kontsert

lauba käisime heleniga the real groupi vanemuises kuulamas. päris hää oli. sai tiba nalja ja mussoon oli kõrvadele aktsepteeritav. tuntumad ja mõned tundmatumad lood. ah, mida ma ajan. erilisi tundeid eitekitanud, aga rahast kahju kah ei olnud.

uus ja hullem?

millal ma need uued saapad ostsin tasuta? igastahes juba tükk aega tagasi, aga jalg ei parane nende tekitatud kahjustustest kohe kuidagi. põletik sees ja muudkui vindub. ei idane ega mädane. jumal tänatud. mai kujuta ette, et jalast miski idanema hakkaks. ja see, et ta otsast ära mädaneb, ei meeldi mulle just ka mitte väga. aga saapad on ikkagi head, kui jalg ära paraneb, panen uued saapad uuesti jalga.
minu mõta talveund magada on saanud kaks tõsist hoopi. esiteks tahab tarmo, et ma teda aitaks, no ok, lenne pärast võin ju aidata kah. aga teine ja hoopis rängem takistus on see, et ma vist ei elaks seda talveund üle. ma olen maal olnud 3 päeva ja mul on tunne, et ma lähen hulluks. valges on veel okei, ikka leiad mingi tegevuse, aga pimeduse saabudes...võeh. midagi pole teha, heameelega nikerdaks miskit, aga ei oska ju.. pealegi pole korralikke tööriistu.
sain arvutisse dvd mängija-kirjuataja. ma parem ei hakka kirjeldama seda tsirkust, mis eelnes sellele, et asi korralikult tööle hakkaks. lõpuks olin terve raali sunnitud parandusse viima ja siis julgesid nad mu käest 500 küsida. no hala inglid alla. asi ise maksis 440 ja ma peaks poole rohkem juurde maksma, et asi töötaks. pärast kisa tegemist piirduti siiski 230ga. seakari mitte itimehed.
aga noh, on naiivne arvata, et ma saan nüüd austraaliavideosid töötlema hakata. asjad kohe ei või lihtsad olla. küll ei tunnista mingi programm dvd formaati, siis ma tõmbasin netist konverteri. loomulikult tasuta, mis tähendas seda, et see oli unregistered fak ju tuu. ja kui ma olin ühe dvd ära konvertinud, siis selgus, et iga 2 sekundi tagant ilmus dvd-le kiri unregistered version blablabla. rõõmustasin vähe. siis proovisin neroga kah, ilusti lasi kõik lõigata kleepida ja salvestada. hõõrusin heameelest käsi kokku. nagu selgus, oleks pidanud midagi muud hõõruma, oleks rohkem rahul olnud. asi salvestas ennast mingi kuramuse dokumendina. andke mulle ilus karvane küülik, terav kirves ja puupakk! järjekordselt rõõmustasin vähe.

suure masendusega jõin baarikapist ära joogid, mida oli pudeli põhjas mõni tilk. neid jooke oli palju, nüüd on baarikapp täis. mai tea, mis ta enne oli ja kuidas need asjad sinna mahtusid, aga baarikapp on täis. ja juurde pole vahepeal miskit tulnud. baarikapi jumalad on mulle armulised.

aga muidu onm kõik endine, ülo kuseb endiselt köögipõrandale, erasmus arvab endiselt, et parim viis mind äratada on küüned mulle kaenla alla sisse lüüa. antsu liikumised majas eristab endiselt mitte kõrv ega silm vaid nina. hea et elus on mõned püsiväärtused, mis ei muutu.

nägin unes, et maarja-liis ilus oli must sisse võetud. maarja-liis, kui sa juhtud seda lugema, ole hea, võta ühendust. ma olen küll hõivatud, aga meeldivast vestlusest ei ütleks ära.

P.S. mai taht küll jõuluaega meenutada, aga päkapikud tõid mulle 2 lahedat lauamängu. kes mängida tahab teab, kus ma elan.

Ostsin endale täna tasuta husqvarna saapad, millele ma ammu hammast olin ihunud. rumal inime võib muidugi arvata, et tasuta ei saa osta. loomulikult saab. asi selles, et tasuta saabastega anti kaasa ka mitte nii tasuta saag. värisege puud! enam pole pääsu metsa tegemisest, sest sael ei saa ometi lasta garaaži nurgas hallitama minna.

veel ostudest, ostsin the real groupi kontserdipiletid endale ja helenile. 12 jaanuar toimub asi ise. loodetavasti on hää.

avastasin eile, et mehed, kes arvavad, et mida rohkem naisi seltskonnas, seda parem, ei tea, millest nad räägivad. nimelt viibisin eile seltskonnas, kus peale minu oli veel üks mees ja umbes 80 naist. iiiiigaaav. kes seda naiste pläkutamist jõuab ära kuulata. hiljem olin seltskonnas, kus oli kaks meest ja 3 naist, märksa meeldivam oli.

talina tegemised

mai tea milles asi, mida aeg edasi seda rohkem kaduvat mu oskus midagi seostatut kirjutada. suudan kasutada vaid üksikuid lauseid. totaalne mandumine. igastahes, olen talinas nüüd juba kolm nädalat ühtejutti olnd. lenne keldris lõpetasin töö, sest kui ikka ei opska midagi teha, siis ei ole mõtet ka punnitada ja asju valesti teha. kuigi, tänu selle ehitusele pääsesin revidentidesse. tegin etv-s kah nüüd jala valgeks:)
tegelikult avastasin, et linnas on tore. eriti tore on, ettoimuvad mingid regulaarsed üritused. nagu näiteks juuksuri kolmapäevad. mulle tohutult meeldib see väike traditsioonimoodi asi. et kui muidu on kõik bisi, siis kolmaba õdak ikka natuke aega leitakse, et juuksurist läbi astuda. nagu kuskilt teleseriaalist. võikski hakata tegema uut sarja- juuksuri kolmapäev. kõik osalejad oleksid peaosas:)
mõned peod on pikale veninud kah, eelmine reede ja laupäev sain magama alles 4 paiku. esimesel korral käisime katiga diletantide avangardil, kus oli palju muusikat, mis tegelikult nii väga ei meeldinudki. aga samas on alati ka muid atraktsioone sellistel üritustel.
lauba sain taaviga kokku. alustasime kell 5 levist väljas. väga naljakas oli pidu levikas alustada. tavaliselt seal peod ikka lõppevad. no eks ta lõppes meil ka seal, vahepeal oli lihtsalt mujal istumist ka. levikas kostitas üks mulle tundmatuks jääda sooviv neiu mulle tundmatuks jääda soovinud napsuga. kummaline.
nädal aega olin kassiahastuses:) . no tegelikult mitte ahastuses vaid alluvuses. jagasin raekojaplatsil tasuta kohvi inimestele. seljas suur, ma pean silmas SUUR, kast-termos, mille küljes omakorda voolik. inimestele meeldis kohv. ja tasuta meeldis neile ka. paljude meelest oli see USKUMATU, et tasuta kohvi antakse. no mai tea, ons see tõesti nii uskumatu? mu meelest mitte.
täna lähen taskini sünnipäevale ellamaale.
jõuluõud on täistuuridel peal.

kui halvad asjad ei juhtu minuga, kas minuga on siis halvad asjad juhtunud?

oli ball. mõned rumbad, mõned dringid. vihastasin enda peale, et ma nii nisa tantsimises olen. lubasin, et rohkem tantsuga tegemist ei tee. üldiselt ma ikka omandan asju, mis pole matemaatika-füüsika-keemia-loogika-filosoofia-semiootika, ühesõnaga omandan, aga mitte just tihti, aga tantsu ei omandanud üldse. rumbat oskasin enne, ja midagi juurde ma õppida ei suutnudki. lihtsalt hale.
lõpetasin selleks aastaks töö lõunaosariikides kah. sai tiba saetud-lõhutud-laotud. hirmus paks lumi oli maas. see oli 2 nädalat tagasi. nüüd pole juba nädal aega lume haisugi. see-eest on kõvasti pori.
eelmine nädal töötasime lauriga assakul, lammutasime. külm oli.
kolmaba olime juuksuris kambaga, tagasiteel koju hakkas katil (kel on nüüd uus ja uhke kodu kibuvitsa tänaval) kõht valutama. 15 mintsa hiljem oli ta juba valude tõttu liikumisvõimetu. peale minu oli veel kalmer ja tarmo kah.
kutsusin kiirabi. küll aeg ikka venib, kui sa midagi väga-väga ootad. lõpuks nad siiski tulid ja viisid kati haiglasse. ma läksin kaasa. 3 tundi ootasin, siis öeldi, et kati võetakse haiglasse sisse ja ma läksin koju. järgmisel päeval käisime kristeli ja mirtsiga katil külas, selgus, et kati on terve kui purikas, arstid tal ühtki viga ei leidnud. muide, haiglates on vinged puldiga reguleeritavad voodid!!! ei tea, kas oli viga arstides, või oli asi kati imelises võimes superkiiresti asjadest paraneda, aga kummaline juhtum ikkagi.
ema helistas üle-eile, ütles, et naabri koer oli lahti pääsenud ja meie simbale kallale läind. õhtul pandi simba magama. oeh... paari aasta jooksul juba teine koer, kes hukka saand, kõiegpealt lõid imbetsillidest üle-maja-naabrid spungi maha ja nüüd see kõrvaltnaabritega... mai saa aru, miks teiste koerad nii kurjad on, mis nad neile sisse söödavad. meie koerad pole kunagi murdjad olnud. haige värk.

aeglane,kiire kiire, 1,2,3,4 chachacha

kui keegi ütleb mulle veel aeglane, kiire kiire, siis ma saadan talle näkmäkfiiglid kallale ja siis see va leedusk alles saab. ühesõnaga käime heleniga tantsukursustel. 4st 2 on selja taga. rumba, inglise valss ja tsatsatsa(kessee ajuhiiglane selle tantsu nime küll välja mõtles?). rütmitaju täielik puudumine ja kordinatsiooni nulli lähedane olemasolu on ideaalne segu laginal naermiseks. minu meelest tehakse tantsud liiga keerulised. näiteks avastasin, et mingit võtet tsatsatsas, mille tegemiseks kulub muidu 5 sammu, saab edukalt ka 2 sammuga teha. mai saa aru, miks asjad nii keeruliseks aetakse. tsatstatsa! igatahes tsatsatsa! suurem katsumus on alles ees tsatsatsa! nimelt on tsatsatsa! 1. detsembril tsatsatsa! ülikooli ball, kus ma pean peale tantsimise vist isegi tsatsatsa! lipsu kandma. uuk. vabandust, IIK!
kui kellelegi tundub, et tsatsatsa! ma olen natuke prätseti mõju all, siis tsatsatsa! tegelikult olen ma hoopis potteri mõju all. kuna ilmus viimane osa, siis tsatsatsa! hakkasin ma neid algusest peale lugema. 2 osa on läbi. väga ladusalt kirjutatud, kummagi raamatu jaoks kulus 1 päev. galeriis läks kõik ladusalt täna oli viimane tööpäev.tsatsatsa! okei, rohkem ma tsatsatsa! ei ütle. tsatsatsa!
käisin täna klassikaraadios oma luuletusi lugemas, lauba õhtu peaks need eetrisse kah minema. uhke värk. ise sain muusika kah valida, mis luuletuste vahele lasta. ma kujutan juba ette, et enda häält raadios kuulata on üsna humoorikas.
homme saan lauritsate käest kassipoja, kelle ma maale ülole mängukaaslaseks viin. polegi ammu ültsi näind, ema sõnul pidi ta rohkem pahandust tegema kui segadusse sattunud gnuu lasteaias.
nii ma seda elukest elan. austraaliast sain täkspäki kah kätte. korralik summa, nüüd saab vast sae osta ja metsa tegema minna. metsa puidule auu auuu.

väga kerge on olla ebanormaalne

oktoobri alguses saabus kati. loomulikult võtsime ta vastu nagu kord ja kohus, omal kohal olid plakatid, roheline gin, baltijaama beljašš ja kari sõpru. nii suur kari, et terve lennujaam kajas meist.
siis käisime jaanuse juures risti talus. öösel sõitsime hobuvankriga koerusse kõrtsu, aga kuna kõrts oli reserveeritud, siis tulime sama targalt tagasi. teel risti tallu avastasime mirtsi ja katiga natuke eestimaad ja kati avastas, et maisipõld on ideaalne koht... teadagi milleks. peale selle sõi ta ristikut, sest vääramatu loogika ütles talle, et kui lehmad seda söövad, siis peab see ju hea olema.
pärast neid sündmusi käisin võru lähedal triinu ema juures välipeldikut ehitamas. minu meelest tuli täitsa korralik esimene vasikas. paraku kaasnes uue välipeldiku ehitusega see, et vana tuli ära lammutada. ei kommenteeri.
emal oli sünnipäev, lea kinkis talle kutsika, kelle ma üloks ristisin, aga emale see ei meeldinud ja ta kutsub teda sularahaks (sulliks). milline inime paneb koeranimeks sularaha??? ülo oli armas ja me lubasime heleniga tal enda juures magada. kuna temal und ei olnud, aga meil oli, siis mõne aja pärast ta enam nii armas ei tundunudki ja ma viisin ta kööki magama. mille vastu näitas ta loomulikult üles äärmist vastumeelsust.
alates 23. oktoobrist kuni 10. novembrini olen y-galeriis galeristi asendaja. töö on pingeline, sest iga päev tuleb pingsalt nuputada, millega 7 töötundi sisustada. vaatasime paar päeva tagasi kahte filmi. children of men ja dreamers. täiesti erinevad, samas vägagi nauditavad. soovitan.
lugesin läbi asumi ja kõomägi nägu, mis jäi üle. jällegi sama jutt- vägagi nauditavad, samas totaalselt erinevad.

manööverdused

mai kirjuta blogi, sest miskit ei juhtu. ja siis avastan, et nii palju on vahepeal juhtunud ja ei viitsi takkajärge kirjutada.
igastahes.
olin nädalakese peeter lauritsa pool kütiorus sulaseks. väga tore oli. kaevasin, saagisin ja pärast sai end suitsusaunas vinnutatud. sain teada, kes on mänsak ja mis on alõõtša.
lugesin houghtoni "kolmanda korruse tagumise ajutine" läbi. lihtsalt hulluksajavalt positiivne. samas mitte häiriv.
"breakfast at tiffany's" lugesin kah läbi. tahan vilmat nüüd näha.
"mahtra sõda" lugesin ka läbi. tahan orjapidajatele malakaga anda.
"reis läbi euroopa" lugesin ka läbi. tahan, et poleks lugenud. viletsaim asi kivirähalt, mis mu näppu sattund.
pea on tühi. ideid pole. inspiratsiooni pole. tahet pole.
ülehomme tuleb kati. see on tore.
mets rahustab. käisin seenel. võibolla lähen homme jälle.
mahla tahaks.

hõbe

sain järjekordse hõbemedali. eks ikka tööd otsides. tubli teine koht väärib kindlasti valitsuse toetust, sest ilma toetuseta ma varsti enam võistlustel (loe: tööintervjuudel) käia ei saa.

nähtamatud

nädalavahetusel hakkasime siis ellu viima ideed, mis oli sündinud juba ammu austraalias. jaanuaris, kui mai eksi. nimelt on idee leida kodutu, keda, ta enda soovil, aidata tagasi "normaalse elu sisse". pärast paari päeva olen ma palju selgema pildi asjast saanud. mai ole enam nii sinisilmne, et arvan, nagu tahaks nad kõik kangesti seda "normaalset elu". endal on häbi. tunnen ennast nagu väliseestlane, kes on peale taasiseseisvumist eestisse tulnud ja nüüd kohtleb kõiki eestlaseid kui sangareid ja samas kui lapsi, kes ei tea, mismoodi tegelikult elu käib. aga see on hea, et mu silmad on jälle tiba lahtimale rebitud. meie ettevõtmisesse on nüüd haaratud ka tarmo, kelle oli samasugune idee juba ka varem olnud. esimesed kontaktid on loodud. pikemalt rääkisime kolem tegelase- luule, ülari ja üloga. luulel pole varbaid, need võttis talvel külm ära ja mustamäel lõigati täitsa ära. mingi narkar oli ta talvel lume kätte vedanud ja sinna jätnud. parema käe sõrmed on ka kõik 3-4 korda normaalsetest sõrmedest jämedamad ja samuti külma võetud. päris julm.
kohtasin tarmo tuttavat, kellel on üks tuttav kodutu, kellest ta filmi teeb. on ikkagi olemas inimesi, kelle jaoks kodutud ei ole nähtamatud ja paratamatu osa ühiskonnast, millega peab lihtsalt leppima.
esimesed kontaktid on loodud, nüüd peaks olema natuke lihtsam edasi minna. kes teab, mis me asjast üldse saab, võimalik, et sellest tuleb lõpuks hoopis midagi muud välja. aga vahet pole. ma arvan, et see kodututega suhtlemise kogemus on üsna vajalik. sest see, kuidas nemad maailma näevad on midagi muud. kuigi nad ei ole ju sündind kodutuks, neil on olnud oma elu. kuulsin ka huvitavat asja, nimelt olla savisaar kunagi linnapeana määranud jõulude puhul igale kodutule 500 eeku, aga ükski kodutu seda ei näinud. miks? väga lihtne, kuna nad kõik on trahve saanud avaliku korra rikkumise eest ja loomulikult pole neil olnud raha ja tahtmist neid trahve maksta, siis kogu see jõulupreemia läks trahvi väiksemaks muutmiseks. mõnituse tipp mu meelest.

töö asjadega on nüüd lood nii, et 24 h jooksul peaksin teada saama, kas ma saan kopiraiteriks korpusesse vai mitte. oeh.

helkur poolsatta sisenemas

tegime lauriga kõvaste tööd ja saime ühe maja otsa vooderdatud. aga inimene vajab ometi ka lõõgastust, seega otsustasime minna helkuri pidupäevale. no tegelikult oli otsus juba ammu tehtud, aga nüüd otsustasime, et läheme ratastega.
kõigepialt uhasime neljaba õdakul lauri juurde. 30 peale kilti. mu esimene pikem kui 10 kildine vänderdamine sel aastal. viimased 5 kilti tulid raskelt, aga tulid. nägime veel vahetult enne lauri juurde jõudmist kahte põtra. ühel veel suured sarved peas.
lauri juures tegime väikse sauna, mis mõjus mu krampis lihastele imerohuna.
reede hommikul hakkasime siis sadala poole oma bi-baikidega (ege arusaam jalgrattast) liikuma. ma vahetasin enda rattad lauri omade vastu välja, sest lauri omadel oli pakiraam kah ja sinna asetasin ma ihan mukavasti oma sumadani. sõita oli kuskil 70 kilti. kuskil poole maa peal selgus, et helkur jõuab ise ka alles õdakul koju, ja siis võtsime tempo alla. emumäel näiteks käisime ära. ilus on seal, nii ilus, et jäime seal ühes onnis tiba magama. eks oma osa oli ka taskini kodukääritusel, mille joomisest lauri küll loobus peale 1.5 liitrit.
sadalas võttis meid vastu helkuri ema, kes oli igati meeldiv inime ja pakkus meile süüa. no onju meeldiv!
mingi aeg saabusid taskin ja lagle ja mingi aeg hiljem veel üks kolmik. magama sai öösel 4 paiku, selleks ajaks oli kõik õlu ja hogart ära joodud.
hommikul ärgates tundsin, et tõesti, kõik õlu ja gin sai joodud. seda tundsin ma ka veel kell 4 lauba õdakul, aga siis pärast paari tagasihoidlikku napsu taastusin.
pidu oli tore, rahvast oli, süüa oli. mirle ja ege ja tarmo olid ka. see oli väga tore. nii tore kui on tore.
mingi seltskondliku mängu ajal pidin ma pensionieas stripparit kehastama. ronisin lavale ja... menu oli tohutu, lausa nii tohutu, et mingil ajal lendas mulle kaela punane(pole päris kindel selles värvis) rinnahoidja.
laglega tõmbasime pärast triipu kah, tegelikult isegi kaks triipu, minu ilusa kuldse veenus klaabi kaardiga tegime parajad triibud ja joogikõrtega tõmbasime need ninna. kraam oli üsna kleepuv, missa ikka tuhksuhkrust tahad saada. vähemalt oli hea magus maitse suus.
pühaba uhhuduuritasime koju tagasi, lauri oma koju, mina nurmetusse.
meeleolukas ndlvahetus.

sport

eesti alistas täna euroopa meistrivõistluste lisavalikturniiril makedoonia 72:66. pole ammu kossu vaadanud, sest rahvusmeeskond pole selleks põhjust andnud. hale mängupilt ei kutsunud kuidagi mind vaatama. aga täna vaatasin. ja olen rahul. mitte ainult sellega, et eesti võitis, vaid ka mängu endaga. põnevust jätkus viimase minutini. elasin kaasa nagu omal ajal nõuka meistrivõistluste ajal kalevile. närvid olid ikka nii pingul, eriti siis, kui makedoonia tegi 15:0 spurdi ja jõudis vaid 1 punkti kaugusele, aga siis hakkasid meie omad kolmeseid lahmima. 4 kolmest järjest sisse. uhh... neljapäeval alistati rootsi, sama asi tuleb teha esmaspäeval uuesti, siis on mingigi lootus alagrupist edasi pääseda em-i poolfinaalturniirile.

üleeelmine nädalavahetus toimus spartakiaad kah. naistest võitis kõik alad mirle, meestest sai tarmo esikoha kuulis ja kettas, ma võitsin üllatuslikult oda. poleks osanud seda oodatagi.

mis veel?

ema viis taara ära, joodiku pudelitest sai kaks suuuurt prügikotti täis. 300 eeku korraga kätte:D oma panuse sellesse andis muidugi ka spartakiaad.

silk solk folk folk

läbi.

vähemalt selleks aastaks. oli tore nagu alati, ainult et hakkasin kahtlema selles, kas ma järgmisel aastal ka passi hangin. niisama tšillida on ju ka mõnus. ilmad olid nagu alati. ehk siis ilusad väikeste eranditega, mis tähendab seda, et muidu oli suht-koht kuiv, aga pool tundi enne tartu bussi peale minemist pühabal, sain sellise vihma ja rahe sahmaka kaela, et kuiva kohta ei olnd mu riietel. ja bussijaama jõudes tuli välja päike ja rahe kadus...see on nüüd see koht, kus ma rusikat taeva poole viibutan..

õlut ülemäära palju ei tarbinud, polnd tarvidust. taskin tõi folgile kaasa mingi 20-30 liitrit koduveini.

seekord oli meil ka koer, traffic. lennelt lunisime, et ta oma koera meile annaks, mõtlemata sellele, et kontserditele koeraga ju ei lubata. hoolimata sellest, et traffic on, umbes 1000 inimese arvates, kes teda silitasid 4 päeva jooksul, maailma armsaim kutsuke. eks ta ongi hirmus armas, välja arvatud siis, kui sulle 2 kuud koera hammastega ninna kargab väljendades oma rõõmu hommiku saabumise üle. ja välja arvatud siis, kui ta debiili laadijajuhtme läbi närib. aga muidu pole mul trafficule miskit ette heita. ja kõik singlised mehed - pole paremat trikki tüdruku leidmiseks, kui kutsikaga tänaval jalutada.

portugali ja ungari tegijad meeldisid kõige rohkem. iiri tüdrukud kah, kuigi ma alguses hirmsa eelarvamusega neid kuulama läksin. ja tbilisit jälle ei näinud. raisk!

juuli

olin 10 päeva kutimutis. seekord siis jälle taskini taktikepi all koos 2 praktikandiga. oli tore, üks toredamaid kordi üldse. lapsed olid üllatavalt korralikud, keegi ei hüpanud aknast alla ja keegi ei läinud ette teatamata vanaema juurde pannkooke sööma. ma ise tundsin ka, et kaks varasemat kogemust on kõvasti julgust lisanud. enam ei ole selline hädapätakas, kes kogu aeg vajab juhendamist. ja lapsed tajuvad selle kohe ära, kas kasvataja on enesekindel või mitte.
laagri alguses oli natuke probleeme malevatüdrukutega, kes kujutasid endale liiga palju ette. nad lahkusid päev enne, kui nad tegelikult pidid minema, põhjuseks oli nende endi sõnul see, et mina ja taskin vihkasime neid. me taskiniga ju tõelised inglikesed, mei vihka kedagi. ühe jabura eksituse tõttu pidime kõik seletuskirja kah kirjutama. asi selles, et õhtul kohtasin melesit koridoris ja küsisin midagi tüdrukute kohta. meles aga rääkis samal ajal kaduma läinud võtmetest. ja saatuslikuks sai lause "need olid natuke aega tagasi õues pingi peal". irw. ja nii am siis kirjutasingi seletuskirja, et tüdrukud olid väljas. meles aga pidas silmas võtmeid. parim koht seletuskirjades oli see, et üks tüdruk kirjutas, et ta oli öösel toast väljas sellepärast, et tekkis suur krõpsu isu. :D kusjuures, ma nägin teda malevapoiste toast väljumas. nagu ta ise kirjutas, pärast seda, kui ta krõpsu sai, läks ta magama.
see selleks, lõbus igastahes.
pärast laagrit oli kohe kuidagi tühi tunne, et mis siis nüüd.
tiiu kutsus mind 6. vahetusse kah, aga ei sua minna, muud tegemised sel ajal.
mõni päev tagasi toimus mütofest kah. helen sai sinna tasuta passi ja otsustasime, et ostame teise passi siis kah, kaeme perra. üldiselt jättis sellise larparite ürituse mulje, kõik teised tegelased, kes niisama sinna uudistama läksid, jäid kuidagi kõrvale. tegin endale noatupe, mis küll päeva lõpuks ära lagunes. käeliste tegevuste tase on mul endiselt alla igasuguse arvestuse. saamatu, mis saamatu

metsa seenele

käisin täna metsas kukeseeni jahtimas. üsna viljatu jaht oli, sest ühtki kukeseent mai leidnud. see-eest sain natuke mustikaid ja metsmaasikaid. pole ka paha. ja leidsin metssea karvu ja mahakukkunud linnupesa. ja nägin endast poole meetri kaugusel mingit tegelast. kuna ta oli kõrge rohu sees, siis õnnestus mul teda korralikult näha alles siis, kui ta puu alla silkas. pruun tagumik ja pruun saba. ta ise oli vist kah pruun. ma olen üsna kindel te tegemist ei olnud karuga. seega mink, nugis? kärp? nirk? ei tia.

eile

käisin elvas flamenco etendust vaatamas. helen tantsis ka. kõige paremini loomulikult. kõhutantsijad olid ka, aga no nende tase on selline, et häbi on vaadata. ime et neil häbi esineda ei ole. kummaline.

liiga paks kala

niisiis. eelmine ndlvahetus olid maal talgud. lisaks töö tegemisele oli veel 2 tähelepanuväärset sündmust. esiteks- tupsu tõi ilmale 2 kutsikat (mõlemad nüüdseks küll kutupiilud) ja teiseks- ants eiu läinudki õhtul kell 4 magama, vaid suutis ikke kauem vastu pidada.

esmaspäeval lõpetas lenne ttk. kumlaudeTA! nagu ma talle ütlesin, on ta nüüd must häbiplekk meie perekonna haridusteedel. lõpetada kõrgkool kumlaudeta...no ma ei tea, siis pole ju üldse mõtet lõpetada. sellepärast mul vist ongi 2 lõpetamata kõrgharidust. aga noh, talle võib siiski andeks anda, sest lõpuks ometi sai ema oma tahtmise ja keegi ta lastest on kõrgharitud. mul on 10 aastat veel aega, et selle klubiga liituda.

tallinnas haris thomas meid kah tiba. nimelt oli tal mänguasi, mida me heleniga ekslikult delfiiniks pidasime. aga thomaselt küsides, et kellega on tegu, saime vastuseks, et tegemist on liiga paksu kalaga. muna õpetab munakeetjat.

maalt suure hooga lahkudes olin ma muidugi metsatöllu ja rami kontserdi piletid maha unustanud. ema läks õnneks teisiba maale ja pani need kargoga dorpati poole teele. teisiba pärast kodutute loomade varjupaiga ja loomaaia külastamist, hakkasime heleniga ise kah tartu poole ennast hääletama. mis puutub loomaaeda- kurat, maksta 90 eeku, et enamus loomi mitte näha?!! persse raisk! tehku mingi kuradi tabloo vai ekraan, kus on kirjas, et hetkel pole võimalik kahjuks näha neid ja neid loomi, siis inimesed ise otsustavad, kas nad tahavad ikka see 90 eeku maksta, et näha rebast ja kitse.

hääletamine ise sujus okeidolt, ardus tuli kohalik elanik kilekotiga meie juurde ja õngitses sealt mulle ühe 2l presidendi 10ne. ma küll alguses natuke protestisin, aga kui mees ikke seletas, et tal pole vahet, millal ma seda joon- täna vai homme, siis tuli kingitus vastu võtta. huvitaval kombel, olid kõik 3 autot, mis meil läks, et tartusse jõuda, päris uhked ja kallid. tavaliselt sellised peale ei võta.

kolmaba hommikul hääletasime end viljandi, sealt edasi bussiga suure-jaani ja sealt siis juba kand ja varvas lõhaverre. me jõudsime kontserdile tiba vara, nii et piletikontrolöregi polnd veel saabunud. kui nad lõpuks saabusid, siis olime esimesed, kes mäe peale said. jass jass.

kontsert oli võimas nagu oligi arvata. super koht sellise muusika jaoks. naljakas oli vaadata väikseid japse, kes kah turismigrupina seda kontserti "nautisid". nad olid õite ehmund. me heleniga loovutasime ühe oma magamisaluse kolmele japsi vanaprouale, mis peale meid ülevoolavate tänusõnadega üle kallati. jaapani nätsu saime kah tänutäheks.

olime küll telgi kaasa võtt, aga kuna peale kontserdi lõppu oli veel nii valge, siis otsustasime, et proovime veel hääletamisega õnne. vahet pole siis, kas saame tartu vai tallinna. saime päälinna. reedel hääletasin pärnusse, sest oli ju tulemas raineri sünnipäev + jaanipäev. eriti edukalt ei läind seekord, 5 tundi läks aega, et pärnusse jõuda. vähemalt oli lõbus. eriti vahva oli üks tallinna taksojuht, kes jubedalt tiblasid kirus ja mu viljandisse abivalmilt tõi. ja noh, surematu kuulsus nagu ma olen- ta tundis mu muidugi ära. kuradi tenerife kordussaated.

ndlvahetus oli vahva, 3 päeva järjest oli meil elav jaanituli, tegime telksauna, hüppasime teiba ja teibata üle jaanitule, jõime õlut, vanakat ja sampat, käisime lauriga kohalikus poes, mille ees ka kohaliku kombe kohaselt ühed tablbokid ära manustasime ja kohaliku mehega maailma asjadest rääkisime. inimesi oli, süüa oli, juua oli. pühapäeval tegime tiba sporti kah, loopisime malmpanni ketta pähe, viskasime topispalli ja oda ja hoidsime 8 kilost raskust sirgete kätega enda ees. viimase võistluse ma muide võitsin. ma olin viimane võistleja, seega oli mul kergem kah- teiste ajad olid ju teada.

meeleolukas.

hiljutised tegemised

neljaba käisin tallinnas. istusime von krahlis ja tähistasime allani lähenemist surmale. vaikne istumine. läksin sinna eesmärgiga mitte olla ainus, kes terve õhtu räägib. tulemus- rääkisin terve õhtu austraaliast, mitte et ma sellest niigi palju kirjutanud poleks. vahepeal üritasin ikka küsimusi laurile dikteerida. suht edutult.
reede hommikul sain kokku helkuriga, et minna taskinile haiglasse külla. ei tea, mis taskinil viga, üldse häält ei teinud, nagu oleks just mandlitelõikuselt tulnud. ma kinkisin talle vile, et saab vähemalt vilistada...õnneks oli mul kaasas märkmik ja pastakas, nii et taskin kirjutas meile, me jälle ei kirjutanud. helkur muidugi ronis kohe taskinile voodisse. muide, väga toredad verise röga alused on haiglates, sellised munaresti materjalist tehtud neerukujulised kausikesed. haiglas sai ennast desinfitseerida kah. uskumatult lõbus tegevus. pärast käisime söömas kohas, kus lenne jutu järgi on hullult suured praed ja imeodavad pealekauba. suur praad sisaldas 1.25 kartulit ja natuke kastet. ja ei ütleks et see nüüd just liiga odav oleks olnud.
õhtul oli nisu pidu, ehk siis polnud ammu raineril ja antil külas käinud. õhtu venis hommikuni, kell 6 sai magama. proovisin ka ilget solki- kati poolt hispaaniast toodud tõrulikööri. hullem kui lätis tehtud köhasiirup. imestasin inimeste üle.
lauba käisin tartus tädi tiiut haiglas vaatamas. haigla nagu haigla ikka, tädi tiiu nagu tädi tiiu ikka. tartu kah sama koha peal. isegi mitte enam üllatav.
eile, so esmasba läksin rattaga rakverre, et osta võilille mürki, sest võililli on meil eufemisme kasutades palju. võtsin ema chopperi, ants veel ütles, et ära seda võta laguneb sul tee peal ära. aga mulle ju ei meeldi lenne ratas. endal mul ju kaherattalist sõiduvahendit pole. ega neljarattalistki. igastahes jõudsin tõrma surnuaiani, kui avastasin, et esikumm toss. parkisin ratta ühele hauaplatsile ja käisin linnas jalgsi. tagasi tulles oli ratas alles. ega olnd ju muud variantigi, ma olin ju linnas, kus see ratas ilma minuta ikka läheb. päris koduni ei õnnestunudki kõndida, mingi 9 km sain astuda, kui ema helistas ja siis ristiisa mulle järgi saatis.
kodus proovisin ladaga ka sõita. hmm...ei kommenteeri, sest pihlakas jäi ju terveks.

orni

ma arvan, et kati on mu üle nüüd uhke. jälgisin täna terve päev linde, algas hommikul käo uudistamisega, päev edenes tihase vahtimise ning lõppes kirju rähni imetlemisega. selle aja sekka jäi ka neetud hoburästaste jaht. mul pole nende vastu midagi, kui nad meie marju ei sööks, aga kuna nad ei suuda oma nokki ainult ussikeste jaoks hoida, siis ei saa ka mina liigset lahkust üles näidata. kahjuks oli kannatajate hulgas ka "tsiviile", nimelt lasin ma eile kogemata maha ka ühe varblase. aga ma matsin ta ilusti maha. üleüldse on päris keeruline neid rästaraisku jahtida, sest palju on ka kuldnokki ja pääsukesi. ja nende vastu pole mul midagi. aga rästaste vastu olen sõja välja kuulutanud. see võib küll tunduda asjatu võitlusena, kuna neid on nii palju, aga maasikate nimel olen ma valmis seda sõda pidama.


see kõik ei lõppe esimese saja päevaga. samuti ei lõppe see esimese tuhande päevaga ega selle valitsuse ajal. see ei lõppe võibolla isegi meie planeedi eksistentsi jooksul. ent alustagem. - j.f. kennedy

kohustuslik teadaanne

v2risevat sea keedupekki ja k6vasti vett!
ehk siis toidurikast j6ululauda ja alkoholirikast aastavahetust.

kui n2eme, siis joome.