kandis ja oli teatav nälg. Kuna me ei tahtnud Merilli vanemate külmkappi tühjaks süüa ja poesalati järele ka just neelusid polnud, teadis Merill meid Rohujuure kohvikusse sõidutada.
Selline tore öko-möko, mahe-lahe-et-suus-on-tahe pood/kohvik. Ise nimetavad nad endid Elulaadikeskuseks. Seda ei oska ma küll kuidagi kommenteerida. Pood oli täitsa tore, müüdi igasuguseid vigureid nagu näiteks must sool ja muud, mis mul enam meeles pole. Aga oli ka tavalist porknat ja tuhli. Kõik loomulikult hindadega, mida ei saaks nimetada ei mahedaks, ega lahedaks. Veidram, et mida mahedam toode, seda tahedam hind. Igatahes, see ei olnud üllatus, eks ma olin sellega varemgi kursis, et hirmus tervislikult elamine tähendab kogu oma raha ära andmist ja noorena nälga suremist. Aga eks noorena suremine on ka omamoodi tervislik.
Asja ehk kohviku juurde. Kohvik oli armsa õhustikuga, kui välja arvata plastiksolvangutest lambikupleid laes. Iga söögiriist oli teisest erinev, mis oli natuke huvitav, aga samas ka väga uuskasutuskeskus. Mul pole midagi uuskasutuskeskuse vastu, aga kohvikus see kahvlite-nugade-lusikate mitmekesisus natuke häiris.
Toidud toodi lauda ruttu, aga portsjonid olid nüüd ikka küll naljanumbrid. Merilli poolik portsjon, mis maksis 3 euri oli põmst üks väike viilakas juurviljapirukat. Ja see oli tõesti väike. Minu "suur" praad hinnaga 4.50 oli põmst lasteeine suurune. Jah, hinnad pole iseenesest tapvad, aga arvestades portsjoneid, siis selleks, et kõhtu midagi oleks saanud, oleks Merill pidanud 3 portsjonit võtma ja mina 2. Ehk siis suvalise kohviku tavalise koduköögi prae eest 9 euri tundub juba natuke palju. Nii et paraku lõppes see külaskäik pettumuse ja Merilli vanemate külmiku tühjaks söömisega.
Annan hindeid ka. Koht ise 5- (miinus on kuplite eest), toit 4, portsjoni suuruse ja hinna suhe 3-.
http://www.rohujuur.ee/

Neljapäev, juuli 18, 2013

Kus me käime. Sesoon

Töö juures küsisime, et kuhu võiks õhtul sööma minna Kalamajas. Osad soovitasid SESOONi, teised tegid seda maha. Ideaalne olukord meie jaoks, kuna me ei seadnud ootusi liiga kõrgele, aga samas ei läinud ka suhtumisega, et ju see selline koht on, kus tuleb lusikaga kotlette süüa. Rattahoidjat neil pole, või ei hakanud silma, nii et alguses sai mu kriitiline meel kohe rõõmsasti miinuse kirja panna. Ja õnneks ei pidanud mu kriitiline meel ka edaspidi väga pettuma. Leidsime endale laua ja üsna ruttu meid märgati ja toodi menüü. Pärast umbes 10 minutit ootamist ja lakkamatut silmadega eemalolevate teenindajate sisse aukude puurimist, kes ülipüüdlikult nuge ja kahvleid rätikute sisse rullisid, sai meile selgeks, et see ongi koht, kus serveeritakse vaid menüüsid. Aga see eest küsimatagi. Hea seegi, eks lugemisvõimaluse olemasolu ole riigi seisukohalt teretulnud, riik vajab laia silmaringiga kodanikke.
Lõpuks tõenäoliselt üks teenindaja väsis nugade ja kahvlite rullimisest ja tuli meilt menüüd ära viima. Meie suureks üllatuseks selgus, et SESOON pakub peale menüü lugemise võimaluse ka reaalselt menüüs olevaid toite tellida. Meil tulid selle uudise peale meeleliigutusest pisarad silma. Kas tõesti, reaalselt saab selles kohas ka süüa tellida? Uskumatu. Ja teenindaja kiituseks tuleb öelda, et ta pingutas väga. Paraku oli kogu pingutus suunatud sellele, et ta jumala eest kogemata ei naerataks. Ja tema auks tuleb öelda, et seda naeratuse labasust ta endale ei lubanudki. Aplaus noore inimese sihi- ja meelekindlusele!
Nii ja söögid. No nende kohta polnud meil küll midagi halba öelda, küll tundus, et natuke oli lihtsate toitudega tahetud ülepeenutseda, aga maitse oli see eest täiesti olemas ja mokkamööda. Julgemata riskida veel ühe mediteerimist võimaldava ooteajaga, et saaks toitude eest tasuda, siirdusime leti äärde, kus meie maksmise soovi võttis teatavaks veel üks meelekindel kivinäoga neiu. Kust SESOON küll leiab nii tugeva enesevalitsemisega noori? Kiiduväärt igatahes, see naeratamine teeninduse juures on ikka üks õudne komme. Tekitab veel kliendil tunde, nagu oleks ta teinekordki tagasi oodatud. Sesooni neiud sellist apsakat endale ei lubanud ja võib üsna kindlalt öelda, et rohkem ma neid ka tülitama ei lähe. Olgu see siis minupoolne oodatud žest nende pingutustele. Pole tänu väärt. Klienditeenindus viiest pallist tugev 0, koht ise tugev 4- ja söök kah tugev 4.
https://www.facebook.com/KohvikSesoon?fref=ts

Kus me käime. Pööning

Sellest ajast, kui me käisime TTÜ tudengikohas PÖÖNING, et vaadata Meistrite Liiga finaali, on küll juba palju kilekotte merre voolanud, aga siiani ei anna rahu see külastus, nii et pean kirja panema. Jõudes PÖÖNINGu ukse ette tekkis meil kerge segaduse hetk, nimelt uurisid neli noormeest erinevates ilmakaartes. Üks uuris vastu puud, kaks tükki vastu seina ja üks uuris lihtsalt vastu maad. Me ei saanud aru, et kas on tegemist ehk mõne vaid TTÜ tudengitele arusaadava käitumiskoodeksiga, mis nõuab uurida nii palju ja nii tihti kui jaksad ja seda igal pool, või lihtsalt puudub PÖÖNINGul kusila. Kuidagimoodi uurivatest tudengitest mööda slaalomitades jõudsime siiski ka kohakesse endasse. Ainult selleks, et sealt kohe selg ees tagasi tulla. Nimelt selgus, et lisaks kusilatele puudub selles kohas ka õhk. Ja olles mõlemad juba lapsest saati õhusõltlased ei jäänudki meil muud üle, kui kuulutada PÖÖNING meile mittesobivaks kohaks. Olgem ausad, eks  oleme mõlemad pigem humanitaarhuvidega kah, nii palju jääbki meile sellises tehnilises TTÜ keskkonnas palju arusaamatuks. Aga olles tolerantsed, kiidame kõik heaks. Koht saab 5 palli süsteemis hindeks 0.1.
http://pooning.ee/#ui-tabs-1

Kolmapäev, juuni 26, 2013

Mõtteid

Viisin täna prügi välja. Iseenesest pole see teab, mis suur saavutus, olen seda varemgi teinud ja ei saa välistada, et seda toimingut tuleb ka lähitulevikus korrata. Ent mis on oluline ja põnev, on see, et iga kord, kui ma avan suure prügikonteineri kaane, tabab mind hambaid kiristava vängusega ääretult ebameeldiv, aga samas alati ühesugune lõhnabukett. Aga prügi on ju alati erinev. Kuidas on võimalik, et pruun talvejope haiseb samamoodi kui tühjad veinipudelid ja kartulikoored? Ma ei oska seda anomaaliat muud moodi seletada, kui et see aroomivalik on konteineritesse juba sissekodeeritud prügikonteinerite sünnitustehases. Tõenäoliselt haisevad tühjad konteinerid samamoodi kui banaanide, munade ja pooltühjade, liiga kaua päikesekäes olnud kodujuustu totsikutega sisustatud konteinerid. Peaks järgi küsima, äkki on tegemist järjekordse euronõudega, kus on paika pandud, kui vängelt ja mille järele lehkav peab üks konteiner olema.

Teisipäev, juuni 04, 2013

mis minu meelest pole normaalne

minu meelest pole normaalne olukord, kus inimesed võtavad juba iseenesestmõistetavana, et elu on eestis kallis. kõik justkui on seda aktsepteerinud. see on mu meelest väga arusaamatu ja ebatervislik. kui terevisioonis hommikul kokk ütleb, et " toit on ju kallis, tuleb hoolikalt valida, mida osta," siis tahaksin ma appi karjuda. mis edusammudest me eesti puhul rääkida saame, kui suhtumine, et kõik on niikuinii kallis, on muutunud iseenesestmõistetavaks ja igapäevaseks reaalsuseks. mai kujutaks ette, et mõni kokk ütleks saksamaa või jaapani või usa või austraalia televisioonis sama lause. see kõlaks absurdsena, pigem naljana. aga eestis kõlab see nii loomulikuna, et peaaegu ei pane enam isegi tähele, et seda üldse öeldi. see ei tohiks nii olla, me ei tohiks sellega leppida, et "kõik on niikuinii kallis". see tähendaks ju seda, et kõik tunnistame, et elu eestis on sitt. äkki ongi. ja see et ma nii mõtlen pole tegelikult minu meelest normaalne.

Pühapäev, märts 10, 2013

Puhhidest ja ballaadidest


Eesti Laulu võitis ilus tüdruk ilusa, aga väga väga igava lauluga. Isegi peale kolme katset pole ma suutnud seda lugu lõpuni kuulata. No ei suuda, uni tuleb peale. Tekib küsimus, mida Eesti inimesed selles laulus kuulsid, mis pani neid just seda valima. No olgu, finaalis kahe parima(?) hulgas polnud suurt vahet, kumba valida. Võta üks ja viska teist.
Ma olen juba pikemat aega üritanud aru saada, miks Eesti (või ka teised riigid) Eurovisioonil osalevad. Esmane põhjendus näib olevat lihtne- kõik tahavad võita. Aga kui oled korra võitnud, kas siis tahad järgmisel aastal jälle võita? Ja järgmisel? Spordis on lihtne, süües kasvab isu, kaks olümpiakulda on kõvem sõna kui üks. Igatahes! Aga milline riik tahab igal aastal sellist megaüritust korraldada? Üks kord on okei, aga kas näiteks tahetaks ka viiel aastal järjest? Kunagi käisid vandenõuteooria kõlakad, et Iirimaa hakkas 1990ndate teises pooles meelega halbu lugusid Eurovisioonile saatma, kuna nad võitsid 1992-1996 viiest võimalikust korrast neljal korral, ja riik ei jaksanud lihtsalt sellist megaüritust enam korraldada.
Muidugi on oluline iga väikese riigi jaoks võimalikult palju pildil olla ja Eurovisioon seda ka võimaldab. Aga paratamatult tekib kohe küsimus, et kas näiteks Winny Puhh oma pungi ja hullumeelse show’ga Eestit mitte rohkem pildil ei hoiaks, kui õrnmalbe Birgit ballaadiga, mille viisi on sama võimatu meelde jätta kui lõpuni nähtud unenägu. Pean kohe ütlema, et ma ei ole teab mis suur pungi austaja ja kindlasti pole Winny Puhhi „Meiecundimees üks Korsakov...“ lugu, mida ma just ülemäära tihti kuulata tahaksin ja suudaksin.
Olen paljudelt kuulnud, et ei Kõrsikutel ega Winny Puhhil polnud piisavalt Eurovisioonilik ehk eurolik lugu. Ja kuidas korda armastavale ning reegleid näpuga tagaajavale Eestile sobikski saata Eurovisioonile midagi mitte-eurolikku. Korra juba selline apsakas juhtus Kreisiraadio „Leto Sveti“ näol, mis iseenesest polnud ka teab mis mässuline või eriline. Lihtsalt mõnusalt ja rahulikult jabur. Aga tundub, et isegi see oli eestlastele liiast. Tahaks parafraseerida lühifilmi „Tulnukas“ peategelast Valdist ja küsida, et „Miks kõik peab kogu aeg eurolik olema, miks ei võiks olla eriline?“. Mäletan, kuidas avastasin imestusega netikommentaariumitest, kui palju leidus tol korral inimesi, kes väitsid, et neil on häbi olla eestlane ja nad kolivad Eestist ära, sest Eurovisoonile on saadetud selline JAMA! Sama oli kuulda sel korral kontekstis, et „Kui Winny Puhh võidab....“. No ausõna, kui inimeste rahvuslik identiteet ripubki vaid ühe totra simmani küljes, siis võibolla ongi parem, kui need inimesed kiiremas korras Eestimaalt lahkuksid. Saaks lollidest lahti ja õhu puhtamaks.
Mina ei tea, keda oleks pidanud Eurovisoonile saatma või kas üldse peaks kedagi Eurovisioonile saatma, aga selge on see, et näiteks Winny Puhhil oli midagi, mida õrnal ballaadil polnud ja ega saakski olla - show. Ja Eurovisioon pole juba ammu enam pelgalt lauluvõistlus vaid eelkõige üksteise ületrumpamine show’ga. Nii võitis Läti 2002. aastal (no millal lahtiriietumine rahva südameid ei võidaks), paar aastat hiljem Ukraina oma trummide ning näiteks ka Soome oma Lordiga. Nii et kui tõepoolest osaleb Eesti Eurovisioonil selleks, et võita, siis võibolla peaks just unustama ilusad laulud ja hurmavad lauljatarid ning saatma sinna hoopis mehed, kes on koledad kui öö, kelle munad pressivad läbi maadluskile ning kes teevad hirmsat häält, ent samas jäävad ka meelde. Aga võibolla tuleks teha hoopis punk Eurovisioon nii nagu me tegime punk laulupeo. Siis saaksid lüürikud ja ilushinged nautida sulneid ballaade ning kõik need teised, kes muidu kogu aeg virisevad, et Eurovisioon on mõttetu palagan, need saaksid oma kolemuusika elamuse. Puhhid söönud, notsud terved.