Neljapäev, aprill 24, 2014

Kus me käime. Jazzkaar.

Tere!

Käisime täna Eva-Mariaga jazzkaarel kuulamas/vaatamas Edmar Castaneda Triot. Ma ei tea, kuidas reageerib tavakodanik sellele, kui tal avaneb võimalus minna kuulama harfi, aga mulle tundus see mõte kohe alguses päris äge. Kui veel juurde panna tromboon ja trummid, siis pole ju kahtlustki, te tegemist peab olema väga hea asjaga. Ja ei pidanud pettuma. See mees teeb ikka väga ägedat muusikat. Ja vaadates, kui kiiresti ta sõrmed harfil käivad, siis võib lihtsurelik ainult kahetsusega nentida, et Edmar pole kaasatud rõivatootmise meeleolukasse ärri. Kangastelgedel oleks nõnna nobedad näpud ikka väga tegijad. Aga no anname andeks, ega nad harfil vähem tegijad pole. Ei ole just tavaline, et mees harfil ütleb aval naeratus näol :" Let's party, right!" Ja siis tõmbabki rahva käima harfilt tulevate samba rütmidega.
Minu senine arusaam harfist seisnes selles, et seda tinistab õhulises kleidis jumaliku välimusega ülimalt habras naisterahvas, kes aeglaselt laseb harfi sulnidel helidel sind unistuste pilvedele kanda. Aga nüüd tuleb väike mees Kolumbiast ja teeb sellist jatsu, et vähe pole. Väga viis.
Mulle meeldivad need olukorrad, kus mu maailma suuremaks tehakse ja natukenegi kasti välja, servale piiluma lastakse.

http://www.edmarcastaneda.com/live/

Laupäev, aprill 12, 2014

Kodune kasvatus.

Ühel hommikul tööle minnes nägin enda ees tänaval väikest poissi, kes põlvitas asfaldi peal ja kummardas nii sügavalt , et ninaots puudutas peaaegu maad. Kuna vaatepilt oli omajagu veider, siis aeglustasin sammu, et näha, mida ta teeb. Selgus, et ta sülitab. Ju siis oli kodune kasvatus nii tugev, et sülitamine oli keelatud, aga räme klomp kurgus ei andnud ka asu. Ja kui sa otseselt ei pritsi tatti välja, kas see siis on sülitamine. Ma arvan, et ei ole. Sama arvas ka see väike poiss. Leidlikud lapsed on khuulid.