Tere!
Kuna Merill varsti minu ja sellega koos ka terve kodumaa hülgab, siis otsustasime teha ühe väikse väljasõidu Eestimaa muuseumitesse. Et võtta maksimum töökaartidest ja tunda mõnu tasuta muuseumikülastusest. Paraku ei asu sugugi mitte kõik muuseumid linna sees, siis oli natuke trikikas see reis, sest meil ju teatavasti autot pole, aga bussiga kuskile pärapõrgu muuseumisse sõita ja sealt siis ka kuidagi tagasi saada tundus pigem meeletu ajaraiskamisena. Ehk siis oli vaja saada rattaid endale alla. Kus häda kõige suurem, seal peldiku järjekord kõige pikem. Õnneks jättis peldiku järjekord meid külmaks ja abi saime kõige lähemalt. Nimelt lubas sadama pootsman Lauri lahkesti oma masinapargist ühte autot laenata.
Reede hommikul viskasime hunniku laevaköisi, mis ma Suure Tõllu kapteni lahkel loal olin endale hankinud, auto peale ja põrutasime Nurmetusse. Nii kaugel sisemaal pole need köied vist küll veel kunagi varem olnud. Väga palju aega maal polnud, viskasime köied garaaži, pugisime kered täis ja suundusime edasi Tartu poole.
Enne Tartusse jõudmist käisime läbi ka Jääajakeskusest, mis paraku oma uksed meie nina ees kinni lõi. Vot sulle Jääaega. Kutsuvana mõjus teeviit, mis suunas Elistvere loomaparki, aga otsustasime selle järgmiseks Lõunamaa reisiks jätta.
Õhtuks olime kenasti Tartus Mammu ja Uku ja Pauli juures. Mammu, Uku ja Pau- see kõlab nagu lasteraamatu pealkiri. Igatahes oli tore, mängisime õhtul Kataani asustajaid. Paul küll ei mänginud, Paul jooksis niisama ringi ja näris mingit kummipalli. Ahjaa, täpsustuseks, et Paul on terjer. Ja nagu nimestki aru saada, siis emane terjer.
Laupäeva hommikul vara alustasime intensiivset muuseumipäeva. Kõigepealt suundusime Maanteemuuseumisse. Tartust välja jõudes näitas auto bensiininäiduk, et bensiini on alla punase märgistuse. Ehk siis, et paak on tühi. Enne Põlva peale keeramist jäi meil kaks bensukat tee äärde, aga kuna üks neist asus 300m ja teine 50m kaugusel teest, siis otsustas Merill, et ei hakka aega raiskama bensukasse sisse keeramisega ja sõidame 80km lootuses, et äkki auto ei vajagi bensiini. Ja nagu päev õpetas, siis ega ei vajanudki.
Mööda looduskaunist käänulist sügisvärvides teed sõites jõudsimegi lõpuks Maanteemuuseumisse. Selle muuseumiga seoses olid meil suurimas ootused, kuna kõik kuuldused selle muuseumi kohta, mis meieni olid jõudnud, olid siiani väga positiivsed olnud.
Esimene ebameeldiv üllatus oli see, et meilt taheti saada hoolimata muuseumitõendi ettenäitamisest ikkagi raha. Küll kõigest euro näkku, aga ikkagi. Arvestage maanteemuuseumikad, kui meile tulete, siis pange ka raha valmis, teeme teile erandi ja ei lase teid tasuta sisse. Vorstile ikka vorstiga. Varsti selgus veel see, et kõik asjad, mida saaks kuidagigi interaktiivseks nimetada, olid oktoobri saabumisega suletud. Isegi laste mänguväljak, rääkimata siis veel liikluslinnakust või postitõllaga ringi kaarutamisest. Ometi ei leidunud nende kodukal mingit infot selle kohta, et pool aastat on nende muuseum lihtsalt suur vanade autode ja tee-ehitusmasinate parkla. Tundsime end petetuna. Pikk maa sõidetud ja tulemus väga hädine.
Olles teel Maanteemuuseumisse olime näinud silti, mis suunas Lennundusmuuseumi poole. Me olime kavatsenud seda muuseumi alles pühaba väisata, aga et ta meil juba tee peale jäi, siis ei näinud põhjust selle eiramiseks. Jõudnud kenasti tühja paagiga Lennundusmuuseumisse tabas meid järjekordne tagasilöök. Selgus, et kuna tegemist on eramuuseumiga ja riigilt sentigi nad ei saa, siis ei loe neile ka see, et meil töötõendid ettenäitamiseks olemas olid. Ja kuna neil sai tasuda vaid sularahas, mida meil kahe peale polnud kokku vist eurotki, siis keerasime kassa juures nukralt ringi ja suundusime auto poole tagasi. Aga ootamatult selgus, et muuseumitöötajate vahel on solidaarsus veel eksisteerimas, kassatädil läks süda härdaks ja ta kutsus meid tagasi ning lesi meid muuseumisse.
Lennundusmuuseum osutus ka päeva pärliks. Väga äge oli suurte lennukite ja helikopterite vahel jalutada. Kõikide sisse sai kaeda ja kolme lennukisse sai ka sisse minna. Täitsa põnev. Ainuke asi, mis häirima jäi oli see, et kuigi iga lennuki ja helikopteri juures oli infotahvel põhjaliku infoga konkreetse sõiduki tehniliste andmete kohta, puudusid täielikult eksopnaatide lood. Ehk siis just see õite rasvane mant, kuidas see ja teine lennuk Eestisse jõudis, mis temaga varem juhtunud oli, mitu vaenlast hävitanud või mitu äikesetormi üle elanud. Emotsionaalne pool jäi puudu. Teisisõnu- see muuseum saaks veel poole vingem olla, kui saaks eksponaatide lood ka juurde. Aga kindlasti soovitan seda muuseumit külastada. Saab kopsud värsket õhku täis ja Lõuna-Eesti maalilisel kuppelmaastikul lennukite vahel jalutada.
Kuna meil oli kodutöö korralikult tehtud, siis olime kursis sellega, et Ülenurmes asuv Põllumajandusmuuseum korraldab sügislaata, kus peaesinejaks ei keegi teine kui Seelikukütid. Tasuta meid järjekordselt sisse ei lastud (no ausõna, tulge Lennusadamasse, tulge, tulge, siis vaatame, kes kui palju maksab, raisk!), seekord pidime kukrut kahepeale koguni 4 oiro võrra kergendama. Laat ise polnud suurem asi, üsna väikseke. Juhuslikult kohtasin seal kunagist kursaõde Manni, kes müütas nõgesekotlette, salveinapsu ja muud hääd kraami, millega ennast nii seest kui väljastpoolt määrida. Käisime loomulikult ka muuseumi sees. Muuseum ise oli ei rohkem ega vähem, kui olime oodanud. Korralik ekspositsioon, aga noh kaua sa neid atru ja viljavihke ikka jõllitada suudad. Üldpilt igati positiivne, lihtsalt meie huvid ei kattu selle muuseumi põhiteemaga. Aga see on muidugi meie viga.
Kui me olime tühja paagiga Lõunakeskusesse jõudnud, sai meil lõpuks julgus otsa ja andsime autole tänutäheks bensiinitu sõidu eest uuesti natuke juua. Mitte et see auto seda vajanud oleks, aga lihtsalt niisama, tänutäheks.
Edasi siirdusime Jääajakeskusesse lootuses, et seekord meid sisse lastakse. Ja lastigi, kusjuures täitsa tasuta! Jääajakeskus on üsna muljetavaldav koht, kolm korrust ja infost nii tiine, et aknad härmas. Tegemist ei ole kindlasti kohaga, kuhu minna pärast kolme muuseumi külastust, sest nagu ma mainisin, on seal meeletult infot ja kõike seda endasse ammutada polnud meid lihtsalt jaksu. Keskuse loogika on säärane, et esimene korrus on kõige vanem aeg, seal saad lugeda mandrite liikumisest ja muust säärasest, mis toimus kõik ammu enne Jeebust. Mida korrus kõrgemale, seda uuemaks aeg läheb, kolmas korrus ongi kaasaeg. Jäi mulje, et mida korrus kõrgemale, seda vähem oli keskuse tegijatel energiat järele jäänud. Paljud asjad olid justkui poolikud. Oli mingi Kalevipoja Wii sarnane mäng, aga ainuke juhis mängimiseks oli see, et astu ringi ja siis muutub mäng aktiivseks. Aga mis mäng, mis tegema peab, kuidas seda teha? Sellest ei sõnagi. Samuti oli seal kena aedik, mis kujutas endast ilmavaatluspunkti. Selle oleks saanud kordades huvitavamaks teha kui lihtsalt vaadata neid mõõteriistu. Samuti ei töötanud paljud ekraanid korralikult. Arusaadav, tehnika vahel jupsib ja vbla sattusime me halval päeval, aga jäi mulje, et tehnika ise just töötab, aga teostus oli selline, mis pigem ajas närvi kui pakkus avastamisrõõmu. Olid ka toredad klaasitagused, kus oli erinevate loomade topiseid. Jälle väga äge asi, aga samas teostus... Lendorav nägi välja, nagu oleks keegi teda sinna puu vastu suruõhukahuriga tulistanud. Hülgemakett oli suure raudlatiga lihtsalt rippuma jäetud, ausõna, ei olnud eriti võimas vaatepilt, kui maketihoidja torkab rohkem silma kui makett ise. Seal vaateakende taga asuvaid vajakajäämisi oli veel ja veel, ei viitsi kõiki neid siin välja tuua, kuna eesmärk pole virisemine. Aga teha saaks seal küll ja veel, et see palju ägedam oleks. Jääbki mulje, et ideid oli, aga teostus kannatas, kuna taheti ruttu valmis saada. Võibolla ma eksin, aga just sellise mulje see keskus jättis. Kõigest hoolimata on see tore koht, targemaks saab seal kuhjaga, ole ainult mees ja jäta kõik meelde.
Pühapäev algas AHHAA keskuses. Kuna kevadel olime seal käinud, siis plaanisime minna vaid korraks, et uut näitust vaadata, aga kokku veetsime seal üle kahe tunni. Kommentaarid on liigsed, AHHAA lihtsalt on überkhuul. Me olime igatahes sellises veisevaimustuses, et lasime AHHAAl end niimoodi enda lummusesse saada, et ununes kõik muu. Sellepärast olime väga üllatunud, kui enne keskuse välisukseni jõudmist hüppas meie teele üks töötaja ja võttis meid rajalt maha. Selgust tõi küsimus: "Kas teil oli fotoaparaat ka kaasas?" Loomulikult oli meil fotokas kaasas, aga lähemal uurimisel selgus, et lihtmineviku kasutamine antud lauses on väga paslik, sest enam meil fotokat ju ei olnud. Õnneks oli keegi hea inimene selle kassasse toonud.
Tallinnasse tagasi tulime läbi Viljandi. Ei tundu just kõige otsem tee, aga uba oli selles, et vahepeal oli saanud tegelikkuseks Merilli ammune soov endale kass võtta. Ja Eesti armsaim kassipoeg asus juhuslikult Viljandis, kust me ta siis peale võtsime. Nimetu kassiraisk sai endale Tallinn-Viljandi maanteel nimeks Kajakas Alma. Kajakas sellepärast, et ta ei suutnud korralikku kassi häält produtseerida, selle asemel tuli vaid hädine kajaka kriiskamine. Ja Alma sellepärast, et kuna tegemist on ikkagi emase kassiga, siis peab tal ka ilus tüdrukunimi olema. Ja enam ilusamat nime kui Alma me välja mõelda ei suutnud.
Kuna Merill varsti minu ja sellega koos ka terve kodumaa hülgab, siis otsustasime teha ühe väikse väljasõidu Eestimaa muuseumitesse. Et võtta maksimum töökaartidest ja tunda mõnu tasuta muuseumikülastusest. Paraku ei asu sugugi mitte kõik muuseumid linna sees, siis oli natuke trikikas see reis, sest meil ju teatavasti autot pole, aga bussiga kuskile pärapõrgu muuseumisse sõita ja sealt siis ka kuidagi tagasi saada tundus pigem meeletu ajaraiskamisena. Ehk siis oli vaja saada rattaid endale alla. Kus häda kõige suurem, seal peldiku järjekord kõige pikem. Õnneks jättis peldiku järjekord meid külmaks ja abi saime kõige lähemalt. Nimelt lubas sadama pootsman Lauri lahkesti oma masinapargist ühte autot laenata.
Reede hommikul viskasime hunniku laevaköisi, mis ma Suure Tõllu kapteni lahkel loal olin endale hankinud, auto peale ja põrutasime Nurmetusse. Nii kaugel sisemaal pole need köied vist küll veel kunagi varem olnud. Väga palju aega maal polnud, viskasime köied garaaži, pugisime kered täis ja suundusime edasi Tartu poole.
Enne Tartusse jõudmist käisime läbi ka Jääajakeskusest, mis paraku oma uksed meie nina ees kinni lõi. Vot sulle Jääaega. Kutsuvana mõjus teeviit, mis suunas Elistvere loomaparki, aga otsustasime selle järgmiseks Lõunamaa reisiks jätta.
Õhtuks olime kenasti Tartus Mammu ja Uku ja Pauli juures. Mammu, Uku ja Pau- see kõlab nagu lasteraamatu pealkiri. Igatahes oli tore, mängisime õhtul Kataani asustajaid. Paul küll ei mänginud, Paul jooksis niisama ringi ja näris mingit kummipalli. Ahjaa, täpsustuseks, et Paul on terjer. Ja nagu nimestki aru saada, siis emane terjer.
Laupäeva hommikul vara alustasime intensiivset muuseumipäeva. Kõigepealt suundusime Maanteemuuseumisse. Tartust välja jõudes näitas auto bensiininäiduk, et bensiini on alla punase märgistuse. Ehk siis, et paak on tühi. Enne Põlva peale keeramist jäi meil kaks bensukat tee äärde, aga kuna üks neist asus 300m ja teine 50m kaugusel teest, siis otsustas Merill, et ei hakka aega raiskama bensukasse sisse keeramisega ja sõidame 80km lootuses, et äkki auto ei vajagi bensiini. Ja nagu päev õpetas, siis ega ei vajanudki.
Mööda looduskaunist käänulist sügisvärvides teed sõites jõudsimegi lõpuks Maanteemuuseumisse. Selle muuseumiga seoses olid meil suurimas ootused, kuna kõik kuuldused selle muuseumi kohta, mis meieni olid jõudnud, olid siiani väga positiivsed olnud.
Esimene ebameeldiv üllatus oli see, et meilt taheti saada hoolimata muuseumitõendi ettenäitamisest ikkagi raha. Küll kõigest euro näkku, aga ikkagi. Arvestage maanteemuuseumikad, kui meile tulete, siis pange ka raha valmis, teeme teile erandi ja ei lase teid tasuta sisse. Vorstile ikka vorstiga. Varsti selgus veel see, et kõik asjad, mida saaks kuidagigi interaktiivseks nimetada, olid oktoobri saabumisega suletud. Isegi laste mänguväljak, rääkimata siis veel liikluslinnakust või postitõllaga ringi kaarutamisest. Ometi ei leidunud nende kodukal mingit infot selle kohta, et pool aastat on nende muuseum lihtsalt suur vanade autode ja tee-ehitusmasinate parkla. Tundsime end petetuna. Pikk maa sõidetud ja tulemus väga hädine.
Olles teel Maanteemuuseumisse olime näinud silti, mis suunas Lennundusmuuseumi poole. Me olime kavatsenud seda muuseumi alles pühaba väisata, aga et ta meil juba tee peale jäi, siis ei näinud põhjust selle eiramiseks. Jõudnud kenasti tühja paagiga Lennundusmuuseumisse tabas meid järjekordne tagasilöök. Selgus, et kuna tegemist on eramuuseumiga ja riigilt sentigi nad ei saa, siis ei loe neile ka see, et meil töötõendid ettenäitamiseks olemas olid. Ja kuna neil sai tasuda vaid sularahas, mida meil kahe peale polnud kokku vist eurotki, siis keerasime kassa juures nukralt ringi ja suundusime auto poole tagasi. Aga ootamatult selgus, et muuseumitöötajate vahel on solidaarsus veel eksisteerimas, kassatädil läks süda härdaks ja ta kutsus meid tagasi ning lesi meid muuseumisse.
Lennundusmuuseum osutus ka päeva pärliks. Väga äge oli suurte lennukite ja helikopterite vahel jalutada. Kõikide sisse sai kaeda ja kolme lennukisse sai ka sisse minna. Täitsa põnev. Ainuke asi, mis häirima jäi oli see, et kuigi iga lennuki ja helikopteri juures oli infotahvel põhjaliku infoga konkreetse sõiduki tehniliste andmete kohta, puudusid täielikult eksopnaatide lood. Ehk siis just see õite rasvane mant, kuidas see ja teine lennuk Eestisse jõudis, mis temaga varem juhtunud oli, mitu vaenlast hävitanud või mitu äikesetormi üle elanud. Emotsionaalne pool jäi puudu. Teisisõnu- see muuseum saaks veel poole vingem olla, kui saaks eksponaatide lood ka juurde. Aga kindlasti soovitan seda muuseumit külastada. Saab kopsud värsket õhku täis ja Lõuna-Eesti maalilisel kuppelmaastikul lennukite vahel jalutada.
Kuna meil oli kodutöö korralikult tehtud, siis olime kursis sellega, et Ülenurmes asuv Põllumajandusmuuseum korraldab sügislaata, kus peaesinejaks ei keegi teine kui Seelikukütid. Tasuta meid järjekordselt sisse ei lastud (no ausõna, tulge Lennusadamasse, tulge, tulge, siis vaatame, kes kui palju maksab, raisk!), seekord pidime kukrut kahepeale koguni 4 oiro võrra kergendama. Laat ise polnud suurem asi, üsna väikseke. Juhuslikult kohtasin seal kunagist kursaõde Manni, kes müütas nõgesekotlette, salveinapsu ja muud hääd kraami, millega ennast nii seest kui väljastpoolt määrida. Käisime loomulikult ka muuseumi sees. Muuseum ise oli ei rohkem ega vähem, kui olime oodanud. Korralik ekspositsioon, aga noh kaua sa neid atru ja viljavihke ikka jõllitada suudad. Üldpilt igati positiivne, lihtsalt meie huvid ei kattu selle muuseumi põhiteemaga. Aga see on muidugi meie viga.
Kui me olime tühja paagiga Lõunakeskusesse jõudnud, sai meil lõpuks julgus otsa ja andsime autole tänutäheks bensiinitu sõidu eest uuesti natuke juua. Mitte et see auto seda vajanud oleks, aga lihtsalt niisama, tänutäheks.
Edasi siirdusime Jääajakeskusesse lootuses, et seekord meid sisse lastakse. Ja lastigi, kusjuures täitsa tasuta! Jääajakeskus on üsna muljetavaldav koht, kolm korrust ja infost nii tiine, et aknad härmas. Tegemist ei ole kindlasti kohaga, kuhu minna pärast kolme muuseumi külastust, sest nagu ma mainisin, on seal meeletult infot ja kõike seda endasse ammutada polnud meid lihtsalt jaksu. Keskuse loogika on säärane, et esimene korrus on kõige vanem aeg, seal saad lugeda mandrite liikumisest ja muust säärasest, mis toimus kõik ammu enne Jeebust. Mida korrus kõrgemale, seda uuemaks aeg läheb, kolmas korrus ongi kaasaeg. Jäi mulje, et mida korrus kõrgemale, seda vähem oli keskuse tegijatel energiat järele jäänud. Paljud asjad olid justkui poolikud. Oli mingi Kalevipoja Wii sarnane mäng, aga ainuke juhis mängimiseks oli see, et astu ringi ja siis muutub mäng aktiivseks. Aga mis mäng, mis tegema peab, kuidas seda teha? Sellest ei sõnagi. Samuti oli seal kena aedik, mis kujutas endast ilmavaatluspunkti. Selle oleks saanud kordades huvitavamaks teha kui lihtsalt vaadata neid mõõteriistu. Samuti ei töötanud paljud ekraanid korralikult. Arusaadav, tehnika vahel jupsib ja vbla sattusime me halval päeval, aga jäi mulje, et tehnika ise just töötab, aga teostus oli selline, mis pigem ajas närvi kui pakkus avastamisrõõmu. Olid ka toredad klaasitagused, kus oli erinevate loomade topiseid. Jälle väga äge asi, aga samas teostus... Lendorav nägi välja, nagu oleks keegi teda sinna puu vastu suruõhukahuriga tulistanud. Hülgemakett oli suure raudlatiga lihtsalt rippuma jäetud, ausõna, ei olnud eriti võimas vaatepilt, kui maketihoidja torkab rohkem silma kui makett ise. Seal vaateakende taga asuvaid vajakajäämisi oli veel ja veel, ei viitsi kõiki neid siin välja tuua, kuna eesmärk pole virisemine. Aga teha saaks seal küll ja veel, et see palju ägedam oleks. Jääbki mulje, et ideid oli, aga teostus kannatas, kuna taheti ruttu valmis saada. Võibolla ma eksin, aga just sellise mulje see keskus jättis. Kõigest hoolimata on see tore koht, targemaks saab seal kuhjaga, ole ainult mees ja jäta kõik meelde.
Pühapäev algas AHHAA keskuses. Kuna kevadel olime seal käinud, siis plaanisime minna vaid korraks, et uut näitust vaadata, aga kokku veetsime seal üle kahe tunni. Kommentaarid on liigsed, AHHAA lihtsalt on überkhuul. Me olime igatahes sellises veisevaimustuses, et lasime AHHAAl end niimoodi enda lummusesse saada, et ununes kõik muu. Sellepärast olime väga üllatunud, kui enne keskuse välisukseni jõudmist hüppas meie teele üks töötaja ja võttis meid rajalt maha. Selgust tõi küsimus: "Kas teil oli fotoaparaat ka kaasas?" Loomulikult oli meil fotokas kaasas, aga lähemal uurimisel selgus, et lihtmineviku kasutamine antud lauses on väga paslik, sest enam meil fotokat ju ei olnud. Õnneks oli keegi hea inimene selle kassasse toonud.
Tallinnasse tagasi tulime läbi Viljandi. Ei tundu just kõige otsem tee, aga uba oli selles, et vahepeal oli saanud tegelikkuseks Merilli ammune soov endale kass võtta. Ja Eesti armsaim kassipoeg asus juhuslikult Viljandis, kust me ta siis peale võtsime. Nimetu kassiraisk sai endale Tallinn-Viljandi maanteel nimeks Kajakas Alma. Kajakas sellepärast, et ta ei suutnud korralikku kassi häält produtseerida, selle asemel tuli vaid hädine kajaka kriiskamine. Ja Alma sellepärast, et kuna tegemist on ikkagi emase kassiga, siis peab tal ka ilus tüdrukunimi olema. Ja enam ilusamat nime kui Alma me välja mõelda ei suutnud.
