kolmapäev, märts 07, 2018

Meie vs Wizzair

Käisime Madliga Londonis. Reis reisiks, tore nagu ikka, minna kuhugi, kus keegi eesti keelest aru ei saa ja sa võid valju häälega kõike kommenteerida (et siis avastada, et seal on teised eestlased). Aga mis seekord tõelist emotsiooni tekitas oli lend ise. Firmaks hõimuvellede ungarlaste Wizzair.

Minnes hilines lend 2h. Kui me Lutonisse jõudsime, selgus, et lennukist välja ei saa, sest polevat inimest, kes meid vastu võtaks. Eriti naljakas oli see, kuidas stjuuardess rõhutas, et meie oleme ammu valmis, aga nemad seal mitte. No mida kitukas. Poole tunni möödudes lasti lõpuks ka lennukist välja.

Londonis mõtlesime, et loodetavasti tagasilend eriti ei hiline, sest aega oli meil Riia lennujaamas umbes 2h. Algselt pidi lend südaööl maanduma, Lux Expressi takso Riia kesklinna läks 02.10. Buss Tallinnasse 03.05. Nii et põmst oli meil ideaalis aega 2h, aga hädapärast ka 2,5h, et omal jõul kesklinna jõuda.

Huvitavaks läks tagasituleku hommikul, kui tuli sõnum, et lend hilineb 2h. Nojaa, hakkas kitsaks minema, aga õnneks veel mitte kriitiliseks. Lennujaamas kõik sujus, boarding avati ilusti õigeaegselt, aga väikse nüansiga. Nimelt ametlikult küll algas boarding, aga reaalsuses kedagi lennukisse ei lastud. Muudkui vabandati ja lükati kogu aeg 5-10 minutit edasi. Kuna lennuk oli rahvast täis, siis selgus, et me väike kohver lennukisse väidetavalt ei mahu ja peame selle ikkagi pagasisse ära andma. Tagasi pidime selle saama lennuki trepi juurest.

Lõpuks lennukisse jõudes olime graafikust maas 2h 35 min. Kerge pettumus, et ettemakstud taksoraha raisus, ja närvilisus hinges, alustasime tagasiteed. Kuna raamat jäi kohvrisse, mida algselt polnud plaanis ära anda, siis oli üks nüri ja närviline tagasilend.

Aga viimaks olime õnnelikult Riias ja kell 02.22 lülitas lennuk mootorid välja. Olime piisava ajavaruga kohal! Või nii me naiivselt arvasime. Wizzairil oli aga üks valus kaart varrukas. Nägime, et trepid sõidavad lennuki juurde, aga jäävad järsku lennukist natuke eemal seisma. Ja edasi ei liigu. Aga aeg liigub. Näeme, et kaks treppi seisavad, aga lennuki juurde ei tule ega tule. Lõpuks tuli ka info, et on mingi rike ja uksi ei saa avada. Rike eemaldatakse, nagu ikka, 5-10 min. jooksul. Lõpuks siiski uks avati. Just nimelt uks, mitte uksed. Tagumist ust ei saadud lahti ja kõik pidid eest välja minema. Me muidugi istusime 23. reas.... Nii et lennukist saime välja viimaste hulgas, kell näitas 02.52. Pressisime ennast lennujaama viiva bussi peale, need, kes meist veel paar rida tagapool istusid, jäid järgmist bussi ootama. Mingigi väike vedamine.
Ja muidugi ei olnud kohvrit trepi kõrval, vaid pagas oli, nagu kord ja kohus, lennujaama transporditud. Olime mitte ülemäära rahulikud. Jookseme läbi lennujaama, passikontroll tundub võtvat terve igaviku, aga lõpuks siiski saan pagasilindi juurde. Näen veel silmanurgast, et kõrval kontrollis on Madli, aga ta ei saa sealt tulema. Torman pagasilindi juurde ja näen meie kohvrit lindil uuele ringile minemas. Viimasel hetkel õnnestub kohvriratastest haarata ja saan raipe kätte enne, kui see mustavasse auku kaob. Madlit pole ikka näha. Jooksen väljapääsu poole ja näen, et Madli on ka lõpuks tulema saanud. Kihutame koos lennujaamast välja, kus taksojuhid rahulikult suitsu kimuvad. Küsin esimeselt ettejuhtuvalt taksojuhilt, et kaua siit kesklinna sõidab. Taksojuht vastab, et 15 minutit. Kell on 03.02. Millegipärast on meeles, et buss väljub 03.10, mitte 03.05. Sellest ajendatuna ütlen taksojuhile, et nüüd on vaja 10 minutiga linna saada. Ja lendame. Seekord madalalt Riia maanteede kohal. Püüame endid rahustada, et küllap buss ootab, sest lennul oli mitmeid eestlaseid ja kindlasti on ka nemad plaaninud bussiga öösel Tallinnasse tagasi sõita. Lootus on lollide lohutus.

03.18 ja me oleme Riia bussijaamas. Taksojuht ei hakka peenrahaga tegelema ja küsib meilt pea kahekordse tasu. Anname nurinata talle oma viimased eurod, sest taamal bussijaama teises otsas hõõguvad kaks väga armast silma. Me jõudsime!

Jõudsime, sest endale teadmata oli ka meil üks valus kaart varrukas. Seekord jokker. Ja jokkeri elavaks kehastuseks oli üks murjan, kes bussijuhiga peaaegu käsipidi kokku oli minemas. Loomulikult ei oodanud Lux Express lennukilt tulijaid, aga bussijuht madistas ühe murjaniga, kes ilmselgelt polnud kohalik. Mingi tüüp bussijaamast, kes show'd nautis, ütles meile, et nad kaklevad juba viimased 15 minutit. Leedukast bussijuht karjus murjani peale segamini nii leedu, saksa kui inglise keeles, aga reisija keeldus bussist välja minemast. Bussijuht samas keeldus teda istuma laskmast. Lõpuks tegi bussijuht kõne, siis suunati kõne edasi murjanile ja siis saabus selgus. Nende jaoks, meie jaoks küll mitte, aga nii palju, kui aru saada oli, oli asi mingis viisaprobleemis. Midagi oli igatahes nende kahe vahel tõlkes kaduma läinud. Igatahes murjanil oli täielik õigus bussis olla ja paar minutit pärast meie saabumist istuma ta ka lasti. Ja meie rõõmsalt tema järel. Arvestades, kui palju pöördeid oli õhtu jooksul olnud, ei julgenud ma enam magama jääda, sest kes teab, mis kõik veel bussiga juhtuda võis.

Selge on see, et kui me lennujaamas oleksime arvanud, et buss läheb 03.05, siis me poleks taksot võtnud vaid oleksime öö veetnud lennujaamas. Kes tahab siit motivatsioonilaksu saada, siis long story short- never give up. Aga ma pigem nendiks, et lollidel ikka veab ja rohkem murjaneid baltikumi! :)