Reede, oktoober 24, 2014

Kuidas alkohol päästab maailma.

Läksin pühapäeval Paari Veini, sest meil pidi olema koolitus. Selgus, et pool kollektiivist oli kas täiesti magamata, või oli maganud tunnikese. Koolitaja ei olnud sellises olukorras nõus koolitust läbi viima. Kuna päev oli rikutud, siis asusin punast veini hävitama. Pärast kolmandat klaasi oli selge, et mul on vaja osta raamatuid. Sest no ilma raamatuteta on ju võimatu elada. Helistasin Helenile, et teda kaasa kutsuda, aga ta väitis, et tal juba on raamatuid ja üleüldse pole ta vaimustunud mingist vihmase päevaga raamatute ostmisest. Mis on muidugi lauslollus, sest vihmased päevad ju selleks ongi, et nende eest mõnusasse raamatupoodi põgeneda ja siis seal end tunda kui rihma otsast pääsend koer, kes on leidnud haisva kalaraipe, mille peal püherdada.

Draamateatri vastas Rahva Raamatus oli täpselt nii mõnus kui ma arvasin seal olevat. Keldris ootasid mind armsad raamatud, kes kõik tahtsid minuga koju tulla. Leidsin 6 köidet Uku Masingu luulet. Sirvisin natuke, aga süveneda ei suutnud, vein oli endiselt mõnusalt peas. Kuna iga köide oli kolmeka peale allahinnatud, siis ei saanud ma loomulikult lahkuda sealt poest täiskomplektita. Müüja oli hirmus armas, pakkus kohvi ja andis mingi sooduskupongi. Lihtsalt võrratu. Tatsasin poest välja, seljakott tiine Uku Masingu luuletustest. Õues tuli geniaalne idee hakata vastutulevaid inimesi tülitama pakkudes neile valida ühte kõidet kuuest ja sealt siis midagi mulle ette lugeda. Mõte iseenesest ju puhas kuld, aga vein kurat oli hakanud peast lahkuma ning sissejuurdund introvertsus sai jälle võimule. Kõrvad lontis lonkisin Lennele külla. Seal jõime 2 pudelit punast veini ja vaidlesime tuliselt uue Kooseluseaduse üle. Hingetõmbepauside ajal lugesin luuletusi.


Üks ilusamaid päevi viimase aasta jooksul.