sport

eesti alistas täna euroopa meistrivõistluste lisavalikturniiril makedoonia 72:66. pole ammu kossu vaadanud, sest rahvusmeeskond pole selleks põhjust andnud. hale mängupilt ei kutsunud kuidagi mind vaatama. aga täna vaatasin. ja olen rahul. mitte ainult sellega, et eesti võitis, vaid ka mängu endaga. põnevust jätkus viimase minutini. elasin kaasa nagu omal ajal nõuka meistrivõistluste ajal kalevile. närvid olid ikka nii pingul, eriti siis, kui makedoonia tegi 15:0 spurdi ja jõudis vaid 1 punkti kaugusele, aga siis hakkasid meie omad kolmeseid lahmima. 4 kolmest järjest sisse. uhh... neljapäeval alistati rootsi, sama asi tuleb teha esmaspäeval uuesti, siis on mingigi lootus alagrupist edasi pääseda em-i poolfinaalturniirile.

üleeelmine nädalavahetus toimus spartakiaad kah. naistest võitis kõik alad mirle, meestest sai tarmo esikoha kuulis ja kettas, ma võitsin üllatuslikult oda. poleks osanud seda oodatagi.

mis veel?

ema viis taara ära, joodiku pudelitest sai kaks suuuurt prügikotti täis. 300 eeku korraga kätte:D oma panuse sellesse andis muidugi ka spartakiaad.

silk solk folk folk

läbi.

vähemalt selleks aastaks. oli tore nagu alati, ainult et hakkasin kahtlema selles, kas ma järgmisel aastal ka passi hangin. niisama tšillida on ju ka mõnus. ilmad olid nagu alati. ehk siis ilusad väikeste eranditega, mis tähendab seda, et muidu oli suht-koht kuiv, aga pool tundi enne tartu bussi peale minemist pühabal, sain sellise vihma ja rahe sahmaka kaela, et kuiva kohta ei olnd mu riietel. ja bussijaama jõudes tuli välja päike ja rahe kadus...see on nüüd see koht, kus ma rusikat taeva poole viibutan..

õlut ülemäära palju ei tarbinud, polnd tarvidust. taskin tõi folgile kaasa mingi 20-30 liitrit koduveini.

seekord oli meil ka koer, traffic. lennelt lunisime, et ta oma koera meile annaks, mõtlemata sellele, et kontserditele koeraga ju ei lubata. hoolimata sellest, et traffic on, umbes 1000 inimese arvates, kes teda silitasid 4 päeva jooksul, maailma armsaim kutsuke. eks ta ongi hirmus armas, välja arvatud siis, kui sulle 2 kuud koera hammastega ninna kargab väljendades oma rõõmu hommiku saabumise üle. ja välja arvatud siis, kui ta debiili laadijajuhtme läbi närib. aga muidu pole mul trafficule miskit ette heita. ja kõik singlised mehed - pole paremat trikki tüdruku leidmiseks, kui kutsikaga tänaval jalutada.

portugali ja ungari tegijad meeldisid kõige rohkem. iiri tüdrukud kah, kuigi ma alguses hirmsa eelarvamusega neid kuulama läksin. ja tbilisit jälle ei näinud. raisk!

juuli

olin 10 päeva kutimutis. seekord siis jälle taskini taktikepi all koos 2 praktikandiga. oli tore, üks toredamaid kordi üldse. lapsed olid üllatavalt korralikud, keegi ei hüpanud aknast alla ja keegi ei läinud ette teatamata vanaema juurde pannkooke sööma. ma ise tundsin ka, et kaks varasemat kogemust on kõvasti julgust lisanud. enam ei ole selline hädapätakas, kes kogu aeg vajab juhendamist. ja lapsed tajuvad selle kohe ära, kas kasvataja on enesekindel või mitte.
laagri alguses oli natuke probleeme malevatüdrukutega, kes kujutasid endale liiga palju ette. nad lahkusid päev enne, kui nad tegelikult pidid minema, põhjuseks oli nende endi sõnul see, et mina ja taskin vihkasime neid. me taskiniga ju tõelised inglikesed, mei vihka kedagi. ühe jabura eksituse tõttu pidime kõik seletuskirja kah kirjutama. asi selles, et õhtul kohtasin melesit koridoris ja küsisin midagi tüdrukute kohta. meles aga rääkis samal ajal kaduma läinud võtmetest. ja saatuslikuks sai lause "need olid natuke aega tagasi õues pingi peal". irw. ja nii am siis kirjutasingi seletuskirja, et tüdrukud olid väljas. meles aga pidas silmas võtmeid. parim koht seletuskirjades oli see, et üks tüdruk kirjutas, et ta oli öösel toast väljas sellepärast, et tekkis suur krõpsu isu. :D kusjuures, ma nägin teda malevapoiste toast väljumas. nagu ta ise kirjutas, pärast seda, kui ta krõpsu sai, läks ta magama.
see selleks, lõbus igastahes.
pärast laagrit oli kohe kuidagi tühi tunne, et mis siis nüüd.
tiiu kutsus mind 6. vahetusse kah, aga ei sua minna, muud tegemised sel ajal.
mõni päev tagasi toimus mütofest kah. helen sai sinna tasuta passi ja otsustasime, et ostame teise passi siis kah, kaeme perra. üldiselt jättis sellise larparite ürituse mulje, kõik teised tegelased, kes niisama sinna uudistama läksid, jäid kuidagi kõrvale. tegin endale noatupe, mis küll päeva lõpuks ära lagunes. käeliste tegevuste tase on mul endiselt alla igasuguse arvestuse. saamatu, mis saamatu

metsa seenele

käisin täna metsas kukeseeni jahtimas. üsna viljatu jaht oli, sest ühtki kukeseent mai leidnud. see-eest sain natuke mustikaid ja metsmaasikaid. pole ka paha. ja leidsin metssea karvu ja mahakukkunud linnupesa. ja nägin endast poole meetri kaugusel mingit tegelast. kuna ta oli kõrge rohu sees, siis õnnestus mul teda korralikult näha alles siis, kui ta puu alla silkas. pruun tagumik ja pruun saba. ta ise oli vist kah pruun. ma olen üsna kindel te tegemist ei olnud karuga. seega mink, nugis? kärp? nirk? ei tia.

eile

käisin elvas flamenco etendust vaatamas. helen tantsis ka. kõige paremini loomulikult. kõhutantsijad olid ka, aga no nende tase on selline, et häbi on vaadata. ime et neil häbi esineda ei ole. kummaline.

liiga paks kala

niisiis. eelmine ndlvahetus olid maal talgud. lisaks töö tegemisele oli veel 2 tähelepanuväärset sündmust. esiteks- tupsu tõi ilmale 2 kutsikat (mõlemad nüüdseks küll kutupiilud) ja teiseks- ants eiu läinudki õhtul kell 4 magama, vaid suutis ikke kauem vastu pidada.

esmaspäeval lõpetas lenne ttk. kumlaudeTA! nagu ma talle ütlesin, on ta nüüd must häbiplekk meie perekonna haridusteedel. lõpetada kõrgkool kumlaudeta...no ma ei tea, siis pole ju üldse mõtet lõpetada. sellepärast mul vist ongi 2 lõpetamata kõrgharidust. aga noh, talle võib siiski andeks anda, sest lõpuks ometi sai ema oma tahtmise ja keegi ta lastest on kõrgharitud. mul on 10 aastat veel aega, et selle klubiga liituda.

tallinnas haris thomas meid kah tiba. nimelt oli tal mänguasi, mida me heleniga ekslikult delfiiniks pidasime. aga thomaselt küsides, et kellega on tegu, saime vastuseks, et tegemist on liiga paksu kalaga. muna õpetab munakeetjat.

maalt suure hooga lahkudes olin ma muidugi metsatöllu ja rami kontserdi piletid maha unustanud. ema läks õnneks teisiba maale ja pani need kargoga dorpati poole teele. teisiba pärast kodutute loomade varjupaiga ja loomaaia külastamist, hakkasime heleniga ise kah tartu poole ennast hääletama. mis puutub loomaaeda- kurat, maksta 90 eeku, et enamus loomi mitte näha?!! persse raisk! tehku mingi kuradi tabloo vai ekraan, kus on kirjas, et hetkel pole võimalik kahjuks näha neid ja neid loomi, siis inimesed ise otsustavad, kas nad tahavad ikka see 90 eeku maksta, et näha rebast ja kitse.

hääletamine ise sujus okeidolt, ardus tuli kohalik elanik kilekotiga meie juurde ja õngitses sealt mulle ühe 2l presidendi 10ne. ma küll alguses natuke protestisin, aga kui mees ikke seletas, et tal pole vahet, millal ma seda joon- täna vai homme, siis tuli kingitus vastu võtta. huvitaval kombel, olid kõik 3 autot, mis meil läks, et tartusse jõuda, päris uhked ja kallid. tavaliselt sellised peale ei võta.

kolmaba hommikul hääletasime end viljandi, sealt edasi bussiga suure-jaani ja sealt siis juba kand ja varvas lõhaverre. me jõudsime kontserdile tiba vara, nii et piletikontrolöregi polnd veel saabunud. kui nad lõpuks saabusid, siis olime esimesed, kes mäe peale said. jass jass.

kontsert oli võimas nagu oligi arvata. super koht sellise muusika jaoks. naljakas oli vaadata väikseid japse, kes kah turismigrupina seda kontserti "nautisid". nad olid õite ehmund. me heleniga loovutasime ühe oma magamisaluse kolmele japsi vanaprouale, mis peale meid ülevoolavate tänusõnadega üle kallati. jaapani nätsu saime kah tänutäheks.

olime küll telgi kaasa võtt, aga kuna peale kontserdi lõppu oli veel nii valge, siis otsustasime, et proovime veel hääletamisega õnne. vahet pole siis, kas saame tartu vai tallinna. saime päälinna. reedel hääletasin pärnusse, sest oli ju tulemas raineri sünnipäev + jaanipäev. eriti edukalt ei läind seekord, 5 tundi läks aega, et pärnusse jõuda. vähemalt oli lõbus. eriti vahva oli üks tallinna taksojuht, kes jubedalt tiblasid kirus ja mu viljandisse abivalmilt tõi. ja noh, surematu kuulsus nagu ma olen- ta tundis mu muidugi ära. kuradi tenerife kordussaated.

ndlvahetus oli vahva, 3 päeva järjest oli meil elav jaanituli, tegime telksauna, hüppasime teiba ja teibata üle jaanitule, jõime õlut, vanakat ja sampat, käisime lauriga kohalikus poes, mille ees ka kohaliku kombe kohaselt ühed tablbokid ära manustasime ja kohaliku mehega maailma asjadest rääkisime. inimesi oli, süüa oli, juua oli. pühapäeval tegime tiba sporti kah, loopisime malmpanni ketta pähe, viskasime topispalli ja oda ja hoidsime 8 kilost raskust sirgete kätega enda ees. viimase võistluse ma muide võitsin. ma olin viimane võistleja, seega oli mul kergem kah- teiste ajad olid ju teada.

meeleolukas.

hiljutised tegemised

neljaba käisin tallinnas. istusime von krahlis ja tähistasime allani lähenemist surmale. vaikne istumine. läksin sinna eesmärgiga mitte olla ainus, kes terve õhtu räägib. tulemus- rääkisin terve õhtu austraaliast, mitte et ma sellest niigi palju kirjutanud poleks. vahepeal üritasin ikka küsimusi laurile dikteerida. suht edutult.
reede hommikul sain kokku helkuriga, et minna taskinile haiglasse külla. ei tea, mis taskinil viga, üldse häält ei teinud, nagu oleks just mandlitelõikuselt tulnud. ma kinkisin talle vile, et saab vähemalt vilistada...õnneks oli mul kaasas märkmik ja pastakas, nii et taskin kirjutas meile, me jälle ei kirjutanud. helkur muidugi ronis kohe taskinile voodisse. muide, väga toredad verise röga alused on haiglates, sellised munaresti materjalist tehtud neerukujulised kausikesed. haiglas sai ennast desinfitseerida kah. uskumatult lõbus tegevus. pärast käisime söömas kohas, kus lenne jutu järgi on hullult suured praed ja imeodavad pealekauba. suur praad sisaldas 1.25 kartulit ja natuke kastet. ja ei ütleks et see nüüd just liiga odav oleks olnud.
õhtul oli nisu pidu, ehk siis polnud ammu raineril ja antil külas käinud. õhtu venis hommikuni, kell 6 sai magama. proovisin ka ilget solki- kati poolt hispaaniast toodud tõrulikööri. hullem kui lätis tehtud köhasiirup. imestasin inimeste üle.
lauba käisin tartus tädi tiiut haiglas vaatamas. haigla nagu haigla ikka, tädi tiiu nagu tädi tiiu ikka. tartu kah sama koha peal. isegi mitte enam üllatav.
eile, so esmasba läksin rattaga rakverre, et osta võilille mürki, sest võililli on meil eufemisme kasutades palju. võtsin ema chopperi, ants veel ütles, et ära seda võta laguneb sul tee peal ära. aga mulle ju ei meeldi lenne ratas. endal mul ju kaherattalist sõiduvahendit pole. ega neljarattalistki. igastahes jõudsin tõrma surnuaiani, kui avastasin, et esikumm toss. parkisin ratta ühele hauaplatsile ja käisin linnas jalgsi. tagasi tulles oli ratas alles. ega olnd ju muud variantigi, ma olin ju linnas, kus see ratas ilma minuta ikka läheb. päris koduni ei õnnestunudki kõndida, mingi 9 km sain astuda, kui ema helistas ja siis ristiisa mulle järgi saatis.
kodus proovisin ladaga ka sõita. hmm...ei kommenteeri, sest pihlakas jäi ju terveks.

orni

ma arvan, et kati on mu üle nüüd uhke. jälgisin täna terve päev linde, algas hommikul käo uudistamisega, päev edenes tihase vahtimise ning lõppes kirju rähni imetlemisega. selle aja sekka jäi ka neetud hoburästaste jaht. mul pole nende vastu midagi, kui nad meie marju ei sööks, aga kuna nad ei suuda oma nokki ainult ussikeste jaoks hoida, siis ei saa ka mina liigset lahkust üles näidata. kahjuks oli kannatajate hulgas ka "tsiviile", nimelt lasin ma eile kogemata maha ka ühe varblase. aga ma matsin ta ilusti maha. üleüldse on päris keeruline neid rästaraisku jahtida, sest palju on ka kuldnokki ja pääsukesi. ja nende vastu pole mul midagi. aga rästaste vastu olen sõja välja kuulutanud. see võib küll tunduda asjatu võitlusena, kuna neid on nii palju, aga maasikate nimel olen ma valmis seda sõda pidama.


see kõik ei lõppe esimese saja päevaga. samuti ei lõppe see esimese tuhande päevaga ega selle valitsuse ajal. see ei lõppe võibolla isegi meie planeedi eksistentsi jooksul. ent alustagem. - j.f. kennedy

kohustuslik teadaanne

v2risevat sea keedupekki ja k6vasti vett!
ehk siis toidurikast j6ululauda ja alkoholirikast aastavahetust.

kui n2eme, siis joome.

sallallaa

eino ei maksa nyyd kohe kurjustada, kui ma siin v2ikest nalja viskan. lihtsalt kontrollisin v2lja, et kas ikka lugejaid on. selgus, et on. v2ga hea. 2rge siis pahandage, ega ma halva p2rast.

varsti panen 6. kah yles

nonii

unustage 2ra edasised peatykid. kurat, ma kirjutan 4 tundi bloggi, kulutan sellele hirmpalju raha neti eest maxtes ja te raisad ei viitsi paari ridagi kommentaariks kirjutada....ei mingit vastukaja. kurat, kellele ma seda siis kirjutan? endale vai? edasised uudised surnud k2ngude maalt tulevad ainult helenile. kysige tema k2est siis, kuidas meil l2heb!

andres (ja lauri) on r22kinud!

ja paras teile, et teil seal l6gane talv on. meie suvi on ilus!

lisa vabandusele.

k2isin raalipoes, lasin tyybil faili formaati usb peal muuta, et saaxin selle ikka siia yles riputada. ja nyyd on k6ik l2inud. 4 tundi kirjat66d paari klikiga h2vitatud. normaalne. raisk!
minu viha on hetkel liiga suur.

vabandan k6igi lugejate ees. 5. peatykk on valmis usb peal, aga siinne raal ei tunnista midagi v2ngemat wordpadist, seega ei saa ma rtfi lahti. vabandan.
ahjaa...olen elus...
paari n2dala p2rast proovin uuesti.

v2ike teade

nimelt olen ma nyyd m6nda aega mangomaania kyysis. mis t2hendab seda, et minust ei pruugi miskit kuulda olla oma kuu aega isegi. kirjutage, joonistage ikka surskari aadressile.

P.S. 5 peatykk on mustandina praktiliselt valmis, aga selle raali toximine v6ib v6tta kaua aega, kuna neti asemel on mul nyyd mangod.

ja mu 6nn v6iks olla suur, kui te ykskord n2hes kuud.... teate isegi, kuidas edasi l2heb

ikka teie

sport ja virmalised

sellex korrax on siis nurmetu spartakiaad 2006 lõppenud. nagu ikka spordis, oli nii ilu kui valu. püstitati uusi rekordeid, esile kerkisid uued sangarid. aga mis kõige tähtsam- sõbrad tulid mulle külla. sest mis olex küla, kui sõbrad sinna ei tulex. ja seekord oli neid palju, ei mäletagi, millal viimati nii paljud sõbereid mul külas käis.

kondid on kanged, aju on kange, hetkel tundubki, et vist ainult üx kehaosa polegi kange. jumal tänatud. lihased, lihased... põhimõtteliselt ei saa ei naerda, aevastada, ega muid kehaosade liikumist nõudvaid tegevusi teha, sest lihtsalt nii valus on.

võrkpall võrkpall võrkpall võrkpall on võrrrrrratu! sa juudas, ma polex kyll ilmaski arvand, et ma nii palju võrku sel nädalavahetusel mängin. küll naiste-, küll meeste-, küll segavõistkondades. ma arvan, et mu tase paranes umbes 7.5% võrra. ma pole küll veel kaugeltki nii hea kui "äss-servija" mirts, või "ülekatuse" lauri, aga vähemalt on mul siht silme ees, kuhu ma areneda tahan. ja muidugi hõbedane võistkond kollased, kes küll riietuse järgi väärinux kulda...taome kulmud rulli - kollased, vaja leida lolli - kollased!!!

pärast pidulikku spartakiaadi avamist ja tule süütamist, tegime lauriga rahvale teatavax ka meie kaua hoitud saladuse, et me septembri alguses austraaliasse lendame. kes teab kui kauax, ex see sõltub oludest.

aplaus helkurile ja katile(võimalik et ka mirtsile), kes tulid hiilgavale ideele magada väljas veranda peal. super!!! kax ööd lageda suvise taeva all kahe tydruku vahel magada. mis sa hing veel ihkad!! ja lauba öösel nägi helkur virmalisi, mida me siis kõik jupp aega koos imetlesime. ja mina harimatu arvasin, et virmaliste tarvis on madalat temperatuuri vaja.

vot selline oligi nurmetu spartakiaad 2006. mulle meeldis ja tundus, et ka teistele. varsti on ärasõit, ei tea, millal jälle kõiki neid sõbereid koos näeb. sõbrad on head. eriti mu omad:)

ÕM

Saabusin täna õpilasmaleva kokkutulekult. Naljakas lugu oli sellega, sest mul polnud ju mingit seost malevaga. Aga Marju, kes oli Nõmme rühmajuht, ütles, et ta ei viitsi üxi minna. Ja nii juhtuski, et Lammasmäele minnes olin ma mingi suvaline, aga seal olles ülendati mind kohe rühmajuhix:D
Täitsa tore oli. Esmaspäeval olin veel öösel tööl ja teisiba omikul panin kohe päälinna poole ajama, kust siis Baltijaamast bussidega Lammasmäele läxime. Ma muidugi mõtlesin, et mis kokkutulek see on, kui väike naps kaasas pole, nii ma siis võtsingi 4 lapikut pudelit kaasa, igas pudelis poole jagu jooki. Suur oli aga mu üllatus, kui kohe laagri pääsla ees oli alkokontroll. Ma suutsin sealt siiski kuidagi osavalt läbi tulla, nii et ühtki pudelit ei avastatud...
Kolm toredat päeva, kus õhtuti rühmajuhid jõid "külma kohvi" ja lapsed fännasid Ursulat ja Singer Vingerit. Viimane valmistas mulle küll täieliku pettumuse, Volmer oli ennast täis kaaninud ja ajas lava pealt lastele ilget iba suust välja. Väga ebaprofessionaalne.
Meil oli hea telk, selline väike üheinimese oma, kus me Marjuga koos magasime. Pehmelt öeldes oli kitsas. Väga vahva oli ka see, et telk oli ühekordne, aga hoovihmasid tuli mõnuga. Loomulikult oli ettenägelik Andres kaasa võtnud hunniku prügikotte ja rulli hõbeteipi, millest ta siis teise kihi telgile peale tekitas, nii osavalt kusjuures, et telk oli täiesti veekindel.
Vot. Ma saan aru küll, et see on suhteliselt emotsioonitu kirjeldus, aga ka mul on mõnikord mõõnad, kus ma lihtsalt ei suuda kirjutada huvitavalt...

pärast pikemat bloggeriga jukerdamist saavutasin ma ülekaaluka võidu. nimelt sain ma enda blogis kellaaja paika!!! lõppematud ovatsioonid on siinpuhul paslikud. paar kilo lilli ei olex ka halb...

siinkohal ei hakka ma seletama seda protsessi, kuidas see võit tuli( millegipärast tundub mulle, et see kahandax tunduvalt selle võidu sära:) aga kes on öelnud, et lihtsad asjad lihtsad on?!

sain eile kokakoolalt tünga. kogusin kah neid korke, et mp3 mängijat saada. üleeile õnnestuski tööjuures "P" täht saada ja ma muidugi väga häppi-häppi, et nüüd ei peagi endale seda ostma. aga mis selgus? selgus, et see kuradi "3", mis mul oli, polnudki "3" vaid hoopis "E". saad sa siis aru. mingi mikroskoopiline punkt oli sel "E"-l taga, mis tegi tast "E", mitte "3". ja ma olen terve persetäie "E"-sid ära visand, sest see oli mul juba olemas. kurat seda teab, mitte "3" nende seas oli.... grrr..

tüüpiline mina

ei ole hea olla, ei ole. aga ometi ei peax see mind üllatama, sest nüüdsex peaxin ma selle mitte-hea-olemisega juba harjunud olema. aga ei ole. mõtlesin, et olen praktiliselt terve elu üxi hakkama saanud, et olen üxindusega harjunud. mõtlesin et mulle meeldib üxi olla. aga nüüd... ju mul puudus varem selline kogemus, et kuidas on üxindus pärast 3 aastat kooselu. alguses panin ma selle valu selle arvele, et ma olen lihtsalt harjunud koos olema. aga nüüd on möödas juba terve kuu ja ei ole sugugi kergemax või paremax läinud. ja ometigi oli see mu oma otsus. ma olen ikka öelnud, et ma ei kahetse kunagi tehtut, sest igast kogemusest on midagi õppida. selle loogika järgi ei kahetse ma ka seda lahkuminekut, sest selle kuu aja jooxul olen ma paganama palju õppinud. ainult et ma pole kindel, kas ma olexin tahtnud seda kõike õppida.
kõik olex mõistetav, kui see lahkuminek olex olnud äkkotsus mingist hetke emotsioonist mõjutatud, aga nii see ju polnud. ma olin selle peale juba enne pikalt mõelnud. kuid ikkagi on kõik hetkel üldse mitte nii nagu ma ettekujutasin. kindlasti on asi ka selles, et kogu "kamp" asub ju tallinnas ja tartus pole mul suurt kedagi.

ühesõnaga olen ma omadega jälle suhteliselt põhjas.

ülla-ülla

sellex korrax on siis lõppenud experiment "kaine andres". kestis see peaaegu kax nädalat. tulemused on alles analüüsimisel.