minu meelest pole normaalne olukord, kus inimesed võtavad juba iseenesestmõistetavana, et elu on eestis kallis. kõik justkui on seda aktsepteerinud. see on mu meelest väga arusaamatu ja ebatervislik. kui terevisioonis hommikul kokk ütleb, et " toit on ju kallis, tuleb hoolikalt valida, mida osta," siis tahaksin ma appi karjuda. mis edusammudest me eesti puhul rääkida saame, kui suhtumine, et kõik on niikuinii kallis, on muutunud iseenesestmõistetavaks ja igapäevaseks reaalsuseks. mai kujutaks ette, et mõni kokk ütleks saksamaa või jaapani või usa või austraalia televisioonis sama lause. see kõlaks absurdsena, pigem naljana. aga eestis kõlab see nii loomulikuna, et peaaegu ei pane enam isegi tähele, et seda üldse öeldi. see ei tohiks nii olla, me ei tohiks sellega leppida, et "kõik on niikuinii kallis". see tähendaks ju seda, et kõik tunnistame, et elu eestis on sitt. äkki ongi. ja see et ma nii mõtlen pole tegelikult minu meelest normaalne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar