Kolmapäev, september 12, 2007

nähtamatud

nädalavahetusel hakkasime siis ellu viima ideed, mis oli sündinud juba ammu austraalias. jaanuaris, kui mai eksi. nimelt on idee leida kodutu, keda, ta enda soovil, aidata tagasi "normaalse elu sisse". pärast paari päeva olen ma palju selgema pildi asjast saanud. mai ole enam nii sinisilmne, et arvan, nagu tahaks nad kõik kangesti seda "normaalset elu". endal on häbi. tunnen ennast nagu väliseestlane, kes on peale taasiseseisvumist eestisse tulnud ja nüüd kohtleb kõiki eestlaseid kui sangareid ja samas kui lapsi, kes ei tea, mismoodi tegelikult elu käib. aga see on hea, et mu silmad on jälle tiba lahtimale rebitud. meie ettevõtmisesse on nüüd haaratud ka tarmo, kelle oli samasugune idee juba ka varem olnud. esimesed kontaktid on loodud. pikemalt rääkisime kolem tegelase- luule, ülari ja üloga. luulel pole varbaid, need võttis talvel külm ära ja mustamäel lõigati täitsa ära. mingi narkar oli ta talvel lume kätte vedanud ja sinna jätnud. parema käe sõrmed on ka kõik 3-4 korda normaalsetest sõrmedest jämedamad ja samuti külma võetud. päris julm.
kohtasin tarmo tuttavat, kellel on üks tuttav kodutu, kellest ta filmi teeb. on ikkagi olemas inimesi, kelle jaoks kodutud ei ole nähtamatud ja paratamatu osa ühiskonnast, millega peab lihtsalt leppima.
esimesed kontaktid on loodud, nüüd peaks olema natuke lihtsam edasi minna. kes teab, mis me asjast üldse saab, võimalik, et sellest tuleb lõpuks hoopis midagi muud välja. aga vahet pole. ma arvan, et see kodututega suhtlemise kogemus on üsna vajalik. sest see, kuidas nemad maailma näevad on midagi muud. kuigi nad ei ole ju sündind kodutuks, neil on olnud oma elu. kuulsin ka huvitavat asja, nimelt olla savisaar kunagi linnapeana määranud jõulude puhul igale kodutule 500 eeku, aga ükski kodutu seda ei näinud. miks? väga lihtne, kuna nad kõik on trahve saanud avaliku korra rikkumise eest ja loomulikult pole neil olnud raha ja tahtmist neid trahve maksta, siis kogu see jõulupreemia läks trahvi väiksemaks muutmiseks. mõnituse tipp mu meelest.

töö asjadega on nüüd lood nii, et 24 h jooksul peaksin teada saama, kas ma saan kopiraiteriks korpusesse vai mitte. oeh.

Kommentaare ei ole: