tag:blogger.com,1999:blog-246226132024-03-05T06:07:08.248+02:00sursu urgmõnikord olen ma hea.Sursuhttp://www.blogger.com/profile/16881270645031310480noreply@blogger.comBlogger112125tag:blogger.com,1999:blog-24622613.post-92008516680510258842018-03-07T23:06:00.000+02:002018-03-07T23:13:06.958+02:00Meie vs Wizzair<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Käisime Madliga Londonis. Reis reisiks, tore nagu ikka, minna kuhugi, kus keegi eesti keelest aru ei saa ja sa võid valju häälega kõike kommenteerida (et siis avastada, et seal on teised eestlased). Aga mis seekord tõelist emotsiooni tekitas oli lend ise. Firmaks hõimuvellede ungarlaste Wizzair.<br />
<br />
Minnes hilines lend 2h. Kui me Lutonisse jõudsime, selgus, et lennukist välja ei saa, sest polevat inimest, kes meid vastu võtaks. Eriti naljakas oli see, kuidas stjuuardess rõhutas, et meie oleme ammu valmis, aga nemad seal mitte. No mida kitukas. Poole tunni möödudes lasti lõpuks ka lennukist välja.<br />
<br />
Londonis mõtlesime, et loodetavasti tagasilend eriti ei hiline, sest aega oli meil Riia lennujaamas umbes 2h. Algselt pidi lend südaööl maanduma, Lux Expressi takso Riia kesklinna läks 02.10. Buss Tallinnasse 03.05. Nii et põmst oli meil ideaalis aega 2h, aga hädapärast ka 2,5h, et omal jõul kesklinna jõuda.<br />
<br />
Huvitavaks läks tagasituleku hommikul, kui tuli sõnum, et lend hilineb 2h. Nojaa, hakkas kitsaks minema, aga õnneks veel mitte kriitiliseks. Lennujaamas kõik sujus, boarding avati ilusti õigeaegselt, aga väikse nüansiga. Nimelt ametlikult küll algas boarding, aga reaalsuses kedagi lennukisse ei lastud. Muudkui vabandati ja lükati kogu aeg 5-10 minutit edasi. Kuna lennuk oli rahvast täis, siis selgus, et me väike kohver lennukisse väidetavalt ei mahu ja peame selle ikkagi pagasisse ära andma. Tagasi pidime selle saama lennuki trepi juurest.<br />
<br />
Lõpuks lennukisse jõudes olime graafikust maas 2h 35 min. Kerge pettumus, et ettemakstud taksoraha raisus, ja närvilisus hinges, alustasime tagasiteed. Kuna raamat jäi kohvrisse, mida algselt polnud plaanis ära anda, siis oli üks nüri ja närviline tagasilend.<br />
<br />
Aga viimaks olime õnnelikult Riias ja kell 02.22 lülitas lennuk mootorid välja. Olime piisava ajavaruga kohal! Või nii me naiivselt arvasime. Wizzairil oli aga üks valus kaart varrukas. Nägime, et trepid sõidavad lennuki juurde, aga jäävad järsku lennukist natuke eemal seisma. Ja edasi ei liigu. Aga aeg liigub. Näeme, et kaks treppi seisavad, aga lennuki juurde ei tule ega tule. Lõpuks tuli ka info, et on mingi rike ja uksi ei saa avada. Rike eemaldatakse, nagu ikka, 5-10 min. jooksul. Lõpuks siiski uks avati. Just nimelt uks, mitte uksed. Tagumist ust ei saadud lahti ja kõik pidid eest välja minema. Me muidugi istusime 23. reas.... Nii et lennukist saime välja viimaste hulgas, kell näitas 02.52. Pressisime ennast lennujaama viiva bussi peale, need, kes meist veel paar rida tagapool istusid, jäid järgmist bussi ootama. Mingigi väike vedamine.<br />
Ja muidugi ei olnud kohvrit trepi kõrval, vaid pagas oli, nagu kord ja kohus, lennujaama transporditud. Olime mitte ülemäära rahulikud. Jookseme läbi lennujaama, passikontroll tundub võtvat terve igaviku, aga lõpuks siiski saan pagasilindi juurde. Näen veel silmanurgast, et kõrval kontrollis on Madli, aga ta ei saa sealt tulema. Torman pagasilindi juurde ja näen meie kohvrit lindil uuele ringile minemas. Viimasel hetkel õnnestub kohvriratastest haarata ja saan raipe kätte enne, kui see mustavasse auku kaob. Madlit pole ikka näha. Jooksen väljapääsu poole ja näen, et Madli on ka lõpuks tulema saanud. Kihutame koos lennujaamast välja, kus taksojuhid rahulikult suitsu kimuvad. Küsin esimeselt ettejuhtuvalt taksojuhilt, et kaua siit kesklinna sõidab. Taksojuht vastab, et 15 minutit. Kell on 03.02. Millegipärast on meeles, et buss väljub 03.10, mitte 03.05. Sellest ajendatuna ütlen taksojuhile, et nüüd on vaja 10 minutiga linna saada. Ja lendame. Seekord madalalt Riia maanteede kohal. Püüame endid rahustada, et küllap buss ootab, sest lennul oli mitmeid eestlaseid ja kindlasti on ka nemad plaaninud bussiga öösel Tallinnasse tagasi sõita. Lootus on lollide lohutus.<br />
<br />
03.18 ja me oleme Riia bussijaamas. Taksojuht ei hakka peenrahaga tegelema ja küsib meilt pea kahekordse tasu. Anname nurinata talle oma viimased eurod, sest taamal bussijaama teises otsas hõõguvad kaks väga armast silma. Me jõudsime!<br />
<br />
Jõudsime, sest endale teadmata oli ka meil üks valus kaart varrukas. Seekord jokker. Ja jokkeri elavaks kehastuseks oli üks murjan, kes bussijuhiga peaaegu käsipidi kokku oli minemas. Loomulikult ei oodanud Lux Express lennukilt tulijaid, aga bussijuht madistas ühe murjaniga, kes ilmselgelt polnud kohalik. Mingi tüüp bussijaamast, kes show'd nautis, ütles meile, et nad kaklevad juba viimased 15 minutit. Leedukast bussijuht karjus murjani peale segamini nii leedu, saksa kui inglise keeles, aga reisija keeldus bussist välja minemast. Bussijuht samas keeldus teda istuma laskmast. Lõpuks tegi bussijuht kõne, siis suunati kõne edasi murjanile ja siis saabus selgus. Nende jaoks, meie jaoks küll mitte, aga nii palju, kui aru saada oli, oli asi mingis viisaprobleemis. Midagi oli igatahes nende kahe vahel tõlkes kaduma läinud. Igatahes murjanil oli täielik õigus bussis olla ja paar minutit pärast meie saabumist istuma ta ka lasti. Ja meie rõõmsalt tema järel. Arvestades, kui palju pöördeid oli õhtu jooksul olnud, ei julgenud ma enam magama jääda, sest kes teab, mis kõik veel bussiga juhtuda võis.<br />
<br />
Selge on see, et kui me lennujaamas oleksime arvanud, et buss läheb 03.05, siis me poleks taksot võtnud vaid oleksime öö veetnud lennujaamas. Kes tahab siit motivatsioonilaksu saada, siis long story short- never give up. Aga ma pigem nendiks, et lollidel ikka veab ja rohkem murjaneid baltikumi! :)<br />
<br />
<br /></div>
Sursuhttp://www.blogger.com/profile/16881270645031310480noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-24622613.post-11846766670371775922017-01-10T12:02:00.000+02:002017-01-19T17:19:14.694+02:00Aastavahetus Liinul<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Kuna meile Naabriga mõlemale väga meeldis augustis Liinul aega veeta, siis otsustasin, et miks mitte seda ka aastavahetusel teha. Saab linnakärast eemale ja Naaber ei pea tegelema ilutulestikust tuleva PTS-ga.<br />
<br />
Helistasin Katsile, selgus, et tal sama plaan ja mõned inimesed lisakski kutsutud. Aga et Kats suutis nädala alguses haigeks jääda, siis polnud tema tulek reedel sugugi kindel ja nõnda sai ka Liinu üritus muu rahva jaoks käntseldatud.<br />
<br />
Neljapäeval selgus, et Kats tunneb end piisavalt kõbusana, et siiski tulla ja kolmekesi siis sinna ka läksime.<br />
<br />
31. detsembril sadas päev otsa vihma. Et Kats ei ole veel Europargiga kokkuleppele saanud, et kuhu täpsemalt tasuline parkla rajada Liinul, siis tuli mu buss tee blokeerimise vältimiseks teeserva jätta. Pinnas tundus õnneks piisavalt tugev, et sealt hiljem ka välja saada.<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjiAIgkAVYH55ywfs_tQ988nt3TQVXDZ8hB3-2q0DQPXIWOltraCOA5gViHqUUFZ_F5lU1DcVms5MbKbjjPVx9XMaGfpnoZDYc8SOxbtwZN0-O14eyfasg45h_on_gQNL2y1WFB/s1600/87964397.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjiAIgkAVYH55ywfs_tQ988nt3TQVXDZ8hB3-2q0DQPXIWOltraCOA5gViHqUUFZ_F5lU1DcVms5MbKbjjPVx9XMaGfpnoZDYc8SOxbtwZN0-O14eyfasg45h_on_gQNL2y1WFB/s320/87964397.jpg" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">VillemWallutaja</td></tr>
</tbody></table>
<br />
Järv oli jääs ja tundus olevat veel piisavalt tugev, et kanda inimest. Kaldaserval mõõtsin paksuseks kuskil 5 cm. Jää peal oli õrn veekiht, nii et kui tuul puhus, siis see veekiht väreles kenasti ja polnud tegelikult arugi saada, et järv jääs on. Sündis plaan 1.jaanuaril teha üks Jeesuse video, kuidas ma vee peal kõnnin. Katsi hiljutisoetatud jäänaasklid lisasid julgust asi ette võtta.<br />
<br />
Väljas väga kaua passida ei saanud, vihm peletas tuppa.<br />
<br />
Õhtuks sündis otsus siiski midagi põnevamat ka teha kui bursuikas puid põletada ja raamatut lugeda. Katsil on väike 100 l Rootsi sõjaväe madalrõhukatel, mis oma voolikutega meenutab sõbralikku süvaveeelukat, kes oma kombitsaid ümber sinu keerata tahab. Ja katla kõrval kenake koormakattega kaetud hurtsikuke. Ehk siis kõik ikka selleks, et kombitsad koormakatte alt sisse ajada ja hurtsik kaasaegseks indiaanisaunaks muuta.<br />
Raiusime järve jää sisse augu ja vedasime katla vett täis ning ajasime tegelinski kurjaks.<br />
<br />
Väljas vihiseva tuule ja allasadava vihma tõttu oli külm kontidesse pugenud, aga seda õdusam oli saunas istuda ja järve auru endale sisse hingata. Aur oli paks ja aus.<br />
<br />
Kui kuulsime, et naabrid hakkasid rakette tulistama (selgus, et ikka päris vaikust me ei saa), tormasime välja, seisime alasti- ei, mitte alasti, alasti allpool vööd- väikese sinise styrofoami tüki peal (maapind oli liiga külm paljajalu seismiseks) kannikad vastakuti ja lõime vahuveinil korgi maha. Alaku uus aasta!<br />
<br />
Et mitte naabrite silmis täielikku häbbi jääda, siis lasi ka Kats paar raketti vastu taevast. Naaber suure algustähega seda väga ei fännanud, aga sai hakkama.<br />
Esimese jaanuari ilm paraku paranemise märke ei näidanud, tuli vastu võtta raske otsus vehkat teha. Jeesuse mängimisest ei tulnud miskit välja, sest vihm oli kõvasti jääd sulatanud, lisaks oli veekiht jää peal päris korralikult kasvanud. Jeesus oleks pahkluuni pidanud vees solberdama.<br />
<br />
Pakkisime asjad bussi ja hakkasime Tartu poole uhama. Või vähemalt nii me kujutasime ette. Selgus, et piisavalt tugev maapind oli vahepeal muutunud piisavalt pehmeks maapinnaks ja buss tegeles tee peale tagasi saamise asemel sügavustesse kaevumisega. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui tuli välja otsida tali ja buss mudast välja vinnata. Et bussi õiges suunas liikuma saada, siis vahetasime vahepeal puud, mille külge tali oli kinnitanud. Vinname ja vinname, ühelt hetkel tundub, et buss üldse enam ei liigu. Kõik justkui töötab, ainult et buss on paigal nagu jonnakas eesel. Pilk üle Ülo õe õla andis vastuse. Olime bussi asemel hoopis paju maa seest välja vinnanud. Kuna muud üle ei jäänud, tuli proovida bussi oma jõuga teele tagasi tagurdada. Ja oh imet, õnnestuski. Adrenaliin oli laes. Nüüd jäi veel 30 meetrit ristteele tagurdada ja buss õigesse suunda keerata. Väljas oli pime, adrekas oli laes, tahe minema saada oli suur...<br />
<br />
Buss maandus pinnatud teelt poolenisti välja ja jäi õnnetult lääpa. Oli selge, et siit omal jõul enam minema ei saa. Õnneks on Katsil väga tore naaber, kes evib traktorit ja lõpuks pärast korralikku kreeni, sai bussi ka tee peale tagasi.<br />
<br />
Meeleolukas.<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br /></div>
Sursuhttp://www.blogger.com/profile/16881270645031310480noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-24622613.post-28959848854857137432016-04-24T13:49:00.002+03:002016-04-24T13:49:26.523+03:00Elu Naabriga<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Ühel hetkel tuli minu sisse suur teadmine, et mul on vaja mingit elukat oma ellu. Kuna last tuleb 9 kuud oodata, siis see tuli välistada. Sõelale jäi kass, koer ja vombat. Kuna mul pole õrna aimugi, mida vombatile nimeks panna, siis tuli ka see välistada. Seega, kass nimega Koer ja koer nimega Naaber olid need, kes mu ellu tulema pidid. Samas, mõeldes oma viimase kogemuse peale Kajakas Almaga sain aru, et pigem tahan ma ikka endale pigem Naabrit kui Koera. Algasid otsingud...<br />
<br />
Kuna varjupaikades on pigem vanad koerad, kui kutsikad, siis ei julgenud ma sealt otsida. Kunagi ei tea, mis elu see koer enne elanud on ja kui pekki ta psüühika keeratud on. Avastasin, et okidoki.ee on üsna hea koht potentsiaalse Naabri leidmiseks.<br />
<br />
Kahest Naabrist jäin napilt ilma, keegi jõudis ette. Aga siis oli korraga seal 6 koerapoega. Vaatasin neid pilte, üks armsam kui teine. Väiksed karvavorstid. Minu süda oli võidetud.<br />
<br />
Rääkisin Lenne ära, et ta minuga teisele poole Tartut autoga kärutaks Naabri järele. 25. detsembril läksime maale, olime paar tundi ema juures ja siis põrutasime Tartu suunas edasi. Koht, kuhu läksime oli keset põlde ja mägesid, ometigi suutsime selle kottpimedas siiski üles leida. Olin otsustastanud, et võtan selle karviku, kes esimesena minu juurde jookseb. Naaber naabrit tunneb, nagu ütleb Transnistria vanasõna.<br />
<br />
Hämaral õuel jooksid meie poole 5 karvast tompu, kõige lühema karvaga tomp kõige ees (tõenäoliselt sellepärast, et tal oli väikseim tuuletakistus). Ei tekkinud küsimust ka, kes meiega tagasi sõidab.<br />
Ma ei hakka üldse pikalt rääkima, kui armas ta oli ja kuidas ta Kadrioru kunstimuuseumi selfikonkursi kinni pani. Tahtsin rääkida hoopis sellest, kuidas absoluutselt kõik inimesed teavad, mismoodi peaks täpselt koera kasvatama. Hoolimata sellest, kas neil endil on kunagi koera olnud või mitte. Ja mis eriti põnev, iga inimese soovitus läks pea alati risti vastu eelneva inimese antud soovitusega.<br />
Üks töökaaslane ütles, et kutsikal peab kogu aeg toidukauss täis olema, teine hakkas kohe kõrval vastu rääkima, et sellist asja ei tohi kunagi olla. On vaid kindlad söögiajad. Kui ma Naabri tööle kaasa ei võtnud, siis avaldasid osad inimesed muret, et kuidas see vaene koer üksinda kodus hakkama saab. Kui ma ta tööle kaasa võtsin, siis rääkisid teised, et koer ei iseseisvu kunagi, kui ma teda kogu aeg endaga kaasa võtan. Osad küsisid, et kas ma söödan teda steroididega, et ta nii kiiresti kasvab, samas kui teised avaldasid muret, et ta ei kasva vist üldse.<br />
<div>
Oli ka muretsejaid, et Naaber taandareneb. Üks kolleeg käskis mul kohe loomaarsti juurde aeg kinni panna, kui Naaber ühel hommikul tööl põrandale pissis. Vanust võis tal nelja kuu ringis olla. Mure põhjuseks oli see, et Naaber polnud juba mitu päeva põrandale teinud ja kolleeg tundis sügavat muret, et Naaber taandareneb. Minu muretus selles osas ja nentimine, et kutsikatel ikka juhtub, valas ainult õli tulle. Kuidas ma küll saan nii ükskõikne olla ja ei pööra tähelepanu mu koera tõsistele probleemidele...<br />
Lähiajal on lapsesaamine küll välistatud, või siis tuleb laps iga päev kellegi kätte hoiule anda, kes teab täpselt, kuidas teda kasvatama peab...</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Praeguseks on Naaber 6 kuud ja 10 päeva vana. Haukumise selgeks saanud ja seda häbematult kuritarvitav koerakärss. Käisime ühel korral kutsikate koolis. Seal oli kaheksa kutsikat. Arvake ära, kes ainsana arvas, et ta on seal selleks, et absoluutselt kõigile koht kätte näidata ja nad pooleks haukuda.<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgWMZpFPnv1XO6eVD9c8JoTCMouu1HqazWc4539KgEPQ9cz1qi_tgcQoVHsOfq_UBAU2hyI3hj5PmO-YL6Y-oDVyRACADV5ywgcN_GcLsYt7S9R4SnzoJ_1MBZagun0A7M0n7mq/s1600/DSC_1334.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgWMZpFPnv1XO6eVD9c8JoTCMouu1HqazWc4539KgEPQ9cz1qi_tgcQoVHsOfq_UBAU2hyI3hj5PmO-YL6Y-oDVyRACADV5ywgcN_GcLsYt7S9R4SnzoJ_1MBZagun0A7M0n7mq/s320/DSC_1334.JPG" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">2 kuu ja 12 päeva vanune Naaber esimest korda elus EV pealinnas 25.12.25</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh2BpGeOfRldJo26d5oEJtc9a3-0NxssRAdg4pX0zRoTVd7PQx2ZTUYDC3NBivAc5IwAQOAJ_EtUj5ZgrYJv0kbS-HkwpLn2AQNhwtW7CpUsixjWsfyWAu8UXCU4n-r0zpmbMow/s1600/DSC_1461.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh2BpGeOfRldJo26d5oEJtc9a3-0NxssRAdg4pX0zRoTVd7PQx2ZTUYDC3NBivAc5IwAQOAJ_EtUj5ZgrYJv0kbS-HkwpLn2AQNhwtW7CpUsixjWsfyWAu8UXCU4n-r0zpmbMow/s320/DSC_1461.jpg" width="180" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Kadrioru kunstimuuseumi selfivõistluse võidufoto.</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgvCJzbo2WabEG8yfoUdydjoR9fev54oBRTLWU32caSJUdYcnpEQAxKsX82fWO5oNmOa32ooZaPuEygltfaWT3Y64KDxOIbMsxx3RjyJwRlS-IHBq_1iHy_kHGqpUJKzJbnRPUl/s1600/DSC_1862.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgvCJzbo2WabEG8yfoUdydjoR9fev54oBRTLWU32caSJUdYcnpEQAxKsX82fWO5oNmOa32ooZaPuEygltfaWT3Y64KDxOIbMsxx3RjyJwRlS-IHBq_1iHy_kHGqpUJKzJbnRPUl/s320/DSC_1862.jpg" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Paksus Margareetas tööhoos.</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh0g2FnajF6EgkCBqVg7cbnBlaQF7OlppGyyAS498ECsH_aykGcmB5zYZG3cRf8DzUByc8AogAfxxt83nCKmPn-xxIAYcXlHplE-zCG69gJHK4yB-9iJlB11Wd6LldRzXwr_iAg/s1600/DSC_2124.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh0g2FnajF6EgkCBqVg7cbnBlaQF7OlppGyyAS498ECsH_aykGcmB5zYZG3cRf8DzUByc8AogAfxxt83nCKmPn-xxIAYcXlHplE-zCG69gJHK4yB-9iJlB11Wd6LldRzXwr_iAg/s320/DSC_2124.jpg" width="180" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Pooleaastasena mu särke varastamas.</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<br />
<br />
<br /></div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
</div>
Sursuhttp://www.blogger.com/profile/16881270645031310480noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-24622613.post-83003868574101632032015-03-14T19:11:00.001+02:002015-03-14T19:11:56.969+02:00Unenägu<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Käib rattavõistlus kuskil Prantsusmaal. Rein Taaramäe on grupist lahti rebimas. Üsna üles-alla maastik on. Ma jooksen raja ääres järele ja ergutan Taaramäed. Mingi hetk on Taaramäe grupil eest ära saanud ja suurendab vahet. Ma olen vahetult tema taga, plaksutan käsi ja ergutan nagu jõuan. Siis avastan, et Taaramäe on hoopis hamster ja iga kord, kui ma midagi talle hõikan, jääb ta seisma ja vaatab, et mida ma karjun. Ma karjun selle peale veel rohkem, et jookse ometi, teised saavad su muidu kätte. Hamster on mu ülevoolavast ergutusest hirmund ja ei julge enam üldse edasi joosta.<br /><br />Äratus.</div>
Sursuhttp://www.blogger.com/profile/16881270645031310480noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-24622613.post-87636391145577737852015-03-08T17:17:00.000+02:002015-03-08T17:17:26.475+02:00Lennusadama klassika. Mida teha, kui vänt ei tööta.<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Täna kostis lällarist Anu- "Kiiremini Rauno, kiiremini, kiiremini!"<br />
Ähkiv Rauno vastas- "Ma ei jõua, käsi väsis ära..."<br />
<br />
Millega tegelevad külastusjuhid töö ajal, tekib õigustatud küsimus. Eks ikka üritavad saada sotti, kas UvU näituse Bermuuda simulaator töötab.</div>
Sursuhttp://www.blogger.com/profile/16881270645031310480noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-24622613.post-32531697762201518452015-03-05T17:53:00.002+02:002015-03-05T17:53:22.980+02:00Kodused mõjutused<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Täna muuseumis nägin kuidas väike poiss, nii umbes 9-aastane, mängis kahurisimulaatoriga, kus saab lennukeid alla tulistada. Pärast edukat lennuki allatulistamist hüüdis poiss võidukalt: "Fašist, yess!". Ja siis me imestame, miks on nii palju kitsa silmaringiga ja väiklaseid inimesi. Kui sulle lapsest peale kodus igasugu jama aetakse, siis nõuab see ikka korralikku iseloomu, et hiljem sellest pasast end puhtaks pesta.</div>
Sursuhttp://www.blogger.com/profile/16881270645031310480noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-24622613.post-35294041504693805902015-03-05T17:49:00.002+02:002015-03-05T17:49:44.962+02:00Mäkdoonalds<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Esmaspäeval sain erinevaid veine degusteeritud ja suure degusteerimise peale läks seest natuke hõredaks. Kus häda kõige suurem, seal püksid kõige pruunimad, ja nii ma siis mäkki suundusingi.<br />
"Tere, palun üks topelt juustuburger."<br />
"Kas Issand burger või aine?"<br />
Ootamatu küsimus võttis mind tummaks, seedisin natuke seda küsimust ja palusin viisakalt korrata.<br />
"Kas Issand burger või aine?"<br />
Ajasin pea viltu ja üritasin aru saada, mis aineid mäkdoonaldsi teenindaja mulle pakub. Ainus aine, mille järele mul neelud käisid oli toiduaine, aga tundus, et ma ei saa seda, sest näis nagu saaks seda püha burgerit vaid koos mingi ainega tellida. Lõpuks andsin alla ja tunnistasin, et ma olen tiba svipsis, kas te saate palun veel korrata.<br />
"Kas Issand burger või aine?"<br />
No tule taevas appi, kust mina tean! Ainus, mida ma soovin, on üks tagasihoidlik burks, aga selle asemel surutakse mulle peale jumalikku saia ja mingeid kahtlaseid aineid. Kui keeruline saab olla ühe burgeri ostmine?!<br />
Järsku tabas mind valgustus ja ma vastasin laiutava rahuloluga- "Issand burger palun".<br />
<br />
Loo moraal, kui sa ei taha limonaadi ja rasvakartulit vaid lihtsalt burksi, siis ära einet võta!</div>
Sursuhttp://www.blogger.com/profile/16881270645031310480noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-24622613.post-32980910872411871782014-12-17T01:34:00.001+02:002014-12-18T20:49:31.940+02:00Pime aeg<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<div style="text-align: left;">
Kell on pool üks öösel ja just valmisid kaks juustupeekonitšillipasteeditomatipraetudmunajasibulajaseene võileiba. Kuidas sellega oligi, et pingviinid on pääsukesed, kes söövad õhtul peale kella kuut? Ja et öösel söömine ei pidavat tervislik olema? Ja et seeni on raske seedida? Las ma ütlen midagi, pärast kahte päeva nonstop nuuskamist on mul sajaga savi sellest, mis on tervislik toitumine. Tervisest on asi niikuinii kaugenemas. Viimastel päevadel olen õla alla pannud ravimitööstusele ja andnud neile noorepere kodulaenuga pea võrdse summa. Ajad on rasked, ega ravimitööstusel ka kerge ei ole. Ostsin kokku tablekaid ja muud huinjaad, mis kõik peaks mind kohe terveks tegema. Sittagi. Täna läksin uuesti apteeki, et leida midagigi, mis võiks mu lahtiste sõõrmete päevad lõppenuks kuulutada. Sest ma olen üsna meeleheitel, hakkasin juba vaikselt voolima puust punne, mida ninna lüüa. Nina ja silmad täiesti punased, küsisin hädise häälega midagi, mis aitaks tatijooksu vastu. Apteeker vaatas mind ja suur naeratus ilmus ta näole, ime ka- tema ees seisis tatitaudi elav kehastus. Minu välimus kutsus temas esile sellise kaastundepuhangu,et küsimatagi tegi ta mulle väikse soodustuse. Ikkagi inimene!</div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
Ainuke hea asi selle haigestumise juures on see, et.... Nalja teete või? Mis hea asi? Kuidas saab haigestumise juures midagi head olla??? Mitte midagi head ei ole siin. </div>
<div style="text-align: left;">
Poolteist päeva loopisin tilkuvaid pabertaskurätikuid üle toa, nurka prügikasti. Siis lõpuks tulin mõttele, et miks ma neid üle toa pillun, võin ju prügikasti voodi kõrvale tõsta. Mõeldud-tehtud. Tagajärjeks on see, et harjumusest loobin endiselt tatirätte üle toa, vahe vaid selles, et nüüd liituvad nuuskelappidega poolel teel õhus ka vandesõnad. Ühesõnaga- elu on lill, hetkel küll üsna lõhnatu.</div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
Teed olen lürpinud nii palju, et ei taha teadagi, mis mu detsembrikuu veearve tuleb. Tallinna Vesi hõõrub heameelest muidugi käsi ja nad arvavad seal tõenäoliselt, et ma olen oma kodus avanud spa.</div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
Aga need on kõigest kaks viimast päeva. Palju huvitavamad asjad juhtusid mõned päevad tagasi. </div>
<div style="text-align: left;">
Läksin Aljonale külla, kuna polnud ammu näinud ja tal oli vaba õhtu. Kaasa kaks pudelit punast veini ja üks õlu. Tahtsin uhkustada oma hiljutisoetatud Nikoniga, nii et see maandus ka kotis. Kui Aljona juurde jõudsin, avastasin, et vahepeal oli õlu kotis lahti läinud ja pool liitri magusat lürbet fotoka täiesti läbileotanud. Väga ebameeldiv. Mis raipest saab, ei teagi, igatahes läks ta rikki. Kuna tegemist pole digikaga, siis väike lootus seda parandada siiski on, eks näis. See seik mind muidugi ülemäära rõõmsaks ei teinud, aga noh, õnneks oli vein. Vein parandas tuju ja tõi PÄHE igasugused huvitavad mõtted. Nimelt hakkasin ma kannatama veendumuse all, et koledamal kombel on vaja juukseid värvida. Keskea kriis, mis muu. Kaks varianti- sinine ja blond- tundusid tol hetkel kõige hurmavamad. Lõpuks langes valik blondi peale ja habras vesinik langes kui oodatud räitsak mu- soon to be kuldsetele- kiharatele. Tulemuse kohutavust ma tol õhtul ei adunud. Ega ma ei adunud tol õhtul üldse väga enam midagi. Hakkasime veel õudukat vaatama, aga ma vajusin magama. Hommik saabus sulni tuumapohmelliga. Ma ei ole kunagi pohmellis peaga andnud lubadusi, et rohkem enam ei joo (ja vähem ka mitte), aga sel hommikul vaagisin tõsiselt mõtet loobuda alkoholist. Tänu pohmellile sai kunagi suitsetamine maha jäetud, nii et ülemäära pole pohmelli vaja kiruda. Aeg-ajalt tuleb kasuks. Andsin endale siiski aru, et mingid pahed peavad inimesele ju jääma, nii et täiskarsklast minust ei saa. Äärmisel juhul võib saada täis karsklane. </div>
<div style="text-align: left;">
Kaua mulle põdemiseks aega ei antud, Aljona pidi tööle ruttama ja mind visati välja. Värske karge õhk ja valuvaigisti tegid imet, koju jõudes hakkas eluisu tagasi tulema. Ja siis sain visata esimese korraliku pilgu peeglisse. Peeglist vaatas vastu noor Veiko Märka. Ainult et veel koledam. Helekollased kiharad langesid vabalt, luues veidralt rõveda sümbioosi tumeda habemega. Tõmbasin kapuutsi pähe ja hakkasin palavikuliselt välja mõtlema lahendust. Ega siin väga midagi mõelda polnud, kaks varianti oli, kas lõigata juuksed ülilühikeseks, või värvida tumedaks. Helistasin Aljonale ja leppisin kokku, et õhtul lähen talle uuesti külla. Kogu päeva olin kapuutsiga. Vahepeal arvasin, et äkki ikka harjun ära ja lihtsalt uus ja ootamatu värv on. Aga ei, iga kord, kui pilgu peeglisse viskasin, tuli valugrimass näole. Kusjuures peeglist vastu vahtiv Veiko Märka irvitas laialt.</div>
<div style="text-align: left;">
Õhtul otsustas Aljona, et parim variant üldse, on juuksed lühikeseks lõigata ja ära värvida. Lõpptulemus on pärast seda košmaari õnneks üsna talutav. Lõpp hea, kõik hea? Kurat seda teab...</div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
Jooksva nädala lõppsaldo- pronksjad juuksed, tühjusest haigutav rahakott, persses fotokas ja tatine nina. Kuu kompu!</div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
<div style="text-align: left;">
<br /></div>
</div>
Sursuhttp://www.blogger.com/profile/16881270645031310480noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-24622613.post-47441010153342839352014-12-01T02:22:00.002+02:002014-12-01T02:22:29.083+02:00Kus me käime. Vanalinna Boheem.<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Ma ei ole teinud sellest saladust, et Telliskivi Boheem on üks mu lemmik söögikohti. Mõistlik hind, maitsev toit, suured portsjonid, aga millegipärast alati pigem keskpärane teenindus. Ühesõnaga- ei virise. Samas ei taha kogu aeg sooja kartuli ja kana salatit süüa, ja nii olengi viimasel ajal sinna pigem harva sattunud.<br />
Vanalinna Boheemi ma polnudki varem sattunud. Aga nüüd see juhtus. Merill oli linna peal näljasena hulkumas ja kuna tal oli enne PÖFFi väisamist törts aega, siis leppisime kokku, et trehvame linnas.<br />
Vanalinna Boheem on mõnus hubane nagu Telliskivi omagi. Paraku ei ole teenindus ka seal midagi erilist. Noormees, kes meid teenindas, tegi seda kuidagi jooksu pealt. Sõna otses mõttes. Kui ta möödus meie lauast ja me palusime toidu juurde vett, siis ta isegi ei peatunud hetkekski, pani täie hooga edasi, nii et meil tekkis küsimus, kas ta ikka sai aru, mida me tahame. Rahvast oli seal vähe, ei näinud põhjust, miks ta pidi tormama. Ja natuke veidrana tundus ka see, et kui ta tuli saia lauda tooma, siis esimese asjana ütles "Noh". Ja sellega asi piirduski, mingit "nohhi" täiendust ei tulnudki. Üsna ootamatu lähenemine.<br />
Toit oli maitsev nagu alati, võtsin vürtsika krevetipasta, mis vastas igati ootustele.<br />
Et aega oli kinoni veel, siis otsustasime jõlkuda natuke poodides, kuna talv on käes ja hädasti oleks vaja head kampsunit. Kuskil pool tundi peale Boheemist väljumist hakkasid asjad toimuma. Kõhtu lõid gaasid ja oli selge, et enam nalja pole. Algas pasarahe. Viis minutit peale esimest meestetoa külastust oli uuesti vaja. Ja siis jälle. Ausalt öeldes ei mäleta, millal mul Eestis viimati nii vägev ilutulestik tagant poolt välja lendas. Üks-ühele võrreldav sellega, mis toimus minuga 2010. aastal Indias. Igatahes lusti kui palju. Ja saatuse irooniana kohtasin limonaadikinos muuseumitegelasi, kellel oli üks pilet üle algavale seansile. Ma ei hakanud pikka juttu keerutama, ütlesin kohe, mis seis on ja rütmis "kolm sammu, seis, jalad risti, look casual ja vaata uudistava pilguga ekraanilt treilerit" liikusin taas WC poole. Õnneks olin linna tulnud rattaga. Peale järjekordset valingut kargasin ratta selga ja pressisin end kõvasti vastu sadulat ning andsin niimoodi pedaalidele pihta, et lumesammas oli taga. Kodus sai juba rahulikult WC-s istuda, ei pidanud kuhugi edasi kiirustama.<br />
<br />
Nii, aga millest see kõik siis tuli? Kurat seda teab, võiks ju arvata, et vürtsikas toit tegi oma töö, aga ma söön kogu aeg vürtsikat toitu ja see pole minu jaoks midagi uut või harjumatut. Üldse ei tahaks Boheemi selles süüdistada, aga kui aus olla, siis ega ma nii pea sinna uuesti ei söanda minna küll.<br />
<br />
Sitt lugu.</div>
Sursuhttp://www.blogger.com/profile/16881270645031310480noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-24622613.post-89688258633987882962014-10-24T23:47:00.002+03:002014-12-01T01:53:14.272+02:00Kuidas alkohol päästab maailma.<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Läksin pühapäeval Paari Veini, sest meil pidi olema koolitus. Selgus, et pool kollektiivist oli kas täiesti magamata, või oli maganud tunnikese. Koolitaja ei olnud sellises olukorras nõus koolitust läbi viima. Kuna päev oli rikutud, siis asusin punast veini hävitama. Pärast kolmandat klaasi oli selge, et mul on vaja osta raamatuid. Sest no ilma raamatuteta on ju võimatu elada. Helistasin Helenile, et teda kaasa kutsuda, aga ta väitis, et tal juba on raamatuid ja üleüldse pole ta vaimustunud mingist vihmase päevaga raamatute ostmisest. Mis on muidugi lauslollus, sest vihmased päevad ju selleks ongi, et nende eest mõnusasse raamatupoodi põgeneda ja siis seal end tunda kui rihma otsast pääsend koer, kes on leidnud haisva kalaraipe, mille peal püherdada.<br />
<br />
Draamateatri vastas Rahva Raamatus oli täpselt nii mõnus kui ma arvasin seal olevat. Keldris ootasid mind armsad raamatud, kes kõik tahtsid minuga koju tulla. Leidsin 6 köidet Uku Masingu luulet. Sirvisin natuke, aga süveneda ei suutnud, vein oli endiselt mõnusalt peas. Kuna iga köide oli kolmeka peale allahinnatud, siis ei saanud ma loomulikult lahkuda sealt poest täiskomplektita. Müüja oli hirmus armas, pakkus kohvi ja andis mingi sooduskupongi. Lihtsalt võrratu. Tatsasin poest välja, seljakott tiine Uku Masingu luuletustest. Õues tuli geniaalne idee hakata vastutulevaid inimesi tülitama pakkudes neile valida ühte kõidet kuuest ja sealt siis midagi mulle ette lugeda. Mõte iseenesest ju puhas kuld, aga vein kurat oli hakanud peast lahkuma ning sissejuurdund introvertsus sai jälle võimule. Kõrvad lontis lonkisin Lennele külla. Seal jõime 2 pudelit punast veini ja vaidlesime tuliselt uue Kooseluseaduse üle. Hingetõmbepauside ajal lugesin luuletusi.<br />
<br />
<br />
Üks ilusamaid päevi viimase aasta jooksul.</div>
Sursuhttp://www.blogger.com/profile/16881270645031310480noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-24622613.post-492072373896136942014-04-24T02:40:00.001+03:002014-04-24T02:40:28.156+03:00Kus me käime. Jazzkaar.<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Tere!<br />
<br />
Käisime täna Eva-Mariaga jazzkaarel kuulamas/vaatamas Edmar Castaneda Triot. Ma ei tea, kuidas reageerib tavakodanik sellele, kui tal avaneb võimalus minna kuulama harfi, aga mulle tundus see mõte kohe alguses päris äge. Kui veel juurde panna tromboon ja trummid, siis pole ju kahtlustki, te tegemist peab olema väga hea asjaga. Ja ei pidanud pettuma. See mees teeb ikka väga ägedat muusikat. Ja vaadates, kui kiiresti ta sõrmed harfil käivad, siis võib lihtsurelik ainult kahetsusega nentida, et Edmar pole kaasatud rõivatootmise meeleolukasse ärri. Kangastelgedel oleks nõnna nobedad näpud ikka väga tegijad. Aga no anname andeks, ega nad harfil vähem tegijad pole. Ei ole just tavaline, et mees harfil ütleb aval naeratus näol :" Let's party, right!" Ja siis tõmbabki rahva käima harfilt tulevate samba rütmidega.<br />
Minu senine arusaam harfist seisnes selles, et seda tinistab õhulises kleidis jumaliku välimusega ülimalt habras naisterahvas, kes aeglaselt laseb harfi sulnidel helidel sind unistuste pilvedele kanda. Aga nüüd tuleb väike mees Kolumbiast ja teeb sellist jatsu, et vähe pole. Väga viis.<br />
Mulle meeldivad need olukorrad, kus mu maailma suuremaks tehakse ja natukenegi kasti välja, servale piiluma lastakse.<br />
<br />
<a href="http://www.edmarcastaneda.com/live/">http://www.edmarcastaneda.com/live/</a></div>
Sursuhttp://www.blogger.com/profile/16881270645031310480noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-24622613.post-74369371295889856222014-04-12T14:38:00.001+03:002014-04-12T14:38:35.441+03:00Kodune kasvatus.<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Ühel hommikul tööle minnes nägin enda ees tänaval väikest poissi, kes põlvitas asfaldi peal ja kummardas nii sügavalt , et ninaots puudutas peaaegu maad. Kuna vaatepilt oli omajagu veider, siis aeglustasin sammu, et näha, mida ta teeb. Selgus, et ta sülitab. Ju siis oli kodune kasvatus nii tugev, et sülitamine oli keelatud, aga räme klomp kurgus ei andnud ka asu. Ja kui sa otseselt ei pritsi tatti välja, kas see siis on sülitamine. Ma arvan, et ei ole. Sama arvas ka see väike poiss. Leidlikud lapsed on khuulid.</div>
Sursuhttp://www.blogger.com/profile/16881270645031310480noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-24622613.post-50447002992856720392013-12-10T23:20:00.002+02:002013-12-10T23:29:11.616+02:00Kus me käime. "Oppossum"<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Proloog nr. 1.<br />
Kivirähki viimases raamatus "Maailma otsas" on üks mees Ülo, kes peab "Oppossumi" nimelist kõrtsu, või baari. Peamised kunded seal kõrtsus on vanemad mehed. Kindlad kunded, mõni tuleb õlut libistama, mõni tellib alati õlle kõrvale ka kiluvõileiva. Iga päev on menüüs üks toit. Vahel praad, vahel supp, mille Ülo on sel päeval teinud. Alati pannakse kõrts kell 7 õhtul kinni. Sest Ülo tahab ka elada, ta ei viitsi jamada purjus kundedega poole ööni. Tal on surnud emast maha jäänud terve raamatukogu maailma kirjandusklassikat, mille Ülo kavatseb läbi lugeda. Ülo on ühtlasi nii omanik kui baarimees kui kokk.<br />
<br />
Proloog nr.2.<br />
Mõni aeg pärast Paljassaarde kolimist panin tähele, et Sitsi peatuses on lillepoe kõrval üks väike sildike, millel on kala pilt ja kirjutatud "Baar". Sildi all üks hall uks, mis viib kuhugi keldrikorrusele. Tundus tavaline joomaurgas, aga millegipärast hakkasin ma seda kutsuma "Oppossumiks". Isegi ei tea miks. Võtsin pähe ja hakkasin. Võta sa siis kinni miks, sest raamatu "Oppossum" oli just vastand joomaurkale. Sisse ma sinna ei söandanud minna. No mis häda mul venelaste joomaurkasse norida, kuigi ma ise kutsusin seda hoopis "Oppossumiks". Aga võibolla ei julgenud sisse astuda just nimelt sellepärast, et ma seda "Oppossumiks" kutsusin. Võibolla kartsin alateadlikult, et kui sisse astun, siis kaob kohalt see romantiline "Oppossumi"<br />
atmosfäär.<br />
<br />
Ja nüüd siis alasti tõde reede õhtust. Sest samasest, millal käisime Kamahouse'is. Sest kõikse viimasest koosolemise õhtust, enne kui Merill Soome lapsi korralikuks läks hoidma.<br />
Olime juba varem kokku leppinud, et viimasel õhtul käime ja väisame "Oppossumi" ära. Kaua sa ikka mingit kujutlust peas hoiad, tõde on lõppeks armsam kui Plaaton ja Prooton ja Kookon kokku. Pettununa Kamamajast lahkudes seadsimegi kohe sammud "Oppossumi" suunas. Kell 8.40 astusime "Oppossumi" uksest sisse. Kõigepealt mõned astmed trepist alla ja siis uus uks, mille taga avaneski "Opossumi" maailm.<br />
Peab ütlema, et midagi erilist see endast ei kujutanud, väike uberik, kus kaks purjus venelast millestki vestlemas ja väike baarinurgake, kus taga losutamas natuke tüsedam mees. Uurisime natuke kohmetult ringi, kui baarman meid sõbralikult teisele poole kutsus. Ei, mitte baarileti taha, vaid selgus, et baarilette on kaks, keskelt poolitatud postiga.<br />
Teisele poole posti minnes näitas Merill mulle kohe väikest külmkappi, kust vaatas vastu kiluvõileib. No paljugi mis, kiluvõileiba pakuvad ju paljud baarid. Uurisime baaririiuleid, kolm riiulit olid erinevate viinade all, lisaks oli veel paar riiulit, kus siis valik värvilisi alkohoolseid maitseid. Hinnad tundusid olevat üsna tavalised baarihinnad. Seda küll vaid hetkeni, kui selgus, et need pole 4cl (ehk "neljakümne" nagu baarimees ütles) vaid 10cl ("saja") hinnad. Kui me ikka veel ebalesime, et mida võtta, ütles baarimees, kes tundus olevat ka omanik, et otsustage nüüd ära, ma panen baari üheksast kinni. Baar reede õhtul üheksast kinni? Oot oot, mõtlesin ma. Mis kurat, mõtlesin ma ka. Aga mitte pettumusest vaid pigem sellest, et meenus Kivirähki "Opossumi" peremees Ülo, kes oma baari kell 7 kinni pani, sest tahtis enda elu ka elada. Kiluvõileib ja varajane kinnipanek? Ok, juhtub ikka, ons see tõesti siis nii ebatavaline kokkusattumus? Pigem mitte.<br />
Joogid tellitud, tegime baarmaniga veel juttu, sest kuidas sa leti taga vaikides ikka napsutad. Merill küsis, et kas te süüa ka pakute. "Ega mul siin suurt pole, sardelle hapukapsaga ikka saab." Miks mul küll kohe meenus Ülo, kes pakkus iga päev oma kõrtsus vaid ühte lihtsat toitu? Asi hakkas juba väga kahtlaselt ühte kindlat suunda võtma. Et end natuke sellest lummusest vabastada, tegin juttu, et miks teil nii tagasihoidlik silt väljas on, et kas siis ei tahagi ennast rohkem reklaamida? "Mis reklaami siin teha, niigi käib liiga palju rahvast. Alles hiljuti YLE 1 käis küsimas luba, et mu baaris filmida, pärast näitas Soome TV-st seda. Soomlasi käib ikka jube palju. Näe alles eelmisel nädalal laenasin Soome presidendi nõunikule ühte raamatut lugeda. Ja siis see bravuuritar Anu Saagim möllas siin paljajalu ringi, jube tegemine oli temaga."<br />
Ausõna, pärast sellist juttu ei osanud enam küll midagi küsida. Mis mõttes on kuskil Sitsi peatuses lillepoe kõrval baar, mille omanik kurdab liigse klientuuri üle? Ja et veel jube palju soomlaseid satub sinna. Täiesti hoomamatu. Oota, mis asja? "/.../ laenasin Soome presidendi nõunikule raamatut lugeda." Kas mitte Ülo polnud suur lugeja, kes igal õhtul tublisti lehti seljatas? Ei suutnud enam vastu panna kiusatusele ja mainisin baarimehele, et näe kui palju sarnasusi ma leian sellel kohal "Opossumiga" olevat ja et seal oli Ülo, kes kõvasti luges. Ja mida vastab mees teisel pool letti? "Nojahh, mul endal ka väike raamatukogu, 4000 raamatut, tavaliselt loen kümme raamatut korraga."<br />
Ausõna, ärge tulge mulle enam rääkima mingist kuradi kokkusattumisest või juhusest. Asi võttis ikka väga absurdse suuna juba.<br />
Märkamatult olid aga need 20 minutit ja rohkemgi täis tiksunud, nii et tuli lasta mehel baar kinni panna ja ise koju minna, ise terve kodutee arutades, et mis kurat just juhtus.<br />
<br />
Epiloog.<br />
Hommikul vara läks Merill Soome, paar tundi hiljem läksin ma tööle. Aga eelmine õhtu ei andnud asu. Tekkis hirmus kiusatus kirjutada Kivirähkile ja küsida, et kas ta sai "Opossumi" jaoks inspiratsiooni sellest väiksest, pealtnäha märkamatust baarist Sitsi peatuses.<br />
Tööl oli hullumaja, sest nagu igal nädalavahetusel alates Titaaniku näituse avamisest, lookles järjekord kurja ussina kassa eest välja, tänavale. See uss ei lase kassas töötades just igavusel peale tulla. Kui eufemismides rääkida. Ja veider on see uss ka, napsad talt pea, kasvab kaks korda pikem saba taha. Nagu muinasjutus. Ja siis nagu muinasjutus (sest päris elus ei ole sellised juhused võimalikud) seisis mu ees Andrus Kivirähk oma perega. Olukord oli liiga jabur, et sel lihtsalt minna lasta. Ja nii ma siis rääkisingi Kivirähkile oma eelmisest õhtust, samal ajal kassa arvutisse perepiletit sisse toksides. Ja lõpuks pileteid edasi andes olin jutuga jõudnud nii kaugele, et küsida, kas Kivirähk on seal käinud ja sealt inspiratsiooni ammutanud. Ta väitis, et ei ole. Algselt olin pisut pettunud, aga siis leidsin lahenduse, kuidas pettumusest üle saada. Otsustasin Kivirähki mitte uskuda.<br />
<br />
Ma arvan, et kõigil on vahel vaja oma ellu midagi erilist, mis teda ärataks ja mõnusalt argisusest välja raputaks või vähemalt õlast müksaks. Natuke maagilisust kui soovite. Kõigil, minul ka.</div>
Sursuhttp://www.blogger.com/profile/16881270645031310480noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-24622613.post-81603049335003239742013-12-04T01:46:00.001+02:002013-12-04T01:46:39.584+02:00Kus me käime. Kamahouse.<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Tere!<br />
<br />
Kamahouse'i kohta olin ma kuulnud halba. See ei tähenda, et ma ainult halba oleksin kuulnud. Ma olin kuulnud, et on olemas Kamahouse. Kui küsida teadjamatelt inimestelt Põhja-Tallinna parimaid jõlkumisasutusi, siis käib alati Kamahouse'i nimi ka läbi. Samas ainuke lähem info Kamahouse'i või täpsemalt seal pakutava söögi kohta oli see, et toit ei pidavat seal hea olema. Võta sa siis kinni. Kuna käes oli reede ja Merill oli lauba varaomikul Soome poole jalga laskmas, siis tuli ju ometi korraldada üks erilisemat sorti õdakueine. Kõik teised restod, mida me olime mingil ajahetkel mõelnud külastada, olid täis. Et Kamahouse suht lähedal meile asub ja seal polnud varem veel käinud, siis oligi mõte küps. Igaks juhuks andsin Kamainimestele teada ka, et me tuleme, ikkagi reede õhtu.<br />
Välisuksest sisse astudes komistasime kohe meile kinni pandud laua otsa. Ja sellega oli esmamulje rikutud. Koht oli suht tühi, aga ometi oli meile reserveeritud laud, mis asus kohe välisukse ees ja keset saali. Õnneks pakkus teenindaja kohe meile võimaluse seinaäärsemasse lauda istuda, mille me tänulikult vastu võtsime. Selgus aga, et laua äärest oli üks tugitool kaduma läinud ja see oli asendatud tooliga, mis oli ilmselgelt liiga kõrge selle laua jaoks. Ehk siis jalad laua alla ei mahtunud. Juhtub. Aga rikutud mulje süvenes.<br />
Üldmulje oli iseenesest täitsa ok. Industriaalne stiil, kohati vbla liigagi industriaalne (plekktops laual, mille sees oli peldikupaber, vabandust, salvrätikud). Igatahes jäi mulje, et see koht sobib Põhja-Tallinnasse küll ja pigem rikastab kui kurnab.<br />
Toidust siis ka tsipa kuna lõppude lõpuks sai sinna mindud ikkagi sööma. Tellisin pardirinna pähkli kuskusiga, Merill võttis mingi supimögina. Hind 13 euri oli küll kallim, kui ma endale tavaliselt väljas käies luban, aga no saame aru, eriline õhtu ikkagi. Paraku ei hiilanud lauda toodud roog millegi erilisusega. Kui just portsjoni väiksust eriliseks mitte pidada.<br />
Teeme ühe asja selgeks - ma saan väga hästi aru, et peenetes restodes ei ole hiiglaslikud road, vaid kõhu saad täis pigem siis, kui tellid mitu käiku ja portsjonite suuruse asemel on rõhku pööratud esteetikale ja maitsenüanssidele. Teeme selgeks ka selle, et hoolimata 13st eurost pearoa eest pole Kamahouse peen restoran vaid pigem mõnus lokaalne söögikoht. Nagu F-hoone ja Boheem. Seega ootaks sellise raha eest vähemalt kõhutäit. Aga nagu selgus, oli seda ikka palju oodatud. Ja kui lisada juurde veel täiesti mage kuskus, siis tekibki õigustatud küsimus, et kus kus on korralik kõhutäis? Plusspoolele saab kanda Merilli tellitud supimögina, mis olla maitsenud hää ja mis oli ka üsna tavalise suurusega. Ja õllevalik erines tavapärasest söögikoha valikust, nii et kui on huvi mekkida väljamaa õlut, siis Kamahouse'is saab.<br />
AGA, kraanivee eest küsida raha on jälkus!!! Igas kohas, kus küsitakse kraanivee eest raha, on mul alati tahtmine küsida tühi klaas ja see WC-s kraani all täita. Kraanivee eest raha küsida on täielik absurdsus. Huvitav, miks nad siis WC külastust ja kätepesu ei maksusta, eks kulub sealgi see sama vesi, aga palju suuremas koguses kui ühte pooleliitrisesse klaasi korraga mahub.<br />
<br />
Pärast päris mitme koha külastust võib teha vahekokkuvõtte. Üldiselt kipub olema nii, et kus on hea teenindus, seal kipub toidupool kehvapoolseks jääma, aga kus on hea toit, seal veab alt kas miljöö või teenindus. Juhuslik jackpot on pea välistatud. Endiselt (juba palju aastaid) on mu lemmik Põhja-Tallinna söökla Boheem, kus on enam-vähem teenindus (osad teenindajad on seal ikka väga kurja näoga), ja toit on maitsev, mõistliku hinnaga ning tihtilugu liiga suures koguses. :)<br />
Kamahouse'i teenindusele pole midagi ette heita, teenindajad olid sõbralikud ja abivalmid. Samas toit oli pettumus. Kokkuvõttes annaks hindeks 4-, AGA võttes arvesse seda, et nad tahavad saada pool eurot poole liitri kraanivee eest, siis kukutab see hinde väga mitterahuldavaks. Kavatsen boikoteerida kõiki kohti, mis kraanivee eest raha küsivad ja soovitan teistel teha sedasama.<br />
<br />
Ahjaa, täpsustuseks nii palju, et see, kus me käisime on Kamahouse Köök. Kuna tegemist on kobaräriga, siis on seal veel stuudio ja kunstipood. Meil ei olnud tol hetkel isu kummagagi tutvust teha, nii et kõik siin muljetatu käib Kamahouse Köögi kohta.<br />
<a href="http://www.kamahouse.net/">http://www.kamahouse.net/</a><br />
<br />
<br /></div>
Sursuhttp://www.blogger.com/profile/16881270645031310480noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-24622613.post-31874041064622877272013-10-21T13:20:00.000+03:002013-10-21T14:23:08.399+03:00Kus me käime. Liivimaa muuseumid.<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Tere!<br />
<br />
Kuna Merill varsti minu ja sellega koos ka terve kodumaa hülgab, siis otsustasime teha ühe väikse väljasõidu Eestimaa muuseumitesse. Et võtta maksimum töökaartidest ja tunda mõnu tasuta muuseumikülastusest. Paraku ei asu sugugi mitte kõik muuseumid linna sees, siis oli natuke trikikas see reis, sest meil ju teatavasti autot pole, aga bussiga kuskile pärapõrgu muuseumisse sõita ja sealt siis ka kuidagi tagasi saada tundus pigem meeletu ajaraiskamisena. Ehk siis oli vaja saada rattaid endale alla. Kus häda kõige suurem, seal peldiku järjekord kõige pikem. Õnneks jättis peldiku järjekord meid külmaks ja abi saime kõige lähemalt. Nimelt lubas sadama pootsman Lauri lahkesti oma masinapargist ühte autot laenata.<br />
Reede hommikul viskasime hunniku laevaköisi, mis ma Suure Tõllu kapteni lahkel loal olin endale hankinud, auto peale ja põrutasime Nurmetusse. Nii kaugel sisemaal pole need köied vist küll veel kunagi varem olnud. Väga palju aega maal polnud, viskasime köied garaaži, pugisime kered täis ja suundusime edasi Tartu poole.<br />
Enne Tartusse jõudmist käisime läbi ka Jääajakeskusest, mis paraku oma uksed meie nina ees kinni lõi. Vot sulle Jääaega. Kutsuvana mõjus teeviit, mis suunas Elistvere loomaparki, aga otsustasime selle järgmiseks Lõunamaa reisiks jätta.<br />
Õhtuks olime kenasti Tartus Mammu ja Uku ja Pauli juures. Mammu, Uku ja Pau- see kõlab nagu lasteraamatu pealkiri. Igatahes oli tore, mängisime õhtul Kataani asustajaid. Paul küll ei mänginud, Paul jooksis niisama ringi ja näris mingit kummipalli. Ahjaa, täpsustuseks, et Paul on terjer. Ja nagu nimestki aru saada, siis emane terjer.<br />
Laupäeva hommikul vara alustasime intensiivset muuseumipäeva. Kõigepealt suundusime Maanteemuuseumisse. Tartust välja jõudes näitas auto bensiininäiduk, et bensiini on alla punase märgistuse. Ehk siis, et paak on tühi. Enne Põlva peale keeramist jäi meil kaks bensukat tee äärde, aga kuna üks neist asus 300m ja teine 50m kaugusel teest, siis otsustas Merill, et ei hakka aega raiskama bensukasse sisse keeramisega ja sõidame 80km lootuses, et äkki auto ei vajagi bensiini. Ja nagu päev õpetas, siis ega ei vajanudki.<br />
Mööda looduskaunist käänulist sügisvärvides teed sõites jõudsimegi lõpuks Maanteemuuseumisse. Selle muuseumiga seoses olid meil suurimas ootused, kuna kõik kuuldused selle muuseumi kohta, mis meieni olid jõudnud, olid siiani väga positiivsed olnud.<br />
Esimene ebameeldiv üllatus oli see, et meilt taheti saada hoolimata muuseumitõendi ettenäitamisest ikkagi raha. Küll kõigest euro näkku, aga ikkagi. Arvestage maanteemuuseumikad, kui meile tulete, siis pange ka raha valmis, teeme teile erandi ja ei lase teid tasuta sisse. Vorstile ikka vorstiga. Varsti selgus veel see, et kõik asjad, mida saaks kuidagigi interaktiivseks nimetada, olid oktoobri saabumisega suletud. Isegi laste mänguväljak, rääkimata siis veel liikluslinnakust või postitõllaga ringi kaarutamisest. Ometi ei leidunud nende kodukal mingit infot selle kohta, et pool aastat on nende muuseum lihtsalt suur vanade autode ja tee-ehitusmasinate parkla. Tundsime end petetuna. Pikk maa sõidetud ja tulemus väga hädine.<br />
<br />
Olles teel Maanteemuuseumisse olime näinud silti, mis suunas Lennundusmuuseumi poole. Me olime kavatsenud seda muuseumi alles pühaba väisata, aga et ta meil juba tee peale jäi, siis ei näinud põhjust selle eiramiseks. Jõudnud kenasti tühja paagiga Lennundusmuuseumisse tabas meid järjekordne tagasilöök. Selgus, et kuna tegemist on eramuuseumiga ja riigilt sentigi nad ei saa, siis ei loe neile ka see, et meil töötõendid ettenäitamiseks olemas olid. Ja kuna neil sai tasuda vaid sularahas, mida meil kahe peale polnud kokku vist eurotki, siis keerasime kassa juures nukralt ringi ja suundusime auto poole tagasi. Aga ootamatult selgus, et muuseumitöötajate vahel on solidaarsus veel eksisteerimas, kassatädil läks süda härdaks ja ta kutsus meid tagasi ning lesi meid muuseumisse.<br />
Lennundusmuuseum osutus ka päeva pärliks. Väga äge oli suurte lennukite ja helikopterite vahel jalutada. Kõikide sisse sai kaeda ja kolme lennukisse sai ka sisse minna. Täitsa põnev. Ainuke asi, mis häirima jäi oli see, et kuigi iga lennuki ja helikopteri juures oli infotahvel põhjaliku infoga konkreetse sõiduki tehniliste andmete kohta, puudusid täielikult eksopnaatide lood. Ehk siis just see õite rasvane mant, kuidas see ja teine lennuk Eestisse jõudis, mis temaga varem juhtunud oli, mitu vaenlast hävitanud või mitu äikesetormi üle elanud. Emotsionaalne pool jäi puudu. Teisisõnu- see muuseum saaks veel poole vingem olla, kui saaks eksponaatide lood ka juurde. Aga kindlasti soovitan seda muuseumit külastada. Saab kopsud värsket õhku täis ja Lõuna-Eesti maalilisel kuppelmaastikul lennukite vahel jalutada.<br />
Kuna meil oli kodutöö korralikult tehtud, siis olime kursis sellega, et Ülenurmes asuv Põllumajandusmuuseum korraldab sügislaata, kus peaesinejaks ei keegi teine kui Seelikukütid. Tasuta meid järjekordselt sisse ei lastud (no ausõna, tulge Lennusadamasse, tulge, tulge, siis vaatame, kes kui palju maksab, raisk!), seekord pidime kukrut kahepeale koguni 4 oiro võrra kergendama. Laat ise polnud suurem asi, üsna väikseke. Juhuslikult kohtasin seal kunagist kursaõde Manni, kes müütas nõgesekotlette, salveinapsu ja muud hääd kraami, millega ennast nii seest kui väljastpoolt määrida. Käisime loomulikult ka muuseumi sees. Muuseum ise oli ei rohkem ega vähem, kui olime oodanud. Korralik ekspositsioon, aga noh kaua sa neid atru ja viljavihke ikka jõllitada suudad. Üldpilt igati positiivne, lihtsalt meie huvid ei kattu selle muuseumi põhiteemaga. Aga see on muidugi meie viga.<br />
Kui me olime tühja paagiga Lõunakeskusesse jõudnud, sai meil lõpuks julgus otsa ja andsime autole tänutäheks bensiinitu sõidu eest uuesti natuke juua. Mitte et see auto seda vajanud oleks, aga lihtsalt niisama, tänutäheks.<br />
Edasi siirdusime Jääajakeskusesse lootuses, et seekord meid sisse lastakse. Ja lastigi, kusjuures täitsa tasuta! Jääajakeskus on üsna muljetavaldav koht, kolm korrust ja infost nii tiine, et aknad härmas. Tegemist ei ole kindlasti kohaga, kuhu minna pärast kolme muuseumi külastust, sest nagu ma mainisin, on seal meeletult infot ja kõike seda endasse ammutada polnud meid lihtsalt jaksu. Keskuse loogika on säärane, et esimene korrus on kõige vanem aeg, seal saad lugeda mandrite liikumisest ja muust säärasest, mis toimus kõik ammu enne Jeebust. Mida korrus kõrgemale, seda uuemaks aeg läheb, kolmas korrus ongi kaasaeg. Jäi mulje, et mida korrus kõrgemale, seda vähem oli keskuse tegijatel energiat järele jäänud. Paljud asjad olid justkui poolikud. Oli mingi Kalevipoja Wii sarnane mäng, aga ainuke juhis mängimiseks oli see, et astu ringi ja siis muutub mäng aktiivseks. Aga mis mäng, mis tegema peab, kuidas seda teha? Sellest ei sõnagi. Samuti oli seal kena aedik, mis kujutas endast ilmavaatluspunkti. Selle oleks saanud kordades huvitavamaks teha kui lihtsalt vaadata neid mõõteriistu. Samuti ei töötanud paljud ekraanid korralikult. Arusaadav, tehnika vahel jupsib ja vbla sattusime me halval päeval, aga jäi mulje, et tehnika ise just töötab, aga teostus oli selline, mis pigem ajas närvi kui pakkus avastamisrõõmu. Olid ka toredad klaasitagused, kus oli erinevate loomade topiseid. Jälle väga äge asi, aga samas teostus... Lendorav nägi välja, nagu oleks keegi teda sinna puu vastu suruõhukahuriga tulistanud. Hülgemakett oli suure raudlatiga lihtsalt rippuma jäetud, ausõna, ei olnud eriti võimas vaatepilt, kui maketihoidja torkab rohkem silma kui makett ise. Seal vaateakende taga asuvaid vajakajäämisi oli veel ja veel, ei viitsi kõiki neid siin välja tuua, kuna eesmärk pole virisemine. Aga teha saaks seal küll ja veel, et see palju ägedam oleks. Jääbki mulje, et ideid oli, aga teostus kannatas, kuna taheti ruttu valmis saada. Võibolla ma eksin, aga just sellise mulje see keskus jättis. Kõigest hoolimata on see tore koht, targemaks saab seal kuhjaga, ole ainult mees ja jäta kõik meelde.<br />
Pühapäev algas AHHAA keskuses. Kuna kevadel olime seal käinud, siis plaanisime minna vaid korraks, et uut näitust vaadata, aga kokku veetsime seal üle kahe tunni. Kommentaarid on liigsed, AHHAA lihtsalt on überkhuul. Me olime igatahes sellises veisevaimustuses, et lasime AHHAAl end niimoodi enda lummusesse saada, et ununes kõik muu. Sellepärast olime väga üllatunud, kui enne keskuse välisukseni jõudmist hüppas meie teele üks töötaja ja võttis meid rajalt maha. Selgust tõi küsimus: "Kas teil oli fotoaparaat ka kaasas?" Loomulikult oli meil fotokas kaasas, aga lähemal uurimisel selgus, et lihtmineviku kasutamine antud lauses on väga paslik, sest enam meil fotokat ju ei olnud. Õnneks oli keegi hea inimene selle kassasse toonud.<br />
<br />
Tallinnasse tagasi tulime läbi Viljandi. Ei tundu just kõige otsem tee, aga uba oli selles, et vahepeal oli saanud tegelikkuseks Merilli ammune soov endale kass võtta. Ja Eesti armsaim kassipoeg asus juhuslikult Viljandis, kust me ta siis peale võtsime. Nimetu kassiraisk sai endale Tallinn-Viljandi maanteel nimeks Kajakas Alma. Kajakas sellepärast, et ta ei suutnud korralikku kassi häält produtseerida, selle asemel tuli vaid hädine kajaka kriiskamine. Ja Alma sellepärast, et kuna tegemist on ikkagi emase kassiga, siis peab tal ka ilus tüdrukunimi olema. Ja enam ilusamat nime kui Alma me välja mõelda ei suutnud.</div>
Sursuhttp://www.blogger.com/profile/16881270645031310480noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-24622613.post-63544622350106478272013-09-24T21:57:00.002+03:002013-10-21T13:25:24.989+03:00Kus me käime. Rohujuur<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Olime Tiskre kandis ja oli teatav nälg. Kuna me ei tahtnud Merilli vanemate külmkappi tühjaks süüa ja poesalati järele ka just neelusid polnud, teadis Merill meid Rohujuure kohvikusse sõidutada.<br />
Selline tore öko-möko, mahe-lahe-et-suus-on-tahe pood/kohvik. Ise nimetavad nad endid Elulaadikeskuseks. Seda ei oska ma küll kuidagi kommenteerida. Pood oli täitsa tore, müüdi igasuguseid vigureid nagu näiteks must sool ja muud, mis mul enam meeles pole. Aga oli ka tavalist porknat ja tuhli. Kõik loomulikult hindadega, mida ei saaks nimetada ei mahedaks, ega lahedaks. Veidram, et mida mahedam toode, seda tahedam hind. Igatahes, see ei olnud üllatus, eks ma olin sellega varemgi kursis, et hirmus tervislikult elamine tähendab kogu oma raha ära andmist ja noorena nälga suremist. Aga eks noorena suremine on ka omamoodi tervislik.<br />
Asja ehk kohviku juurde. Kohvik oli armsa õhustikuga, kui välja arvata plastiksolvangutest lambikupleid laes. Iga söögiriist oli teisest erinev, mis oli natuke huvitav, aga samas ka väga uuskasutuskeskus. Mul pole midagi uuskasutuskeskuse vastu, aga kohvikus see kahvlite-nugade-lusikate mitmekesisus natuke häiris.<br />
Toidud toodi lauda ruttu, aga portsjonid olid nüüd ikka küll naljanumbrid. Merilli poolik portsjon, mis maksis 3 euri oli põmst üks väike viilakas juurviljapirukat. Ja see oli tõesti väike. Minu "suur" praad hinnaga 4.50 oli põmst lasteeine suurune. Jah, hinnad pole iseenesest tapvad, aga arvestades portsjoneid, siis selleks, et kõhtu midagi oleks saanud, oleks Merill pidanud 3 portsjonit võtma ja mina 2. Ehk siis suvalise kohviku tavalise koduköögi prae eest 9 euri tundub juba natuke palju. Nii et paraku lõppes see külaskäik pettumuse ja Merilli vanemate külmiku tühjaks söömisega.<br />
Annan hindeid ka. Koht ise 5- (miinus on kuplite eest), toit 4, portsjoni suuruse ja hinna suhe 3-.<br />
<a href="http://www.rohujuur.ee/">http://www.rohujuur.ee/</a></div>
Sursuhttp://www.blogger.com/profile/16881270645031310480noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-24622613.post-30954583746240921802013-07-18T01:26:00.000+03:002013-09-24T23:32:03.702+03:00Kus me käime. Sesoon<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Töö juures küsisime, et kuhu võiks õhtul sööma minna Kalamajas. Osad soovitasid SESOONi, teised tegid seda maha. Ideaalne olukord meie jaoks, kuna me ei seadnud ootusi liiga kõrgele, aga samas ei läinud ka suhtumisega, et ju see selline koht on, kus tuleb lusikaga kotlette süüa. Rattahoidjat neil pole, või ei hakanud silma, nii et alguses sai mu kriitiline meel kohe rõõmsasti miinuse kirja panna. Ja õnneks ei pidanud mu kriitiline meel ka edaspidi väga pettuma. Leidsime endale laua ja üsna ruttu meid märgati ja toodi menüü. Pärast umbes 10 minutit ootamist ja lakkamatut silmadega eemalolevate teenindajate sisse aukude puurimist, kes ülipüüdlikult nuge ja kahvleid rätikute sisse rullisid, sai meile selgeks, et see ongi koht, kus serveeritakse vaid menüüsid. Aga see eest küsimatagi. Hea seegi, eks lugemisvõimaluse olemasolu ole riigi seisukohalt teretulnud, riik vajab laia silmaringiga kodanikke.<br />
Lõpuks tõenäoliselt üks teenindaja väsis nugade ja kahvlite rullimisest ja tuli meilt menüüd ära viima. Meie suureks üllatuseks selgus, et SESOON pakub peale menüü lugemise võimaluse ka reaalselt menüüs olevaid toite tellida. Meil tulid selle uudise peale meeleliigutusest pisarad silma. Kas tõesti, reaalselt saab selles kohas ka süüa tellida? Uskumatu. Ja teenindaja kiituseks tuleb öelda, et ta pingutas väga. Paraku oli kogu pingutus suunatud sellele, et ta jumala eest kogemata ei naerataks. Ja tema auks tuleb öelda, et seda naeratuse labasust ta endale ei lubanudki. Aplaus noore inimese sihi- ja meelekindlusele!<br />
Nii ja söögid. No nende kohta polnud meil küll midagi halba öelda, küll tundus, et natuke oli lihtsate toitudega tahetud ülepeenutseda, aga maitse oli see eest täiesti olemas ja mokkamööda. Julgemata riskida veel ühe mediteerimist võimaldava ooteajaga, et saaks toitude eest tasuda, siirdusime leti äärde, kus meie maksmise soovi võttis teatavaks veel üks meelekindel kivinäoga neiu. Kust SESOON küll leiab nii tugeva enesevalitsemisega noori? Kiiduväärt igatahes, see naeratamine teeninduse juures on ikka üks õudne komme. Tekitab veel kliendil tunde, nagu oleks ta teinekordki tagasi oodatud. Sesooni neiud sellist apsakat endale ei lubanud ja võib üsna kindlalt öelda, et rohkem ma neid ka tülitama ei lähe. Olgu see siis minupoolne oodatud žest nende pingutustele. Pole tänu väärt. Klienditeenindus viiest pallist tugev 0, koht ise tugev 4- ja söök kah tugev 4.<br />
<a href="https://www.facebook.com/KohvikSesoon?fref=ts">https://www.facebook.com/KohvikSesoon?fref=ts</a></div>
Sursuhttp://www.blogger.com/profile/16881270645031310480noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-24622613.post-88141550450814067312013-07-18T00:55:00.003+03:002013-10-21T13:27:38.279+03:00Kus me käime. Pööning<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Sellest ajast, kui me käisime TTÜ tudengikohas PÖÖNING, et vaadata Meistrite Liiga finaali, on küll juba palju kilekotte merre voolanud, aga siiani ei anna rahu see külastus, nii et pean kirja panema. Jõudes PÖÖNINGu ukse ette tekkis meil kerge segaduse hetk, nimelt uurisid neli noormeest erinevates ilmakaartes. Üks uuris vastu puud, kaks tükki vastu seina ja üks uuris lihtsalt vastu maad. Me ei saanud aru, et kas on tegemist ehk mõne vaid TTÜ tudengitele arusaadava käitumiskoodeksiga, mis nõuab uurida nii palju ja nii tihti kui jaksad ja seda igal pool, või lihtsalt puudub PÖÖNINGul kusila. Kuidagimoodi uurivatest tudengitest mööda slaalomitades jõudsime siiski ka kohakesse endasse. Ainult selleks, et sealt kohe selg ees tagasi tulla. Nimelt selgus, et lisaks kusilatele puudub selles kohas ka õhk. Ja olles mõlemad juba lapsest saati õhusõltlased ei jäänudki meil muud üle, kui kuulutada PÖÖNING meile mittesobivaks kohaks. Olgem ausad, eks oleme mõlemad pigem humanitaarhuvidega kah, nii palju jääbki meile sellises tehnilises TTÜ keskkonnas palju arusaamatuks. Aga olles tolerantsed, kiidame kõik heaks. Koht saab 5 palli süsteemis hindeks 0.1.<br />
<a href="http://pooning.ee/#ui-tabs-1">http://pooning.ee/#ui-tabs-1</a></div>
Sursuhttp://www.blogger.com/profile/16881270645031310480noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-24622613.post-1841973237880841072013-06-26T20:29:00.001+03:002013-10-21T13:29:11.100+03:00Mõtteid<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Viisin täna prügi välja. Iseenesest pole see teab, mis suur saavutus, olen seda varemgi teinud ja ei saa välistada, et seda toimingut tuleb ka lähitulevikus korrata. Ent mis on oluline ja põnev, on see, et iga kord, kui ma avan suure prügikonteineri kaane, tabab mind hambaid kiristava vängusega ääretult ebameeldiv, aga samas alati ühesugune lõhnabukett. Aga prügi on ju alati erinev. Kuidas on võimalik, et pruun talvejope haiseb samamoodi kui tühjad veinipudelid ja kartulikoored? Ma ei oska seda anomaaliat muud moodi seletada, kui et see aroomivalik on konteineritesse juba sissekodeeritud prügikonteinerite sünnitustehases. Tõenäoliselt haisevad tühjad konteinerid samamoodi kui banaanide, munade ja pooltühjade, liiga kaua päikesekäes olnud kodujuustu totsikutega sisustatud konteinerid. Peaks järgi küsima, äkki on tegemist järjekordse euronõudega, kus on paika pandud, kui vängelt ja mille järele lehkav peab üks konteiner olema.</div>
Sursuhttp://www.blogger.com/profile/16881270645031310480noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-24622613.post-64285930608700139642013-06-04T19:48:00.000+03:002013-06-04T19:48:12.419+03:00mis minu meelest pole normaalne<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
minu meelest pole normaalne olukord, kus inimesed võtavad juba iseenesestmõistetavana, et elu on eestis kallis. kõik justkui on seda aktsepteerinud. see on mu meelest väga arusaamatu ja ebatervislik. kui terevisioonis hommikul kokk ütleb, et " toit on ju kallis, tuleb hoolikalt valida, mida osta," siis tahaksin ma appi karjuda. mis edusammudest me eesti puhul rääkida saame, kui suhtumine, et kõik on niikuinii kallis, on muutunud iseenesestmõistetavaks ja igapäevaseks reaalsuseks. mai kujutaks ette, et mõni kokk ütleks saksamaa või jaapani või usa või austraalia televisioonis sama lause. see kõlaks absurdsena, pigem naljana. aga eestis kõlab see nii loomulikuna, et peaaegu ei pane enam isegi tähele, et seda üldse öeldi. see ei tohiks nii olla, me ei tohiks sellega leppida, et "kõik on niikuinii kallis". see tähendaks ju seda, et kõik tunnistame, et elu eestis on sitt. äkki ongi. ja see et ma nii mõtlen pole tegelikult minu meelest normaalne.</div>
Sursuhttp://www.blogger.com/profile/16881270645031310480noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-24622613.post-61716483480740920312013-03-10T18:42:00.001+02:002013-03-10T18:42:31.621+02:00Puhhidest ja ballaadidest<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br />
<div class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; text-align: justify;">
Eesti Laulu võitis ilus tüdruk ilusa, aga väga väga
igava lauluga. Isegi peale kolme katset pole ma suutnud seda lugu lõpuni
kuulata. No ei suuda, uni tuleb peale. Tekib küsimus, mida Eesti inimesed
selles laulus kuulsid, mis pani neid just seda valima. No olgu, finaalis kahe
parima(?) hulgas polnud suurt vahet, kumba valida. Võta üks ja viska teist. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; text-align: justify; text-indent: 35.4pt;">
Ma olen juba pikemat aega
üritanud aru saada, miks Eesti (või ka teised riigid) Eurovisioonil osalevad.
Esmane põhjendus näib olevat lihtne- kõik tahavad võita. Aga kui oled korra
võitnud, kas siis tahad järgmisel aastal jälle võita? Ja järgmisel? Spordis on
lihtne, süües kasvab isu, kaks olümpiakulda on kõvem sõna kui üks. Igatahes!
Aga milline riik tahab igal aastal sellist megaüritust korraldada? Üks kord on
okei, aga kas näiteks tahetaks ka viiel aastal järjest? Kunagi käisid
vandenõuteooria kõlakad, et Iirimaa hakkas 1990ndate teises pooles meelega
halbu lugusid Eurovisioonile saatma, kuna nad võitsid 1992-1996 viiest
võimalikust korrast neljal korral, ja riik ei jaksanud lihtsalt sellist
megaüritust enam korraldada. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; text-align: justify; text-indent: 35.4pt;">
Muidugi on oluline iga väikese riigi
jaoks võimalikult palju pildil olla ja Eurovisioon seda ka võimaldab. Aga
paratamatult tekib kohe küsimus, et kas näiteks Winny Puhh oma pungi ja
hullumeelse show’ga Eestit mitte rohkem pildil ei hoiaks, kui õrnmalbe Birgit
ballaadiga, mille viisi on sama võimatu meelde jätta kui lõpuni nähtud unenägu.
Pean kohe ütlema, et ma ei ole teab mis suur pungi austaja ja kindlasti pole
Winny Puhhi „Meiecundimees üks Korsakov...“ lugu, mida ma just ülemäära tihti
kuulata tahaksin ja suudaksin. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; text-align: justify; text-indent: 35.4pt;">
Olen paljudelt kuulnud, et ei
Kõrsikutel ega Winny Puhhil polnud piisavalt Eurovisioonilik ehk eurolik lugu.
Ja kuidas korda armastavale ning reegleid näpuga tagaajavale Eestile sobikski
saata Eurovisioonile midagi mitte-eurolikku. Korra juba selline apsakas juhtus
Kreisiraadio „Leto Sveti“ näol, mis iseenesest polnud ka teab mis mässuline või
eriline. Lihtsalt mõnusalt ja rahulikult jabur. Aga tundub, et isegi see oli
eestlastele liiast. Tahaks parafraseerida lühifilmi „Tulnukas“ peategelast
Valdist ja küsida, et „Miks kõik peab kogu aeg eurolik olema, miks ei võiks
olla eriline?“. Mäletan, kuidas avastasin imestusega netikommentaariumitest,
kui palju leidus tol korral inimesi, kes väitsid, et neil on häbi olla eestlane
ja nad kolivad Eestist ära, sest Eurovisoonile on saadetud selline JAMA! Sama
oli kuulda sel korral kontekstis, et „Kui Winny Puhh võidab....“. No ausõna,
kui inimeste rahvuslik identiteet ripubki vaid ühe totra simmani küljes, siis
võibolla ongi parem, kui need inimesed kiiremas korras Eestimaalt lahkuksid.
Saaks lollidest lahti ja õhu puhtamaks. <o:p></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="margin-bottom: 0.0001pt; text-align: justify; text-indent: 35.4pt;">
Mina ei tea, keda oleks pidanud
Eurovisoonile saatma või kas üldse peaks kedagi Eurovisioonile saatma, aga
selge on see, et näiteks Winny Puhhil oli midagi, mida õrnal ballaadil polnud
ja ega saakski olla - show. Ja Eurovisioon pole juba ammu enam pelgalt
lauluvõistlus vaid eelkõige üksteise ületrumpamine show’ga. Nii võitis Läti
2002. aastal (no millal lahtiriietumine rahva südameid ei võidaks), paar aastat
hiljem Ukraina oma trummide ning näiteks ka Soome oma Lordiga. Nii et kui
tõepoolest osaleb Eesti Eurovisioonil selleks, et võita, siis võibolla peaks
just unustama ilusad laulud ja hurmavad lauljatarid ning saatma sinna hoopis
mehed, kes on koledad kui öö, kelle munad pressivad läbi maadluskile ning kes
teevad hirmsat häält, ent samas jäävad ka meelde. Aga võibolla tuleks teha
hoopis punk Eurovisioon nii nagu me tegime punk laulupeo. Siis saaksid lüürikud
ja ilushinged nautida sulneid ballaade ning kõik need teised, kes muidu kogu
aeg virisevad, et Eurovisioon on mõttetu palagan, need saaksid oma kolemuusika
elamuse. Puhhid söönud, notsud terved.<o:p></o:p></div>
</div>
Sursuhttp://www.blogger.com/profile/16881270645031310480noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-24622613.post-1949941143130838302012-04-30T12:37:00.002+03:002012-04-30T12:49:40.050+03:00no kissing<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEguQR7-SBMEauh2NKB9KvmVJGXOdVvAv5B8J1AJU1-G8TNnnGjOpCzZgfTh-4AK2oVcJQeG5NU2oHPu53FbxOPpmQRj_zl9uT_gpRqETIF17omQODohzOvAR4nfD0kTj7voWFCn/s1600/kissing-sign_1359511c.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="200" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEguQR7-SBMEauh2NKB9KvmVJGXOdVvAv5B8J1AJU1-G8TNnnGjOpCzZgfTh-4AK2oVcJQeG5NU2oHPu53FbxOPpmQRj_zl9uT_gpRqETIF17omQODohzOvAR4nfD0kTj7voWFCn/s320/kissing-sign_1359511c.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
täna varahommikul paldiski mnt-l ühe maja ees hüvastijätuks suudeldes sattus meile peale noor ema oma algkooliealise lapsega. ema saatis lapse kooli ja pidas siis vajalikuks meile rääkima hakata, kuidas see, mida me teeme ei ole üldse ilus. kohe üldse mitte. ja kuidas tema lapse silmad peavad seda kõike nägema. ja kuidas ta kavatseb korteriühistu koosolekul antud teema üles võtta. arusaamatuks jäi, mis teema siis täpsemalt. tänaval suudlemise keelamise? maja ees suudlemise keelamise? inimestevahelise suudlemise keelamise? kui see kena noor ema proovib oma last üles kasvatada nii, et see armas laps enne 18. aastaseks saamist suudlemist üldse kuskil ei näe, siis ma kardan, et see on natuke liiga suur tükk ette võetud. kuna öösel sai väga vähe magada, siis olime mõlemad parajad zombid ja ei osanud nii jabura teksti peale midagi kosta. lihtsalt kuulasime muiates. kui loeng oli peetud ja see moraalijüngerjanna lahkunud küsis maarja, et kas see, mis just juhtus oli normaalne. raputasin pead.</div>Sursuhttp://www.blogger.com/profile/16881270645031310480noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-24622613.post-68113349640733556922012-04-17T20:50:00.000+03:002012-04-17T20:50:33.807+03:00<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhMBXBTGN6Az9nVfVYP1h3abJJR4PAdba0JABfji5IFKhy2S_9kBavOcF_rNsR_942Yr0liJ4NEJyyGHWvIzds2JgbHSEGLpwwrpqLOb4ZAOslD19jthUs8pQx-_i2D60QdUv2q/s1600/a.aaa.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhMBXBTGN6Az9nVfVYP1h3abJJR4PAdba0JABfji5IFKhy2S_9kBavOcF_rNsR_942Yr0liJ4NEJyyGHWvIzds2JgbHSEGLpwwrpqLOb4ZAOslD19jthUs8pQx-_i2D60QdUv2q/s320/a.aaa.jpg" width="245" /></a></div><br />
Tuli täna meelde, kuidas ma nägin ühe Kuala Lumpuri tänaval kassi, kes üritas kätte saada loomapoes müüdavaid viirpapagoisid. Kass oli suutnud end puuride ja välisakna vahele suruda, aga no läbi puuri ennast suruda on juba suurem kunst. Ei osanudki arvata, kummast mul rohkem kahju oli, kas lindudest, et nad nii stressirohke olukorra pidid välja kannatama, või kassist, kes nägi üsna nälgind välja ja kes oli toidule juba nii lähedal, aga ometi nii kaugel.<br />
Mai tea miks, aga millegipärast tundub see olukord olevat mu jaoks sarnane sellega, kui ma pidin hosteli toas kannatama, kuidas neli iiri tibi mu voodi kõrval ennast üles lõid. Siis oli mul ka kahju nii iseendast kui nendest tibidest.</div>Sursuhttp://www.blogger.com/profile/16881270645031310480noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-24622613.post-37520841346440469012011-02-28T10:29:00.001+02:002011-02-28T10:30:56.028+02:00mälu<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">mu mälu olematus, mu mälumatus<br />
ongi põhjuseks,<br />
miks käes on minu mälu matus. <br />
<br />
</div>Sursuhttp://www.blogger.com/profile/16881270645031310480noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-24622613.post-5228969438786293222011-01-15T15:26:00.000+02:002013-12-03T14:04:47.485+02:00Kolimine<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
ahoi!<br />
või nagu ütlevad meremehed- ahoi! otsustasin oma bloginduse uuele tasemele viia ja tekitada väikese süsteemi, sest nagu ütleb helkur- süstematiseerimine on kõige alus! nimelt tegin uue koha, kuhu hakkavad minema kõik mu kirjud kirjad reisidest. siia bloggi kirjutan kõike muud mis sülg näppu toob. uuele ja alles rohelisele lehele saab<span style="background-color: red;"> <a href="http://igalpoolonparem.blogspot.com/">SIIA</a></span> klikates.<br />
<br />
palju õnne!<br />
<br />
sursu</div>
Sursuhttp://www.blogger.com/profile/16881270645031310480noreply@blogger.com0