Tuli täna meelde, kuidas ma nägin ühe Kuala Lumpuri tänaval kassi, kes üritas kätte saada loomapoes müüdavaid viirpapagoisid. Kass oli suutnud end puuride ja välisakna vahele suruda, aga no läbi puuri ennast suruda on juba suurem kunst. Ei osanudki arvata, kummast mul rohkem kahju oli, kas lindudest, et nad nii stressirohke olukorra pidid välja kannatama, või kassist, kes nägi üsna nälgind välja ja kes oli toidule juba nii lähedal, aga ometi nii kaugel.
Mai tea miks, aga millegipärast tundub see olukord olevat mu jaoks sarnane sellega, kui ma pidin hosteli toas kannatama, kuidas neli iiri tibi mu voodi kõrval ennast üles lõid. Siis oli mul ka kahju nii iseendast kui nendest tibidest.