esmaspäev, august 21, 2006

sport ja virmalised



sellex korrax on siis nurmetu spartakiaad 2006 lõppenud. nagu ikka spordis, oli nii ilu kui valu. püstitati uusi rekordeid, esile kerkisid uued sangarid. aga mis kõige tähtsam- sõbrad tulid mulle külla. sest mis olex küla, kui sõbrad sinna ei tulex. ja seekord oli neid palju, ei mäletagi, millal viimati nii paljud sõbereid mul külas käis.

kondid on kanged, aju on kange, hetkel tundubki, et vist ainult üx kehaosa polegi kange. jumal tänatud. lihased, lihased... põhimõtteliselt ei saa ei naerda, aevastada, ega muid kehaosade liikumist nõudvaid tegevusi teha, sest lihtsalt nii valus on.

võrkpall võrkpall võrkpall võrkpall on võrrrrrratu! sa juudas, ma polex kyll ilmaski arvand, et ma nii palju võrku sel nädalavahetusel mängin. küll naiste-, küll meeste-, küll segavõistkondades. ma arvan, et mu tase paranes umbes 7.5% võrra. ma pole küll veel kaugeltki nii hea kui "äss-servija" mirts, või "ülekatuse" lauri, aga vähemalt on mul siht silme ees, kuhu ma areneda tahan. ja muidugi hõbedane võistkond kollased, kes küll riietuse järgi väärinux kulda...taome kulmud rulli - kollased, vaja leida lolli - kollased!!!

pärast pidulikku spartakiaadi avamist ja tule süütamist, tegime lauriga rahvale teatavax ka meie kaua hoitud saladuse, et me septembri alguses austraaliasse lendame. kes teab kui kauax, ex see sõltub oludest.

aplaus helkurile ja katile(võimalik et ka mirtsile), kes tulid hiilgavale ideele magada väljas veranda peal. super!!! kax ööd lageda suvise taeva all kahe tydruku vahel magada. mis sa hing veel ihkad!! ja lauba öösel nägi helkur virmalisi, mida me siis kõik jupp aega koos imetlesime. ja mina harimatu arvasin, et virmaliste tarvis on madalat temperatuuri vaja.

vot selline oligi nurmetu spartakiaad 2006. mulle meeldis ja tundus, et ka teistele. varsti on ärasõit, ei tea, millal jälle kõiki neid sõbereid koos näeb. sõbrad on head. eriti mu omad:)

neljapäev, august 17, 2006

ÕM



Saabusin täna õpilasmaleva kokkutulekult. Naljakas lugu oli sellega, sest mul polnud ju mingit seost malevaga. Aga Marju, kes oli Nõmme rühmajuht, ütles, et ta ei viitsi üxi minna. Ja nii juhtuski, et Lammasmäele minnes olin ma mingi suvaline, aga seal olles ülendati mind kohe rühmajuhix:D
Täitsa tore oli. Esmaspäeval olin veel öösel tööl ja teisiba omikul panin kohe päälinna poole ajama, kust siis Baltijaamast bussidega Lammasmäele läxime. Ma muidugi mõtlesin, et mis kokkutulek see on, kui väike naps kaasas pole, nii ma siis võtsingi 4 lapikut pudelit kaasa, igas pudelis poole jagu jooki. Suur oli aga mu üllatus, kui kohe laagri pääsla ees oli alkokontroll. Ma suutsin sealt siiski kuidagi osavalt läbi tulla, nii et ühtki pudelit ei avastatud...
Kolm toredat päeva, kus õhtuti rühmajuhid jõid "külma kohvi" ja lapsed fännasid Ursulat ja Singer Vingerit. Viimane valmistas mulle küll täieliku pettumuse, Volmer oli ennast täis kaaninud ja ajas lava pealt lastele ilget iba suust välja. Väga ebaprofessionaalne.
Meil oli hea telk, selline väike üheinimese oma, kus me Marjuga koos magasime. Pehmelt öeldes oli kitsas. Väga vahva oli ka see, et telk oli ühekordne, aga hoovihmasid tuli mõnuga. Loomulikult oli ettenägelik Andres kaasa võtnud hunniku prügikotte ja rulli hõbeteipi, millest ta siis teise kihi telgile peale tekitas, nii osavalt kusjuures, et telk oli täiesti veekindel.
Vot. Ma saan aru küll, et see on suhteliselt emotsioonitu kirjeldus, aga ka mul on mõnikord mõõnad, kus ma lihtsalt ei suuda kirjutada huvitavalt...

laupäev, august 05, 2006


pärast pikemat bloggeriga jukerdamist saavutasin ma ülekaaluka võidu. nimelt sain ma enda blogis kellaaja paika!!! lõppematud ovatsioonid on siinpuhul paslikud. paar kilo lilli ei olex ka halb...

siinkohal ei hakka ma seletama seda protsessi, kuidas see võit tuli( millegipärast tundub mulle, et see kahandax tunduvalt selle võidu sära:) aga kes on öelnud, et lihtsad asjad lihtsad on?!


sain eile kokakoolalt tünga. kogusin kah neid korke, et mp3 mängijat saada. üleeile õnnestuski tööjuures "P" täht saada ja ma muidugi väga häppi-häppi, et nüüd ei peagi endale seda ostma. aga mis selgus? selgus, et see kuradi "3", mis mul oli, polnudki "3" vaid hoopis "E". saad sa siis aru. mingi mikroskoopiline punkt oli sel "E"-l taga, mis tegi tast "E", mitte "3". ja ma olen terve persetäie "E"-sid ära visand, sest see oli mul juba olemas. kurat seda teab, mitte "3" nende seas oli.... grrr..

kolmapäev, august 02, 2006

tüüpiline mina

ei ole hea olla, ei ole. aga ometi ei peax see mind üllatama, sest nüüdsex peaxin ma selle mitte-hea-olemisega juba harjunud olema. aga ei ole. mõtlesin, et olen praktiliselt terve elu üxi hakkama saanud, et olen üxindusega harjunud. mõtlesin et mulle meeldib üxi olla. aga nüüd... ju mul puudus varem selline kogemus, et kuidas on üxindus pärast 3 aastat kooselu. alguses panin ma selle valu selle arvele, et ma olen lihtsalt harjunud koos olema. aga nüüd on möödas juba terve kuu ja ei ole sugugi kergemax või paremax läinud. ja ometigi oli see mu oma otsus. ma olen ikka öelnud, et ma ei kahetse kunagi tehtut, sest igast kogemusest on midagi õppida. selle loogika järgi ei kahetse ma ka seda lahkuminekut, sest selle kuu aja jooxul olen ma paganama palju õppinud. ainult et ma pole kindel, kas ma olexin tahtnud seda kõike õppida.
kõik olex mõistetav, kui see lahkuminek olex olnud äkkotsus mingist hetke emotsioonist mõjutatud, aga nii see ju polnud. ma olin selle peale juba enne pikalt mõelnud. kuid ikkagi on kõik hetkel üldse mitte nii nagu ma ettekujutasin. kindlasti on asi ka selles, et kogu "kamp" asub ju tallinnas ja tartus pole mul suurt kedagi.

ühesõnaga olen ma omadega jälle suhteliselt põhjas.

teisipäev, august 01, 2006

ülla-ülla

sellex korrax on siis lõppenud experiment "kaine andres". kestis see peaaegu kax nädalat. tulemused on alles analüüsimisel.