pühapäev, aprill 24, 2016

Elu Naabriga

Ühel hetkel tuli minu sisse suur teadmine, et mul on vaja mingit elukat oma ellu. Kuna last tuleb 9 kuud oodata, siis see tuli välistada. Sõelale jäi kass, koer ja vombat. Kuna mul pole õrna aimugi, mida vombatile nimeks panna, siis tuli ka see välistada. Seega, kass nimega Koer ja koer nimega Naaber olid need, kes mu ellu tulema pidid. Samas, mõeldes oma viimase kogemuse peale Kajakas Almaga sain aru, et pigem tahan ma ikka endale pigem Naabrit kui Koera. Algasid otsingud...

Kuna varjupaikades on pigem vanad koerad, kui kutsikad, siis ei julgenud ma sealt otsida. Kunagi ei tea, mis elu see koer enne elanud on ja kui pekki ta psüühika keeratud on. Avastasin, et okidoki.ee on üsna hea koht potentsiaalse Naabri leidmiseks.

Kahest Naabrist jäin napilt ilma, keegi jõudis ette. Aga siis oli korraga seal 6 koerapoega. Vaatasin neid pilte, üks armsam kui teine. Väiksed karvavorstid. Minu süda oli võidetud.

Rääkisin Lenne ära, et ta minuga teisele poole Tartut autoga kärutaks Naabri järele. 25. detsembril läksime maale, olime paar tundi ema juures ja siis põrutasime Tartu suunas edasi. Koht, kuhu läksime oli keset põlde ja mägesid, ometigi suutsime selle kottpimedas siiski üles leida. Olin otsustastanud, et võtan selle karviku, kes esimesena minu juurde jookseb. Naaber naabrit tunneb, nagu ütleb Transnistria vanasõna.

Hämaral õuel jooksid meie poole 5 karvast tompu, kõige lühema karvaga tomp kõige ees (tõenäoliselt sellepärast, et tal oli väikseim tuuletakistus). Ei tekkinud küsimust ka, kes meiega tagasi sõidab.
Ma ei hakka üldse pikalt rääkima, kui armas ta oli ja kuidas ta Kadrioru kunstimuuseumi selfikonkursi kinni pani. Tahtsin rääkida hoopis sellest, kuidas absoluutselt kõik inimesed teavad, mismoodi peaks täpselt koera kasvatama. Hoolimata sellest, kas neil endil on kunagi koera olnud või mitte. Ja mis eriti põnev, iga inimese soovitus läks pea alati risti vastu eelneva inimese antud soovitusega.
Üks töökaaslane ütles, et kutsikal peab kogu aeg toidukauss täis olema, teine hakkas kohe kõrval vastu rääkima, et sellist asja ei tohi kunagi olla. On vaid kindlad söögiajad. Kui ma Naabri tööle kaasa ei võtnud, siis avaldasid osad inimesed muret, et kuidas see vaene koer üksinda kodus hakkama saab. Kui ma ta tööle kaasa võtsin, siis rääkisid teised, et koer ei iseseisvu kunagi, kui ma teda kogu aeg endaga kaasa võtan. Osad küsisid, et kas ma söödan teda steroididega, et ta nii kiiresti kasvab, samas kui teised avaldasid muret, et ta ei kasva vist üldse.
Oli ka muretsejaid, et Naaber taandareneb. Üks kolleeg käskis mul kohe loomaarsti juurde aeg kinni panna, kui Naaber ühel hommikul tööl põrandale pissis. Vanust võis tal nelja kuu ringis olla. Mure põhjuseks oli see, et Naaber polnud juba mitu päeva põrandale teinud ja kolleeg tundis sügavat muret, et Naaber taandareneb. Minu muretus selles osas ja nentimine, et kutsikatel ikka juhtub, valas ainult õli tulle. Kuidas ma küll saan nii ükskõikne olla ja ei pööra tähelepanu mu koera tõsistele probleemidele...
Lähiajal on lapsesaamine küll välistatud, või siis tuleb laps iga päev kellegi kätte hoiule anda, kes teab täpselt, kuidas teda kasvatama peab...

Praeguseks on Naaber 6 kuud ja 10 päeva vana. Haukumise selgeks saanud ja seda häbematult kuritarvitav koerakärss. Käisime ühel korral kutsikate koolis. Seal oli kaheksa kutsikat. Arvake ära, kes ainsana arvas, et ta on seal selleks, et absoluutselt kõigile koht kätte näidata ja nad pooleks haukuda.
2 kuu ja 12 päeva vanune Naaber esimest korda elus EV pealinnas 25.12.25


Kadrioru kunstimuuseumi selfivõistluse võidufoto.

Paksus Margareetas tööhoos.

Pooleaastasena mu särke varastamas.