ei ole hea olla, ei ole. aga ometi ei peax see mind üllatama, sest nüüdsex peaxin ma selle mitte-hea-olemisega juba harjunud olema. aga ei ole. mõtlesin, et olen praktiliselt terve elu üxi hakkama saanud, et olen üxindusega harjunud. mõtlesin et mulle meeldib üxi olla. aga nüüd... ju mul puudus varem selline kogemus, et kuidas on üxindus pärast 3 aastat kooselu. alguses panin ma selle valu selle arvele, et ma olen lihtsalt harjunud koos olema. aga nüüd on möödas juba terve kuu ja ei ole sugugi kergemax või paremax läinud. ja ometigi oli see mu oma otsus. ma olen ikka öelnud, et ma ei kahetse kunagi tehtut, sest igast kogemusest on midagi õppida. selle loogika järgi ei kahetse ma ka seda lahkuminekut, sest selle kuu aja jooxul olen ma paganama palju õppinud. ainult et ma pole kindel, kas ma olexin tahtnud seda kõike õppida.kõik olex mõistetav, kui see lahkuminek olex olnud äkkotsus mingist hetke emotsioonist mõjutatud, aga nii see ju polnud. ma olin selle peale juba enne pikalt mõelnud. kuid ikkagi on kõik hetkel üldse mitte nii nagu ma ettekujutasin. kindlasti on asi ka selles, et kogu "kamp" asub ju tallinnas ja tartus pole mul suurt kedagi.
ühesõnaga olen ma omadega jälle suhteliselt põhjas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar