Kolmapäev, juuni 26, 2013

Mõtteid

Viisin täna prügi välja. Iseenesest pole see teab, mis suur saavutus, olen seda varemgi teinud ja ei saa välistada, et seda toimingut tuleb ka lähitulevikus korrata. Ent mis on oluline ja põnev, on see, et iga kord, kui ma avan suure prügikonteineri kaane, tabab mind hambaid kiristava vängusega ääretult ebameeldiv, aga samas alati ühesugune lõhnabukett. Aga prügi on ju alati erinev. Kuidas on võimalik, et pruun talvejope haiseb samamoodi kui tühjad veinipudelid ja kartulikoored? Ma ei oska seda anomaaliat muud moodi seletada, kui et see aroomivalik on konteineritesse juba sissekodeeritud prügikonteinerite sünnitustehases. Tõenäoliselt haisevad tühjad konteinerid samamoodi kui banaanide, munade ja pooltühjade, liiga kaua päikesekäes olnud kodujuustu totsikutega sisustatud konteinerid. Peaks järgi küsima, äkki on tegemist järjekordse euronõudega, kus on paika pandud, kui vängelt ja mille järele lehkav peab üks konteiner olema.

Teisipäev, juuni 04, 2013

mis minu meelest pole normaalne

minu meelest pole normaalne olukord, kus inimesed võtavad juba iseenesestmõistetavana, et elu on eestis kallis. kõik justkui on seda aktsepteerinud. see on mu meelest väga arusaamatu ja ebatervislik. kui terevisioonis hommikul kokk ütleb, et " toit on ju kallis, tuleb hoolikalt valida, mida osta," siis tahaksin ma appi karjuda. mis edusammudest me eesti puhul rääkida saame, kui suhtumine, et kõik on niikuinii kallis, on muutunud iseenesestmõistetavaks ja igapäevaseks reaalsuseks. mai kujutaks ette, et mõni kokk ütleks saksamaa või jaapani või usa või austraalia televisioonis sama lause. see kõlaks absurdsena, pigem naljana. aga eestis kõlab see nii loomulikuna, et peaaegu ei pane enam isegi tähele, et seda üldse öeldi. see ei tohiks nii olla, me ei tohiks sellega leppida, et "kõik on niikuinii kallis". see tähendaks ju seda, et kõik tunnistame, et elu eestis on sitt. äkki ongi. ja see et ma nii mõtlen pole tegelikult minu meelest normaalne.