Puhhidest ja ballaadidest

Eesti Laulu võitis ilus tüdruk ilusa, aga väga väga igava lauluga. Isegi peale kolme katset pole ma suutnud seda lugu lõpuni kuulata. No ei suuda, uni tuleb peale. Tekib küsimus, mida Eesti inimesed selles laulus kuulsid, mis pani neid just seda valima. No olgu, finaalis kahe parima(?) hulgas polnud suurt vahet, kumba valida. Võta üks ja viska teist.

Ma olen juba pikemat aega üritanud aru saada, miks Eesti (või ka teised riigid) Eurovisioonil osalevad. Esmane põhjendus näib olevat lihtne- kõik tahavad võita. Aga kui oled korra võitnud, kas siis tahad järgmisel aastal jälle võita? Ja järgmisel? Spordis on lihtne, süües kasvab isu, kaks olümpiakulda on kõvem sõna kui üks. Igatahes! Aga milline riik tahab igal aastal sellist megaüritust korraldada? Üks kord on okei, aga kas näiteks tahetaks ka viiel aastal järjest? Kunagi käisid vandenõuteooria kõlakad, et Iirimaa hakkas 1990ndate teises pooles meelega halbu lugusid Eurovisioonile saatma, kuna nad võitsid 1992-1996 viiest võimalikust korrast neljal korral, ja riik ei jaksanud lihtsalt sellist megaüritust enam korraldada.

Muidugi on oluline iga väikese riigi jaoks võimalikult palju pildil olla ja Eurovisioon seda ka võimaldab. Aga paratamatult tekib kohe küsimus, et kas näiteks Winny Puhh oma pungi ja hullumeelse show’ga Eestit mitte rohkem pildil ei hoiaks, kui õrnmalbe Birgit ballaadiga, mille viisi on sama võimatu meelde jätta kui lõpuni nähtud unenägu. Pean kohe ütlema, et ma ei ole teab mis suur pungi austaja ja kindlasti pole Winny Puhhi „Meiecundimees üks Korsakov...“ lugu, mida ma just ülemäära tihti kuulata tahaksin ja suudaksin.

Olen paljudelt kuulnud, et ei Kõrsikutel ega Winny Puhhil polnud piisavalt Eurovisioonilik ehk eurolik lugu. Ja kuidas korda armastavale ning reegleid näpuga tagaajavale Eestile sobikski saata Eurovisioonile midagi mitte-eurolikku. Korra juba selline apsakas juhtus Kreisiraadio „Leto Sveti“ näol, mis iseenesest polnud ka teab mis mässuline või eriline. Lihtsalt mõnusalt ja rahulikult jabur. Aga tundub, et isegi see oli eestlastele liiast. Tahaks parafraseerida lühifilmi „Tulnukas“ peategelast Valdist ja küsida, et „Miks kõik peab kogu aeg eurolik olema, miks ei võiks olla eriline?“. Mäletan, kuidas avastasin imestusega netikommentaariumitest, kui palju leidus tol korral inimesi, kes väitsid, et neil on häbi olla eestlane ja nad kolivad Eestist ära, sest Eurovisoonile on saadetud selline JAMA! Sama oli kuulda sel korral kontekstis, et „Kui Winny Puhh võidab....“. No ausõna, kui inimeste rahvuslik identiteet ripubki vaid ühe totra simmani küljes, siis võibolla ongi parem, kui need inimesed kiiremas korras Eestimaalt lahkuksid. Saaks lollidest lahti ja õhu puhtamaks.

Mina ei tea, keda oleks pidanud Eurovisoonile saatma või kas üldse peaks kedagi Eurovisioonile saatma, aga selge on see, et näiteks Winny Puhhil oli midagi, mida õrnal ballaadil polnud ja ega saakski olla - show. Ja Eurovisioon pole juba ammu enam pelgalt lauluvõistlus vaid eelkõige üksteise ületrumpamine show’ga. Nii võitis Läti 2002. aastal (no millal lahtiriietumine rahva südameid ei võidaks), paar aastat hiljem Ukraina oma trummide ning näiteks ka Soome oma Lordiga. Nii et kui tõepoolest osaleb Eesti Eurovisioonil selleks, et võita, siis võibolla peaks just unustama ilusad laulud ja hurmavad lauljatarid ning saatma sinna hoopis mehed, kes on koledad kui öö, kelle munad pressivad läbi maadluskile ning kes teevad hirmsat häält, ent samas jäävad ka meelde. Aga võibolla tuleks teha hoopis punk Eurovisioon nii nagu me tegime punk laulupeo. Siis saaksid lüürikud ja ilushinged nautida sulneid ballaade ning kõik need teised, kes muidu kogu aeg virisevad, et Eurovisioon on mõttetu palagan, need saaksid oma kolemuusika elamuse. Puhhid söönud, notsud terved.

no kissing

täna varahommikul paldiski mnt-l ühe maja ees hüvastijätuks suudeldes sattus meile peale noor ema oma algkooliealise lapsega. ema saatis lapse kooli ja pidas siis vajalikuks meile rääkima hakata, kuidas see, mida me teeme ei ole üldse ilus. kohe üldse mitte. ja kuidas tema lapse silmad peavad seda kõike nägema. ja kuidas ta kavatseb korteriühistu koosolekul antud teema üles võtta. arusaamatuks jäi, mis teema siis täpsemalt. tänaval suudlemise keelamise? maja ees suudlemise keelamise? inimestevahelise suudlemise keelamise? kui see kena noor ema proovib oma last üles kasvatada nii, et see armas laps enne 18. aastaseks saamist suudlemist üldse kuskil ei näe, siis ma kardan, et see on natuke liiga suur tükk ette võetud. kuna öösel sai väga vähe magada, siis olime mõlemad parajad zombid ja ei osanud nii jabura teksti peale midagi kosta. lihtsalt kuulasime muiates. kui loeng oli peetud ja see moraalijüngerjanna lahkunud küsis maarja, et kas see, mis just juhtus oli normaalne. raputasin pead.

Tuli täna meelde, kuidas ma nägin ühe Kuala Lumpuri tänaval kassi, kes üritas kätte saada loomapoes müüdavaid viirpapagoisid. Kass oli suutnud end puuride ja välisakna vahele suruda, aga no läbi puuri ennast suruda on juba suurem kunst. Ei osanudki arvata, kummast mul rohkem kahju oli, kas lindudest, et nad nii stressirohke olukorra pidid välja kannatama, või kassist, kes nägi üsna nälgind välja ja kes oli toidule juba nii lähedal, aga ometi nii kaugel.
Mai tea miks, aga millegipärast tundub see olukord olevat mu jaoks sarnane sellega, kui ma pidin hosteli toas kannatama, kuidas neli iiri tibi mu voodi kõrval ennast üles lõid. Siis oli mul ka kahju nii iseendast kui nendest tibidest.

mälu

mu mälu olematus, mu mälumatus
ongi põhjuseks,
miks käes on minu mälu matus.

Kolimine

ahoi!
või nagu ütlevad meremehed- ahoi! otsustasin oma bloginduse uuele tasemele viia ja tekitada väikese süsteemi, sest nagu ütleb helkur- süstematiseerimine on kõige alus! nimelt tegin uue koha, kuhu hakkavad minema kõik mu kirjud kirjad reisidest. siia bloggi kirjutan kõike muud mis sülg näppu toob. uuele ja alles rohelisele lehele saab SIIA klikates.

palju õnne!

sursu

elu hostelis

kui mitu hauarjuud sa p2evas taluda suudad?
k6ik pole siiski lootusetu,
sest nende vahele pikitakse ka
hausitg6uinguid.

norm on 3 inimese kohta
t2na saan veel 2 hauarjuud 6elda
darrenile, michaelile ja maryle.
lindale, sandrine'ile ja wendyle saan
veel yhe korra hauarjuu 6elda.
lisaks on mul eilsest m6ned
hausitg6uingud alles.
t2nase p2eva elan yle.

6htul m2rkasin uusi n2gusid
hostelis.
4 hauarjuud ja 2 hausitg6uingut
nagu hostelist leitud.

vaatasin telekat ja must m66dus yks tydruk
prantsusmaalt.
me polnud veel vestelnud
seega manas ta must m66dudes
n2ole irve, mis t2hendab
viisakat naeratust.
manasin n2ole samasuguse
irvel naeratuse.
ma tunnen ju etiketti!

eile m6tlesin uue vastuse hauarjuule v2lja.
selgus, et yks mehhiklane kasutab juba seda.
otsustasin seda nyyd ainult tema peal kasutada
las arvab, et ma olen temast kavalam.

selle trikiga teenisin mitu
seltskondlikkuse punkti.
lisaks vahetasin 2 lauset
populaarse ameerika tydrukuga.
see k6ik t2hendas seda, et
t2na hakkas hosteli manager ise
minuga juttu tegema.
oi raisk, ma olen osav
v6ibolla kutsutakse mind varsti isegi v2lja
suitsu tegema.

telekapulti juba pakuti.

open'erist on juba paar nädalat möödas, aga see tüüp regiseb ikka kõrvus

olen päev otsa kuulanud regina spektorit ja arvan, et sellega see ei piirdu, sest see on mõnna mõnna mõnna mõnna

mulle kohe väga meeldib see laul

folk

kummist korter, kus ööbis umbes pool folki külastanud inimestest. mina ka.

mulle meeldib merill

kuigi ta on vahel tõbras. õnneks olen ma ise ka.

kuidas aru saada, et sa oled liiga paks?

teised ütlevad seda sulle kogu aeg.

tallinn mu arm

eile hommikul oli huvitav-
saades kultuuriväärtuste ametist rohelise tule jalgrattahoidja paigaldamise kohta, arvasin, et nii ongi nüüd. nad ütlesid ka, et põmst võite hoidja üles panna, aga igaks juhuks võite kommunaalametist küsida, kas neid ka see teema huvitab. selgus, et huvitas väga ja ilma nende nõusolekuta üldse midagi paigaldada ei saa. seadsin sammud mündi tänavale kommunaalametisse. II korrusel asus kommunaalameti mingid osakonnad ja kultuuriväärtuste amet. kõndisin kolmandale korrusele, seal on kommunaalameti kõrgemad tegelased (III korrus ka ikkagi!), aga vastuvõtu aeg alles kella 14.00st. kell oli aga alles 11. kõndisin alla II korrusele ja igaks juhuks läksin sinna komm. osakonda küsima, et äkki nemad saavad ka allkirja anda mu avaldusele. selgus, et ei saa, aga nad ütlesid, et III korrusel võetakse vastu ka siis, kui vastuvõtu aeg ei ole. läksin uuesti III korrusele, selgus, et ühe paberi peal polnud kultuuriväärtuste ameti templit, aga iga paberi peal peab olema. kõndisin alla II korrusele kult.väärtuste ametisse. selgus, et nemad tegelevad üldse tantsu ja lauluga ja majadega tegelevad teise maja inimesed. õnneks polnud kaugele minna, samas raekojaplatsis. läksin majja, vaatan, all korrusel muinsuskaitse, üleval korrusel mingid asjakohasemad tegelinskid. kõmpisin üles, selgus, et see tädi, kellelt ma allkirja tahan saada, on siiski esimesel korrusel. tagasi esimesele, ootasin tiba, kuna keegi seletas midagi sellele tädile midagi fassaadidest ja postidest ja puidust, lõpuks sain jutule ja allkirja kah. tagasi komm.ameti III korrusele, seal öeldi, et kõik on nüüd korras, aga pole inimest, kellel on õigus allkirja sinna panna. lubati helistada, kui inimene tuleb. kõndisin tagasi kinno, sain perse toolile laskutud, kui helistati, et nüüd võin paberitele järele tulla, kõik on allkirjastatud ja korras. tagasi komm.ametisse III korrusele, paberid kätte ja tööle tagasi. nigu naksti.

pure

kõik on nii nagu näib, sest miski pole nii.

meeldivused

elu on kummaline.

nordeni töö sai otsa ja oht surra vaesuse sisse, viletsuse sisse, kuulsusetuse sisse ja muude õuduste sisse muutus ähvardavalt suureks, sest ilmselgelt oleksin ma vaid kinopalgaga end elatades jäänud vee ja leiva, vahel tõenäoliselt ka vee ja vee peale. aga siis selgus äkitsi, et sõpruse kino saab uuesti eluvaimu sisse ja ka mina olen seal teretulnud inimene andmaks oma panust. see meeldis mulle väga. ja milline ajastus!

olen vahepeal kohtunud veel docpointi inimestega, kes on kõik üsnagi talutavad inimesed. mulle talutavad inimesed meeldivad. neid on kerge taluda. see meeldib mulle väga. käisime koos söömas, käisime koos joomas, käisime koos muusikat nautlemas. see kõik on olnud väga talutav ja meeldiv.

vahepeal käitun nagu siga ja tundub, et ma vist vihkan ennast, sest miks muidu peaksin ma seana käituma. samas mulle kohe üldse ei meeldi ennast vihata ja seetõttu üritan ennast parandada. aga parandada üritan ma ennast alati PÄRAST seda, kui ma olen käitunud mitte kõige tsentelmennlikumalt. kas mitte emobänd falloutboyl pole säänsed laulusõnad, et "I want these words to make things right but it's the wrongs that make the words come to life." tabav, kas pole. sõnastasin täna ka enda reklaamlause- 'käitudes tsentelmennina üritan jääda siiski ka iseendaks.' et noh justkui õigustada oma badnessi. halvasti käitumise miinus on see, et peale mu enda kannatavad ka teised. või siis, et peale teiste kannatan ma ka ise. vbla uskumatu, aga mõlemad variandid on täpselt sama halvad.

aga ma ka armastan. rohkem, kui oleksin julgenud endale tunnistada. ja armastada mulle meeldib. meeldib väga. mycket mycket! vahetevahel armastan liiga palju, siis on valus ka. äärmused ei ole kunagi head.

ja mõnda

neljapäeval keset kõikse ägedamat võrkpalli lahingut helistas kaarel ja küsis, et kasma mitte ei tahaks reedel algaval docpointi festivalil vabatahtlik olla. mina muidugi tahtsin. see kõik juhtus siis nüüd mõned päevad tagasi. 3 päevane tallinna docpoint sai läbi. ühtlasi sai läbi ka 6 päevane helsingi docpoint, aga see ei puutunud otseselt minusse. päris vahvaid dokke sai näha. ja päris palju sai teada ka artise kinosaalide mahutavuse kohta. kui ikka 181 kohalises saalis ligi 250 inimest ennast ära mahutab, siis tekib tõsiselt küsimus, et kas viimasel ajal on ehitusmaterjalide maailmas tõesti hitiks kujunenud kumm. aga just nii juhtus viimase seansiga 'red chapel'i filmi ajal. ma ise vaatasin seda täitsa keskelt. küll esimese rea ees põrandal, aga ikkagi keskel. kael oli kange ja käed olid kanged, aga vilma oli vahva. tõsiselt tore. ja nagu vahetult enne vilma linastust selgus, võitis see ka sundance'i filmifestivalil world doc'i kategoorias grand prix'. superluks.

koledamal kombel tahaks midagi teha. olla busy. koledamal kombel. elu on täitsa vahva, kui saab ringi sebida.

minu talv

jõudsin öösel kolmveerand 1 töölt koju. kodu võttis mind vastu uue rekordiga. 3 kraadi polnudki mu termomeeter veel näidanud varem. päris põnev, aga mitte eriti lõbus. panin termomeetri gaasipliidi kohale, et korrakski kogeda seda tunnet, mis sind valdab, kui sa näed, et temperatuur on 19 kraadi. kummaline tunne oli. kuidagi ebareaalne. mae rääkis töö juures, et neil ka ikka kohati väga külm- 17 kraadi. oehh, see tundus nagu räägiks keegi mõnelt paradiisisaarelt pärit inimene, kes ütleb, et küll teil siin eestis on ikka külm suvi, üle 30ne ei kerkigi temperatuur.

kirjutasin täna korteriomanikule kah. üritasin võimalikult viisakas olla, öeldes, et ma nüüd ei taha enam ülemäära palju seda korterit üürida. kahju on ka ikka. korter on tegelikult armas. ja omanik ka hästi tore. aga 3 kraadi pole tore. nüüd hakkasin ahju kütma, enne kella 3 magama ei saa, sest tund aega pole mõtet kütta. eile jäin alles kell 4 magama. ja ma veel mõtlesin, et mulle meeldib jahedas magada.... oehh.

talverõõmud

olin 4 päeva tartus. tagasijõudes võttis mind kodus vastu 3.5 kraadine õhk. vannitoal nii hästi ei läinud, sest vannis vaatas mulle vastu, ilma liialdamata, suur jääkamakas. kuima mõtsin, et lasen talle kraanist vett peale, et ta ära sulatada, siis selgus, et kraan on kinni jäätund. viisin nüüd soojapuhuri vannituppa puhuma. vast saab ikka vee jooksma. köögikraanist vähemalt tuleb vett. kell on hetkel kolmveerand üks öösel, toatemperatuud on tunnise kütmise ajaga umbes 3 kraadi kerkind. hingeõhku küll näeb ikka veel, aga vähemalt tundub, et on soojem.

teemasse mittepuutuv- brittany murphy suri 32 aastaselt ära. ta oli ju kõige ilusam hollivuudi näitleja. oehh...

inimkatsed.

esimene päev. mees vs. uudishimu.
täna tuli külm. järsku ja täiesti avalikult. aga hästi usud ju ilmajaama, kes ütleb, et homme on miinus 17 tselsiust su kallal, kui täna on täiesti plussid veel.
nagu selgus, pole mu korter siiski termos. mingi hetk langeb temperatuur ka alla 13 kraadi, mis muidu mu kodus rõõmsalt tuhvlite sahinal ringi lasi. esimene ohumärk oligi hommikul, kui tselsiusepulk näitas 12 ja 13 vahele, pigem siiski rohkem 12 poole. see oli üsna hirmutav, umbes sama hirmutav nagu siis, kui see oleks näidanud 14 kraadi. ma olin selle 13ga ikka väga harjunud juba ja kõigusoojase kombel sellega kohanenud.
nii. möödus päev. olin tööl. nagu ikka. saabusin 12 paiku öösel koju. nagu ikka. loomulikult huvitas mind temperatuur. igatahes tundus, et toas on siiski soojem kui õues (veel). mõõdik küll täpselt ei näita, aga see punane löga klaasi sees oli vajunud 10 ja poole peale. selle 'ja poole' võib siiski mu optimismi arvele kanda, sest tegelt oli ta ikka suht 10.
märkasin kohe tendentsi- temperatuuri langus mu toas on võrdelises seoses viski vähenemisega pudelis. kehal justkui hakkas soojem, aga nina küll kavatseb varsti asjad pakkida ja ära kukkuda. peaks õppima nina kaudu joomise.
siil mu raali desktopil vaatas mind etteheitva pilguga, kui ma arvuti sisse lülitasin. ta ninaotsas oli tilk, mida, ma võin vanduda, päeval töö juures veel polnud.
neli korda mõtlesin, enne kui ikkagi otsustasin, et pikkade pükstega voodisse ei roni. talvemüts on peas, olen hetkel kahe teki ja teeviidalt saadud pleedi all. teki alla tundub isegi veel täitsa mõnus olevat.
vaatan une tekitamiseks veel ühe lastefilmi ja siis magama. ei jõua juba ära oodata, mis tselsiusepulk hommikul ütleb. ise pakun 8, eks näis, mis tegelikult on.

teine päev. mees vs. mugavus
külm veel magamist ei seganud. teki all oli soe, kuigi ainult seal, kus mu keha oli, ülejäänud tekialune oli külm.
hommikul esimese asjana muidugi vaatasin tselsiusepulka. näitas 11 kraadi. näis nagu oleks öösel isegi tuba natuke soojemaks läinud. aga ma arvan, et asi oli pigem selles, et mu näpp oli selle punase löga peal ja selle peale hakkas punane löga kohe muidugi ülespoole ronima. ma ei ole suurem asi termomeetri teadlane, aga mu meelest on termomeetrites elavhõbe. aga miksta siis punane on? punane hõbe?
hommikul selgus ka see, et tegelikult on osa külma ka mõtlemises. kohe kuima märkasin, et ma näen oma hingeõhku, hakkas nagu jahedam. tuleb sundida ennast mõtlema soojadest asjadest! aga hingeõhu nägemine oli natuke ehmatav küll. enne kui läksin tööle, vaatasin veel pulka, nüüd näitas 9 kraadi, veelkordne tõestus, et enne ta raip valetas.
tööl oli tore. soe. ei tahtnud kohe kuidagi koju tulla. uksest sisse astudes läksin esimese asjana termomeetri juurde- põmst 8 kraadi, vbla grammike allapoole. huvitav, kui kaua läheb aega, et temperatuur kukuks toas 5 kraadi? saame teada, mina alla ei anna.
mõtlesin ka seda, et misee soe siis nii väga ära ei ole. tegemist on vaid mugavusega. sest ilmselgelt ei lange temperatuur mu toas nii madalale, et see kuidagigi ohtlik oleks. pigem valmistab natuke madalam temperatuur kergeid ebamugavusi. aga mugavus on ju üks laiskuse alavorme. nii et tegelikult võitlen ma sissetöötatud mugavuse kui külmaga.
õhtul tegin süüa pasta bologneset. panin sisse terve kauna tšillit ja hea koguse pipart ning törts ka ingverit. et ikka nagu tulisem oleks. tuli täitsa söödav välja. ainuke häda oli selles, et jube kiiresti pidi sööma, sest toit ei jahtunud just aeglaselt. viimased suutäied olidki külmad.
kell saab kohe 21.00. temperatuur toas on hetkel suure vaaritamise tagajärel (gaasipliit ju huugas jupp aega) tõusnud +9 kraadini.

kolmas päev. mees vs. inimesed.
hommikul tõustes oli temperatuur 7 kraadi. tervelt 7 tselsiust plussis. päris hea. korra ärkasin kuue paiku hommikul, siis vaatasin natuke vilmat ja jäin uuesti magama. peale 10 kalpsasin voodist välja ja tegin kiiruga kõik hommikused toimetused. külma nagu eriti ei tundnudki, sest polnud aega sellele mõelda, pidin meriliga kell 11 tartu mnt. abakhani ees kokku saama, mõtlesin pigem sellele, et hiljaks ei jääks. järjekordne näide sellest, et kui pidevalt selle peale ei mõtle, kui külm on, siis saab täiesti normaalselt kasvõi 7 kraadise temperatuuriga hakkama.
täna oli AK-s uudis, et osades kohtla-järve majades pole sügisest saati kütet sisse lülitatud ja mõnedes korterites on temperatuur langenud lausa 15 kraadi peale. natuke naljakas oli ka. naersin just ennast, mitte neid, kes seal 15 kraadiga leppima peavad.
koju jõudsin nagu tavaliselt kell 12 öösel. vastuse sai küsimus, et 'huvitav, kui kaua võtab aega, et temperatuur langeks 5 kraadini'. selgus, et mitte just väga kaua, sest viiekas vaatas mulle kodus vastu.
otsustasin, et tänase öö magan magamiskotis. mu magamiskotil on komfort +14, tavaline äramagatav öö +11 ja kriitiline -1. no kuna need on alati teatud varuga pandud kraadid ja lisaks veel see, et väljas magades on muid tegureid, nagu niiskus ja tuul, siis peaks +5 ära magama küll.
natuke jahe on küll, hommikul on isegi prille natuke ebameeldiv ette panna, sest raamid on nii külmaks läinud. aga samas on vahva ka. tahan endiselt teada, millal mugavuse piirist läheb asi üle elutegevust segava tegurini.
kõik, kes on tagasisidet andnud, on öelnud, et ma olen kas LOLL või ebanormaalne või sooda või veel miskit säärast. ühesõnaga, inimestele läheb korda :D

neljas ja viimane päev. mees vs. loodus
magamiskotis magamisest ei tulnud miskit välja. lihtsalt nii kuradi külm hakkas. lõpuks ronisin tekkide alla, aga külm oli juba kontidesse korralikult pugenud. kuidagi ei saanud enam sooja.

korralikult magada ei saanudki. ehk siis oligi kätte jõudnud see hetk, kus ebamugavusest oli asi liikunud elutegevust häiriva olukorrani. seega oli käes ka eksperimendi lõpp. mul polnud ju algusest peale kavas hullult kannatada, vaid ainult piire kompida. ja piir jõudiski 5-6 kraadi juures kätte.
hommikul ärgates oli temperatuur isegi natuke alla 5 vajunud. mitte väga soe! toodi kohale puitbrikett. kütsin kohe pool 25kg kotist ära. toasoe tõusis 13 kraadini. uskumatult soe tundus.
ongi kõik. vbla lähen aastavahetusel talimatkale, aga siis juba natuke teise varustusega. treeninglaager on igastahes tehtud.

TIFFi kroonika 10. p2ev

'chicos normales' daniel hernandez, 2008, hispaania- v2ga igav vilma. mai saandki aru, kasee oli dokumentaalvilma v6tetega m2nguvilma v6i siis lihtsalt v2ga viletsa stsenaariumiga vilma. tegevus leiab aset maroko kylakeses, kust olid p2rit 2007 aasta madridi terrorirynnaku korraldanud terroristid. hinne 1

'a new day in old sana' bader ben hirsi, 2005, jeemen/inglismaa- apppiiii kui halb. esimene vilma, mida mai suutnud l6puni vaadata. poole pealt tundsin, et malen isegi juba v2ga vapper olnud. halvim seni n2htud vilmadest. hinne- v6imatu nii halba asja hinnata.

'americaneast' hesham issawi, 2007, usa- selle festivali vilmadest minu top 3-s. v2ga elav ja ehe pilt maaliti musmeli kogukonnast usas. nende probleemidest ja pyyetest kuidagi kohaneda teise kultuuriruumiga. yhelt poolt yritatakse s2ilitada oma juuri ja kultuuri, samas yritatakse ka v6imalik h2sti integreeruda usa yhiskonda. viimased 2 minutit tuli selline poolkohustuslik usa h2ppiend, aga 6nneks kestis see t6esti aint 2 minutit, nii et selle koha pealt v6ib silma kinni pigistada. hinne 4+


selleks korraks sai festivaliga yhele poole.