Kolmapäev, detsember 17, 2014

Pime aeg

Kell on pool üks öösel ja just valmisid kaks juustupeekonitšillipasteeditomatipraetudmunajasibulajaseene võileiba. Kuidas sellega oligi, et pingviinid on pääsukesed, kes söövad õhtul peale kella kuut? Ja et öösel söömine ei pidavat tervislik olema? Ja et seeni on raske seedida? Las ma ütlen midagi, pärast kahte päeva nonstop nuuskamist on mul sajaga savi sellest, mis on tervislik toitumine. Tervisest on asi niikuinii kaugenemas. Viimastel päevadel olen õla alla pannud ravimitööstusele ja andnud neile noorepere kodulaenuga pea võrdse summa. Ajad on rasked, ega ravimitööstusel ka kerge ei ole. Ostsin kokku tablekaid ja muud huinjaad, mis kõik peaks mind kohe terveks tegema. Sittagi. Täna läksin uuesti apteeki, et leida midagigi, mis võiks mu lahtiste sõõrmete päevad lõppenuks kuulutada. Sest ma olen üsna meeleheitel, hakkasin juba vaikselt voolima puust punne, mida ninna lüüa. Nina ja silmad täiesti punased, küsisin hädise häälega midagi, mis aitaks tatijooksu vastu. Apteeker vaatas mind ja suur naeratus ilmus ta näole, ime ka- tema ees seisis tatitaudi elav kehastus. Minu välimus kutsus temas esile sellise kaastundepuhangu,et küsimatagi tegi ta mulle väikse soodustuse. Ikkagi inimene!

Ainuke hea asi selle haigestumise juures on see, et.... Nalja teete või? Mis hea asi? Kuidas saab haigestumise juures midagi head olla??? Mitte midagi head ei ole siin. 
Poolteist päeva loopisin tilkuvaid pabertaskurätikuid üle toa, nurka prügikasti. Siis lõpuks tulin mõttele, et miks ma neid üle toa pillun, võin ju prügikasti voodi kõrvale tõsta. Mõeldud-tehtud. Tagajärjeks on see, et harjumusest loobin endiselt tatirätte üle toa, vahe vaid selles, et nüüd liituvad nuuskelappidega poolel teel õhus ka vandesõnad. Ühesõnaga- elu on lill, hetkel küll üsna lõhnatu.

Teed olen lürpinud nii palju, et ei taha teadagi, mis mu detsembrikuu veearve tuleb. Tallinna Vesi hõõrub heameelest muidugi käsi ja nad arvavad seal tõenäoliselt, et ma olen oma kodus avanud spa.

Aga need on kõigest kaks viimast päeva. Palju huvitavamad asjad juhtusid mõned päevad tagasi. 
Läksin Aljonale külla, kuna polnud ammu näinud ja tal oli vaba õhtu. Kaasa kaks pudelit punast veini ja üks õlu. Tahtsin uhkustada oma hiljutisoetatud Nikoniga, nii et see maandus ka kotis. Kui Aljona juurde jõudsin, avastasin, et vahepeal oli õlu kotis lahti läinud ja pool liitri magusat lürbet fotoka täiesti läbileotanud. Väga ebameeldiv. Mis raipest saab, ei teagi, igatahes läks ta rikki. Kuna tegemist pole digikaga, siis väike lootus seda parandada siiski on, eks näis. See seik mind muidugi ülemäära rõõmsaks ei teinud, aga noh, õnneks oli vein. Vein parandas tuju ja tõi PÄHE igasugused huvitavad mõtted. Nimelt hakkasin ma kannatama veendumuse all, et koledamal kombel on vaja juukseid värvida. Keskea kriis, mis muu. Kaks varianti- sinine ja blond- tundusid tol hetkel kõige hurmavamad. Lõpuks langes valik blondi peale ja habras vesinik langes kui oodatud räitsak mu- soon to be kuldsetele- kiharatele. Tulemuse kohutavust ma tol õhtul ei adunud. Ega ma ei adunud tol õhtul üldse väga enam midagi. Hakkasime veel õudukat vaatama, aga ma vajusin magama. Hommik saabus sulni tuumapohmelliga. Ma ei ole kunagi pohmellis peaga andnud lubadusi, et rohkem enam ei joo (ja vähem ka mitte), aga sel hommikul vaagisin tõsiselt mõtet loobuda alkoholist. Tänu pohmellile sai kunagi suitsetamine maha jäetud, nii et ülemäära pole pohmelli vaja kiruda. Aeg-ajalt tuleb kasuks. Andsin endale siiski aru, et mingid pahed peavad inimesele ju jääma, nii et täiskarsklast minust ei saa. Äärmisel juhul võib saada täis karsklane. 
Kaua mulle põdemiseks aega ei antud, Aljona pidi tööle ruttama ja mind visati välja. Värske karge õhk ja valuvaigisti tegid imet, koju jõudes hakkas eluisu tagasi tulema. Ja siis sain visata esimese korraliku pilgu peeglisse. Peeglist vaatas vastu noor Veiko Märka. Ainult et veel koledam. Helekollased kiharad langesid vabalt, luues veidralt rõveda sümbioosi tumeda habemega. Tõmbasin kapuutsi pähe ja hakkasin palavikuliselt välja mõtlema lahendust. Ega siin väga midagi mõelda polnud, kaks varianti oli, kas lõigata juuksed ülilühikeseks, või värvida tumedaks. Helistasin Aljonale ja leppisin kokku, et õhtul lähen talle uuesti külla. Kogu päeva olin kapuutsiga. Vahepeal arvasin, et äkki ikka harjun ära ja lihtsalt uus ja ootamatu värv on. Aga ei, iga kord, kui pilgu peeglisse viskasin, tuli valugrimass näole. Kusjuures peeglist vastu vahtiv Veiko Märka irvitas laialt.
Õhtul otsustas Aljona, et parim variant üldse, on juuksed lühikeseks lõigata ja ära värvida. Lõpptulemus on pärast seda košmaari õnneks üsna talutav. Lõpp hea, kõik hea? Kurat seda teab...

Jooksva nädala lõppsaldo- pronksjad juuksed, tühjusest haigutav rahakott, persses fotokas ja tatine nina. Kuu kompu!


Esmaspäev, detsember 01, 2014

Kus me käime. Vanalinna Boheem.

Ma ei ole teinud sellest saladust, et Telliskivi Boheem on üks mu lemmik söögikohti. Mõistlik hind, maitsev toit, suured portsjonid, aga millegipärast alati pigem keskpärane teenindus. Ühesõnaga- ei virise. Samas ei taha kogu aeg sooja kartuli ja kana salatit süüa, ja nii olengi viimasel ajal sinna pigem harva sattunud.
Vanalinna Boheemi ma polnudki varem sattunud. Aga nüüd see juhtus. Merill oli linna peal näljasena hulkumas ja kuna tal oli enne PÖFFi väisamist törts aega, siis leppisime kokku, et trehvame linnas.
Vanalinna Boheem on mõnus hubane nagu Telliskivi omagi. Paraku ei ole teenindus ka seal midagi erilist. Noormees, kes meid teenindas, tegi seda kuidagi jooksu pealt. Sõna otses mõttes. Kui ta möödus meie lauast ja me palusime toidu juurde vett, siis ta isegi ei peatunud hetkekski, pani täie hooga edasi, nii et meil tekkis küsimus, kas ta ikka sai aru, mida me tahame. Rahvast oli seal vähe, ei näinud põhjust, miks ta pidi tormama. Ja natuke veidrana tundus ka see, et kui ta tuli saia lauda tooma, siis esimese asjana ütles "Noh". Ja sellega asi piirduski, mingit "nohhi" täiendust ei tulnudki. Üsna ootamatu lähenemine.
Toit oli maitsev nagu alati, võtsin vürtsika krevetipasta, mis vastas igati ootustele.
Et aega oli kinoni veel, siis otsustasime jõlkuda natuke poodides, kuna talv on käes ja hädasti oleks vaja head kampsunit. Kuskil pool tundi peale Boheemist väljumist hakkasid asjad toimuma. Kõhtu lõid gaasid ja oli selge, et enam nalja pole. Algas pasarahe. Viis minutit peale esimest meestetoa külastust oli uuesti vaja. Ja siis jälle. Ausalt öeldes ei mäleta, millal mul Eestis viimati nii vägev ilutulestik tagant poolt välja lendas. Üks-ühele võrreldav sellega, mis toimus minuga 2010. aastal Indias. Igatahes lusti kui palju. Ja saatuse irooniana kohtasin limonaadikinos muuseumitegelasi, kellel oli üks pilet üle algavale seansile. Ma ei hakanud pikka juttu keerutama, ütlesin kohe, mis seis on ja rütmis "kolm sammu, seis, jalad risti, look casual ja vaata uudistava pilguga ekraanilt treilerit" liikusin taas WC poole. Õnneks olin linna tulnud rattaga. Peale järjekordset valingut kargasin ratta selga ja pressisin end kõvasti vastu sadulat ning andsin niimoodi pedaalidele pihta, et lumesammas oli taga. Kodus sai juba rahulikult WC-s istuda, ei pidanud kuhugi edasi kiirustama.

Nii, aga millest see kõik siis tuli? Kurat seda teab, võiks ju arvata, et vürtsikas toit tegi oma töö, aga ma söön kogu aeg vürtsikat toitu ja see pole minu jaoks midagi uut või harjumatut. Üldse ei tahaks Boheemi selles süüdistada, aga kui aus olla, siis ega ma nii pea sinna uuesti ei söanda minna küll.

Sitt lugu.