Kolmapäev, juuni 26, 2013

Mõtteid

Viisin täna prügi välja. Iseenesest pole see teab, mis suur saavutus, olen seda varemgi teinud ja ei saa välistada, et seda toimingut tuleb ka lähitulevikus korrata. Ent mis on oluline ja põnev, on see, et iga kord, kui ma avan suure prügikonteineri kaane, tabab mind hambaid kiristava vängusega ääretult ebameeldiv, aga samas alati ühesugune lõhnabukett. Aga prügi on ju alati erinev. Kuidas on võimalik, et pruun talvejope haiseb samamoodi kui tühjad veinipudelid ja kartulikoored? Ma ei oska seda anomaaliat muud moodi seletada, kui et see aroomivalik on konteineritesse juba sissekodeeritud prügikonteinerite sünnitustehases. Tõenäoliselt haisevad tühjad konteinerid samamoodi kui banaanide, munade ja pooltühjade, liiga kaua päikesekäes olnud kodujuustu totsikutega sisustatud konteinerid. Peaks järgi küsima, äkki on tegemist järjekordse euronõudega, kus on paika pandud, kui vängelt ja mille järele lehkav peab üks konteiner olema.

1 kommentaar:

Mõtleb et ütles ...

Ilmselt sama sümptom nagu viski blendimisega. Inime ihkab sügaval sisimas siin ilmas mingit illusiooni järjepidevusest ning õigustatud ootust mingile kindlustundele aka järjepidevusele. Pidevas põkkumises ja nurkade lihvimises "lükka mind- tõmban sind" niigi muutub kõik kohutava kiiruse ja mõistmatult teiseneva loogika järgi.
Tühine aga samas meeldiv pisiasi, et järjekordset prügiämbrit kallutades võtab sind vastu ilmeksimatult äratuntav lõhn ;) Mis oleks me elu väärt ilma selliste väikeste toetuspunktideta :) Omamoodi tore kui keegi mõtiskleb sellise nähtuse sisu üle...