kui halvad asjad ei juhtu minuga, kas minuga on siis halvad asjad juhtunud?

oli ball. mõned rumbad, mõned dringid. vihastasin enda peale, et ma nii nisa tantsimises olen. lubasin, et rohkem tantsuga tegemist ei tee. üldiselt ma ikka omandan asju, mis pole matemaatika-füüsika-keemia-loogika-filosoofia-semiootika, ühesõnaga omandan, aga mitte just tihti, aga tantsu ei omandanud üldse. rumbat oskasin enne, ja midagi juurde ma õppida ei suutnudki. lihtsalt hale.
lõpetasin selleks aastaks töö lõunaosariikides kah. sai tiba saetud-lõhutud-laotud. hirmus paks lumi oli maas. see oli 2 nädalat tagasi. nüüd pole juba nädal aega lume haisugi. see-eest on kõvasti pori.
eelmine nädal töötasime lauriga assakul, lammutasime. külm oli.
kolmaba olime juuksuris kambaga, tagasiteel koju hakkas katil (kel on nüüd uus ja uhke kodu kibuvitsa tänaval) kõht valutama. 15 mintsa hiljem oli ta juba valude tõttu liikumisvõimetu. peale minu oli veel kalmer ja tarmo kah.
kutsusin kiirabi. küll aeg ikka venib, kui sa midagi väga-väga ootad. lõpuks nad siiski tulid ja viisid kati haiglasse. ma läksin kaasa. 3 tundi ootasin, siis öeldi, et kati võetakse haiglasse sisse ja ma läksin koju. järgmisel päeval käisime kristeli ja mirtsiga katil külas, selgus, et kati on terve kui purikas, arstid tal ühtki viga ei leidnud. muide, haiglates on vinged puldiga reguleeritavad voodid!!! ei tea, kas oli viga arstides, või oli asi kati imelises võimes superkiiresti asjadest paraneda, aga kummaline juhtum ikkagi.
ema helistas üle-eile, ütles, et naabri koer oli lahti pääsenud ja meie simbale kallale läind. õhtul pandi simba magama. oeh... paari aasta jooksul juba teine koer, kes hukka saand, kõiegpealt lõid imbetsillidest üle-maja-naabrid spungi maha ja nüüd see kõrvaltnaabritega... mai saa aru, miks teiste koerad nii kurjad on, mis nad neile sisse söödavad. meie koerad pole kunagi murdjad olnud. haige värk.