ja mõnda

neljapäeval keset kõikse ägedamat võrkpalli lahingut helistas kaarel ja küsis, et kasma mitte ei tahaks reedel algaval docpointi festivalil vabatahtlik olla. mina muidugi tahtsin. see kõik juhtus siis nüüd mõned päevad tagasi. 3 päevane tallinna docpoint sai läbi. ühtlasi sai läbi ka 6 päevane helsingi docpoint, aga see ei puutunud otseselt minusse. päris vahvaid dokke sai näha. ja päris palju sai teada ka artise kinosaalide mahutavuse kohta. kui ikka 181 kohalises saalis ligi 250 inimest ennast ära mahutab, siis tekib tõsiselt küsimus, et kas viimasel ajal on ehitusmaterjalide maailmas tõesti hitiks kujunenud kumm. aga just nii juhtus viimase seansiga 'red chapel'i filmi ajal. ma ise vaatasin seda täitsa keskelt. küll esimese rea ees põrandal, aga ikkagi keskel. kael oli kange ja käed olid kanged, aga vilma oli vahva. tõsiselt tore. ja nagu vahetult enne vilma linastust selgus, võitis see ka sundance'i filmifestivalil world doc'i kategoorias grand prix'. superluks.

koledamal kombel tahaks midagi teha. olla busy. koledamal kombel. elu on täitsa vahva, kui saab ringi sebida.

minu talv

jõudsin öösel kolmveerand 1 töölt koju. kodu võttis mind vastu uue rekordiga. 3 kraadi polnudki mu termomeeter veel näidanud varem. päris põnev, aga mitte eriti lõbus. panin termomeetri gaasipliidi kohale, et korrakski kogeda seda tunnet, mis sind valdab, kui sa näed, et temperatuur on 19 kraadi. kummaline tunne oli. kuidagi ebareaalne. mae rääkis töö juures, et neil ka ikka kohati väga külm- 17 kraadi. oehh, see tundus nagu räägiks keegi mõnelt paradiisisaarelt pärit inimene, kes ütleb, et küll teil siin eestis on ikka külm suvi, üle 30ne ei kerkigi temperatuur.

kirjutasin täna korteriomanikule kah. üritasin võimalikult viisakas olla, öeldes, et ma nüüd ei taha enam ülemäära palju seda korterit üürida. kahju on ka ikka. korter on tegelikult armas. ja omanik ka hästi tore. aga 3 kraadi pole tore. nüüd hakkasin ahju kütma, enne kella 3 magama ei saa, sest tund aega pole mõtet kütta. eile jäin alles kell 4 magama. ja ma veel mõtlesin, et mulle meeldib jahedas magada.... oehh.

talverõõmud

olin 4 päeva tartus. tagasijõudes võttis mind kodus vastu 3.5 kraadine õhk. vannitoal nii hästi ei läinud, sest vannis vaatas mulle vastu, ilma liialdamata, suur jääkamakas. kuima mõtsin, et lasen talle kraanist vett peale, et ta ära sulatada, siis selgus, et kraan on kinni jäätund. viisin nüüd soojapuhuri vannituppa puhuma. vast saab ikka vee jooksma. köögikraanist vähemalt tuleb vett. kell on hetkel kolmveerand üks öösel, toatemperatuud on tunnise kütmise ajaga umbes 3 kraadi kerkind. hingeõhku küll näeb ikka veel, aga vähemalt tundub, et on soojem.

teemasse mittepuutuv- brittany murphy suri 32 aastaselt ära. ta oli ju kõige ilusam hollivuudi näitleja. oehh...

inimkatsed.

esimene päev. mees vs. uudishimu.
täna tuli külm. järsku ja täiesti avalikult. aga hästi usud ju ilmajaama, kes ütleb, et homme on miinus 17 tselsiust su kallal, kui täna on täiesti plussid veel.
nagu selgus, pole mu korter siiski termos. mingi hetk langeb temperatuur ka alla 13 kraadi, mis muidu mu kodus rõõmsalt tuhvlite sahinal ringi lasi. esimene ohumärk oligi hommikul, kui tselsiusepulk näitas 12 ja 13 vahele, pigem siiski rohkem 12 poole. see oli üsna hirmutav, umbes sama hirmutav nagu siis, kui see oleks näidanud 14 kraadi. ma olin selle 13ga ikka väga harjunud juba ja kõigusoojase kombel sellega kohanenud.
nii. möödus päev. olin tööl. nagu ikka. saabusin 12 paiku öösel koju. nagu ikka. loomulikult huvitas mind temperatuur. igatahes tundus, et toas on siiski soojem kui õues (veel). mõõdik küll täpselt ei näita, aga see punane löga klaasi sees oli vajunud 10 ja poole peale. selle 'ja poole' võib siiski mu optimismi arvele kanda, sest tegelt oli ta ikka suht 10.
märkasin kohe tendentsi- temperatuuri langus mu toas on võrdelises seoses viski vähenemisega pudelis. kehal justkui hakkas soojem, aga nina küll kavatseb varsti asjad pakkida ja ära kukkuda. peaks õppima nina kaudu joomise.
siil mu raali desktopil vaatas mind etteheitva pilguga, kui ma arvuti sisse lülitasin. ta ninaotsas oli tilk, mida, ma võin vanduda, päeval töö juures veel polnud.
neli korda mõtlesin, enne kui ikkagi otsustasin, et pikkade pükstega voodisse ei roni. talvemüts on peas, olen hetkel kahe teki ja teeviidalt saadud pleedi all. teki alla tundub isegi veel täitsa mõnus olevat.
vaatan une tekitamiseks veel ühe lastefilmi ja siis magama. ei jõua juba ära oodata, mis tselsiusepulk hommikul ütleb. ise pakun 8, eks näis, mis tegelikult on.

teine päev. mees vs. mugavus
külm veel magamist ei seganud. teki all oli soe, kuigi ainult seal, kus mu keha oli, ülejäänud tekialune oli külm.
hommikul esimese asjana muidugi vaatasin tselsiusepulka. näitas 11 kraadi. näis nagu oleks öösel isegi tuba natuke soojemaks läinud. aga ma arvan, et asi oli pigem selles, et mu näpp oli selle punase löga peal ja selle peale hakkas punane löga kohe muidugi ülespoole ronima. ma ei ole suurem asi termomeetri teadlane, aga mu meelest on termomeetrites elavhõbe. aga miksta siis punane on? punane hõbe?
hommikul selgus ka see, et tegelikult on osa külma ka mõtlemises. kohe kuima märkasin, et ma näen oma hingeõhku, hakkas nagu jahedam. tuleb sundida ennast mõtlema soojadest asjadest! aga hingeõhu nägemine oli natuke ehmatav küll. enne kui läksin tööle, vaatasin veel pulka, nüüd näitas 9 kraadi, veelkordne tõestus, et enne ta raip valetas.
tööl oli tore. soe. ei tahtnud kohe kuidagi koju tulla. uksest sisse astudes läksin esimese asjana termomeetri juurde- põmst 8 kraadi, vbla grammike allapoole. huvitav, kui kaua läheb aega, et temperatuur kukuks toas 5 kraadi? saame teada, mina alla ei anna.
mõtlesin ka seda, et misee soe siis nii väga ära ei ole. tegemist on vaid mugavusega. sest ilmselgelt ei lange temperatuur mu toas nii madalale, et see kuidagigi ohtlik oleks. pigem valmistab natuke madalam temperatuur kergeid ebamugavusi. aga mugavus on ju üks laiskuse alavorme. nii et tegelikult võitlen ma sissetöötatud mugavuse kui külmaga.
õhtul tegin süüa pasta bologneset. panin sisse terve kauna tšillit ja hea koguse pipart ning törts ka ingverit. et ikka nagu tulisem oleks. tuli täitsa söödav välja. ainuke häda oli selles, et jube kiiresti pidi sööma, sest toit ei jahtunud just aeglaselt. viimased suutäied olidki külmad.
kell saab kohe 21.00. temperatuur toas on hetkel suure vaaritamise tagajärel (gaasipliit ju huugas jupp aega) tõusnud +9 kraadini.

kolmas päev. mees vs. inimesed.
hommikul tõustes oli temperatuur 7 kraadi. tervelt 7 tselsiust plussis. päris hea. korra ärkasin kuue paiku hommikul, siis vaatasin natuke vilmat ja jäin uuesti magama. peale 10 kalpsasin voodist välja ja tegin kiiruga kõik hommikused toimetused. külma nagu eriti ei tundnudki, sest polnud aega sellele mõelda, pidin meriliga kell 11 tartu mnt. abakhani ees kokku saama, mõtlesin pigem sellele, et hiljaks ei jääks. järjekordne näide sellest, et kui pidevalt selle peale ei mõtle, kui külm on, siis saab täiesti normaalselt kasvõi 7 kraadise temperatuuriga hakkama.
täna oli AK-s uudis, et osades kohtla-järve majades pole sügisest saati kütet sisse lülitatud ja mõnedes korterites on temperatuur langenud lausa 15 kraadi peale. natuke naljakas oli ka. naersin just ennast, mitte neid, kes seal 15 kraadiga leppima peavad.
koju jõudsin nagu tavaliselt kell 12 öösel. vastuse sai küsimus, et 'huvitav, kui kaua võtab aega, et temperatuur langeks 5 kraadini'. selgus, et mitte just väga kaua, sest viiekas vaatas mulle kodus vastu.
otsustasin, et tänase öö magan magamiskotis. mu magamiskotil on komfort +14, tavaline äramagatav öö +11 ja kriitiline -1. no kuna need on alati teatud varuga pandud kraadid ja lisaks veel see, et väljas magades on muid tegureid, nagu niiskus ja tuul, siis peaks +5 ära magama küll.
natuke jahe on küll, hommikul on isegi prille natuke ebameeldiv ette panna, sest raamid on nii külmaks läinud. aga samas on vahva ka. tahan endiselt teada, millal mugavuse piirist läheb asi üle elutegevust segava tegurini.
kõik, kes on tagasisidet andnud, on öelnud, et ma olen kas LOLL või ebanormaalne või sooda või veel miskit säärast. ühesõnaga, inimestele läheb korda :D

neljas ja viimane päev. mees vs. loodus
magamiskotis magamisest ei tulnud miskit välja. lihtsalt nii kuradi külm hakkas. lõpuks ronisin tekkide alla, aga külm oli juba kontidesse korralikult pugenud. kuidagi ei saanud enam sooja.

korralikult magada ei saanudki. ehk siis oligi kätte jõudnud see hetk, kus ebamugavusest oli asi liikunud elutegevust häiriva olukorrani. seega oli käes ka eksperimendi lõpp. mul polnud ju algusest peale kavas hullult kannatada, vaid ainult piire kompida. ja piir jõudiski 5-6 kraadi juures kätte.
hommikul ärgates oli temperatuur isegi natuke alla 5 vajunud. mitte väga soe! toodi kohale puitbrikett. kütsin kohe pool 25kg kotist ära. toasoe tõusis 13 kraadini. uskumatult soe tundus.
ongi kõik. vbla lähen aastavahetusel talimatkale, aga siis juba natuke teise varustusega. treeninglaager on igastahes tehtud.

TIFFi kroonika 10. p2ev

'chicos normales' daniel hernandez, 2008, hispaania- v2ga igav vilma. mai saandki aru, kasee oli dokumentaalvilma v6tetega m2nguvilma v6i siis lihtsalt v2ga viletsa stsenaariumiga vilma. tegevus leiab aset maroko kylakeses, kust olid p2rit 2007 aasta madridi terrorirynnaku korraldanud terroristid. hinne 1

'a new day in old sana' bader ben hirsi, 2005, jeemen/inglismaa- apppiiii kui halb. esimene vilma, mida mai suutnud l6puni vaadata. poole pealt tundsin, et malen isegi juba v2ga vapper olnud. halvim seni n2htud vilmadest. hinne- v6imatu nii halba asja hinnata.

'americaneast' hesham issawi, 2007, usa- selle festivali vilmadest minu top 3-s. v2ga elav ja ehe pilt maaliti musmeli kogukonnast usas. nende probleemidest ja pyyetest kuidagi kohaneda teise kultuuriruumiga. yhelt poolt yritatakse s2ilitada oma juuri ja kultuuri, samas yritatakse ka v6imalik h2sti integreeruda usa yhiskonda. viimased 2 minutit tuli selline poolkohustuslik usa h2ppiend, aga 6nneks kestis see t6esti aint 2 minutit, nii et selle koha pealt v6ib silma kinni pigistada. hinne 4+


selleks korraks sai festivaliga yhele poole.

TIFFi kroonika 9. p2ev

'three blind mice' matthew newton, 2008, austraalia- film kolmest merev2elasest, kes veedavad viimase 66 sydneys enne iraaki s6itu. probleemid omavahel, probleemid perekonnaga. kelle vaim peab pingele k6ige paremini vastu. ysna okei film, miski justkui j2i puudu, aga samas kindlasti yle keskmise hea. hinne 4

'sut' semih kaplanoglu, 2008, tyrgi/prantsusmaa/saksamaa- vilma poisist, kes yle k6ige tahab kirjutada luuletusi, mida avaldataks ajakirjades. igap2evased toimetused tunduvad tyhisena ja ema antud ylesandeid t2idab ta vaid austusest ema vastu. aga kui ema yhel p2eval leiab endale uue mehe, siis tabab argine reaalsus poissi nagu haamer v2ikest varvast. kipub natuke venima. hinne 3+

TIFFi kroonika 7. & 8. p2ev

'momma's man' azazel jacobs, 2008, usa- ysna realistlik pilt mehest, kes kylastab vanemaid, aga siis ei leia enam endas julgust koju tagasi, naiuse ja lapse juurde p66rduda. erinevad vabandused, p6hjused, miks mitte koju minna tunduvad jaburad, aga siiski v2gagi t6etruud. selline m6nusa olemise vilma. hinne 4-

'winds of september' tom shu-yu lin, 2008, taivan

'tout est parfait' yves-christian fournier, 2008, kanada

m6nes m6ttes ysna sarnased vilmad. m6lemad r22givad keskooli l6puklasside poiste s6prusest ja selle haprusest. kusjuures, m6nikord j22b s6prus paremini pysima siis, kui pole enam seda inimest, kellega s6ber olla. taivani vilma saab hindeks 4, kanada oma 4+

8. p2eval ma kinno ei j6udnud, aga see-eest oli meil kohtumine festivali direktrissiga. paljud meie grupist polnud rahul sellega, et t66d yldse pole. see on ka arusaadav, sest s6idad pika maa maha, et anda oma panus siin kreekas selle festivali korraldamisse ja siis pead p2evad l2bi niisama passima. anti v6imalus, et kes tahab, saab viimased paar p2eva m6nes teises osakonnas t66tada. nagu ikka, inimesed on k6vad r22kijad omavahel, aga kui on v6imalus t2htsa ninaga r22kida, siis on k6igil suu munni t2is. ma v6tsin siis natuke s6na ja selgitasin olukorda, sest festivali pool oli aru saanud, et meil on t66d, aga me pole sellega rahul, ma selgitasin, et me pole rahul sellega, et t66d pole. l6puks l2ks j2lle parajaks kismaks festivali t2dide ja meie koordinaato giorgose vahel. kreeka temperament nas6vajetsa.

TIFFi kroonika 6. p2ev

'flower in the pocket' liew seng tat, 2007, malaisia- kohutav. kohustuslik eemale hoidmine sellest vilmast. hinne 0+

eile toimus meil midterm evaluation, ehk maakeeli siis pool projekti on selja taga ja nyyd siis andsime hinnangu sellele. tulemused olid vist ysna kohutavad, suurem osa inimesi pole absoluutselt rahul oma t66ga festivalil. v6i nuh, 6igem oleks 6elda, et pole rahul sellega, et t66d pole. homme on kohtumine festivali direktrissiga, eks n2is, mis saab. yle poole festivali on juba m66das, nii et kahtlane, kas midagi drastilist enam muutub.

6htul oli yhe senegali b2ndi kontsert, ootamatult n6rgaks j2i.

TIFFi kroonika 5. p2ev.

ei vaadanud yhtegi vilmat, polnud vilmavaatamise tujus. oliver stone`i kah ei n2ind. eriti ei p6e, lissalt naljaksa, et ma ise olen meistriklassi osakonnas vabatahtlik, aga ei n2e neid tegelasi, kes meistriklasse annavad:) hull tung oli sinna. inimesed ootasid ukse taga s6na otseses m6ttes meistriklassi l6puni, et sisse saada kasv6i 5 minutiks. hullumaja puhvet.
6htul oli emir kusturica and no smoking orchestra kontsert. huuuuhhhh... megalahe. selline triangel k2is, et anna ollallaa. v2ga super.

TIFFi kroonika 4. p2ev

'captain abu raed' amin matalqa, 2007, jordaania- film lennujaama koristajast, kes leiab yhel p2eval prygikastist lendurimytsi. ta hakkab kodukandi lastele jutustama oma 'seiklustest piloodina' k6ikjal maailmas. samas on filmis ka yks 30ndates naine, kes on p2ris piloot ja keda ta isa tahab kangesti mehele panna. sydamlik film. hinne 4-

'frozen river' courtney hunt, 2007, usa- inimeste smugeldamine mohikaanlaste aladel, naine, kes yritab leida raha, et teha viimased sissemaksed unistuste kodu eest. samas on tal kaks poega, kes saavad iga p2ev s66giks vaid popkorni. indiaanlanna, kellelt v6eti 2ra ta poeg juba synnitusmajas. mu meelest rohkem teleka kui kino vilma, helkuri meeldis. hinne 3

'pescuit sportiv' adrian sitaru, 2008, rumeenia/prantsusmaa- v2ga huvitava montaazhiga vilma. naine ja ta armuke l2hevad piknikku pidama, ootamatult s6idavad nad otsa justkui mittekusagilt auto ette ilmunud prostituudile. nalja saab. hinne 4

TIFFi kroonikad. 3. p2ev.

'firaaq' nandita das, 2008, india- film moslemite ja hindude vahelistest konfliktidest t2nap2eva indias. ysna hea, kuigi kui v6rrelda oliver stone`i 'salvador'iga, siis j22b ikka milleski puudu. hinne tubli 4.
'ashes of time-redux' wong kar wai, 2008, hong kong(hiina)- teine vilma, mis ma sellelt mehelt n2inud olen ja teine vilma, mis mulle temalt meeldib. meeldib vbla isegi rohkem kui '2046'. esimene vilma sellelt festivalilt, mida soovitan. wong kar wai tunneb asja. hinne 5.
'una semana solos' celina murga, 2008, argentina- haiguuuuuu... igav kuubis. lapsed on omap2i n2dal aega. ajaraisk. hinne 2.
'helen' christine molloy, joe lawlor, 2008, inglismaa/iirimaa- veniv. tydruk l2heb kaduma. politsei tahab syndmusi taaselustada, selleks v6etakse yks teine tydreuk, kes peab kadunud tydrukut kehastama ja yritama m6ista, mis v6is selle kadunud tydrukuga juhtuda. k6lab huvitavamalt kui asi tegelikkuses on. hinne 3 pika miinusega.
'l2t den r2tte komma in' tomas alfredson, 2008, rootsi- m6lemad p6idlad pysti. v2ga sehvt vilma. kohustuslik vaadata. film poisist ja 12 aastasest tydrukust, kes tegelikult nagu polegi 12 ja nagu polegi tydruk... kindlasti selle festivali yks lemmikuid. hinne 5+

TIFFi kroonika. 1.& 2. p2ev

hakkas peale l6puks. 49. thessaloniki rahvusvaheline filmifestival.
avatseremoonia tekitas ysna vastakaid tundeid. alguses 6eldi meile, et vaevalt, et meiesugused lihtsurelikest vabatahtlikud yldse sellisele glamuuriyritusele nagu avatseremoonia yldse p22sevad. 10 minutit enne algust saatis koordinaator meile smsi, et kes saab, see tulgu. olime koos mingi 10kond inimest, m6tlesime, et ok, l2hme kaeme perra. yritus leidis aset 1. korrusel, meid saadeti 5 korruse saali, kust saime seda siis kinolinalt j2lgida. 5 minutit olime seal istund, kui 6eldi, et minge 3. korrusele, r6dul on kohti, saate asja l2hemalt vaadata. trepist alla liikudes j6udis meieni veel uuem inff, et all saalis on ka m6ned vabad kohad, et kui tahame, siis saame asjas kohe ise seeski olla. l6puks juhtus nii, et ma istusin 4. reas.
yritus tundus selline kolkaglamuur olevat. et nagu punniti ja punniti, aga selline provintsimekk oli asjla manu, tee mis tahad. ei ole ikka veneetsia v6i oskar v6i kann, punene vaipki polnud nii punane. ja kleidid polnud nii uhked.
6htut2heks kujunes v2gagi ootamatult yks fotgraaf, kes muutis kogu selle yrituse glamuurikatsed ysnagi farsitaoliseks. asi nimelt selles, et seal oli yks fotograaf, umbes 120 aastane v6i nii. ta vaevu vaevu suutis k6ndida, iga kahe sammu j2rel puhkas paar minutit. kogu saal j2lgis hinge kinni hoides, kuidas see rauk kolme trepiastet v6ttis, et lavale minna ja puldis k6nelejat l2hedalt pildistada. ja kui ta l6puks pildid tehtud sai, siis lavalt lahkudes toetus ta k6igepealt k6nepuldile ja siis k6nelejale k2ele. see oli viimane tilk karikasse, terve saalit2is rahvast puhkes laginal naerma. nii et jah, glamuur v6i asi. vaafilmiks oli darren aronofsky 'the wrestler' mickey rourke`ga peaosas. veneetsias kuldl6vi v6itnud vilma. mulle t2itsa meeldis, kuigi tekkis kysimus, kas tegemist oli just sobivaima aval66giks sobiva vilmaga. peale filmi oli maetlik avapidu. k6ik joogid tasuta. ma sain v2ga heaks s6braks kolme deware`i viskit jagava mehega. pidu oli v2gagi tore, aga tasuta alkohol on siiski kuradist. laubal kurtsid k6ik, et oi oi oi, natuke liiale l2ks. ma ise pidin pool 9 omikul juba triksis traksis olema, sest mul oli esimene t66p2ev. nojaaaa.... magama yhes6naga tol 66sel ei j6udnudki, otse t66le. t66 on paras nali. meile 6eldi, et me aitame midagi organiseerida, aga tegelikult seisneb t66 selles, et jagame inimestele meistriklassi ukse ees k6rvaklappe, kust nad kuulevad t6lget. ja peale meistriklassi l6ppu korjame klapid j2lle tagasi. k6ik.
nii, aga nyyd m6ningad filmielamused.
'rosetta' vennad dardenne`id ,1999, belgia/prantsusmaa - kannis mingi auhinna v6itnud vilma. mind j2ttis suht kylmaks, kuigi mingi 'miski' tas oli. ysna tyypiline dardenne`ide vilma.
'kisses' lance daly, 2008, iirimaa/rootsi- vilma varajases teismeeas poisist ja tydrukust, kes p6genevad kodust ja l2hevad dublinisse poisi venda otsima. tegevust leiab aset 24 tunni jooksul. hirmud, r66mud. ei midagi erilist, samas mitte ka igav. etsi-ketsi (midagi enam-v2hem sarnast), nagu ytlevad kreeklased.
'frygtelig lykkelig' henrik ruben genz, 2008, taani- hetke lemmik. vilma yhest politseinikust, kes on saadetud jumalast-mahaj2etud-taani kolkasse kohalikuks konstaabliks. tema raskused kohaneda kohalike kirjutamata reeglitega, ja sellest, kuidas ta l6puks nendega kohanedes nende v6rku kinni j22b. v2ga m6nus vilma.
t2na on plaanis kylastada 5 vilmat, eks n2is, kuidas jaksu on.

sisemised vaevused

ei, mul pole maohaavu, vähemalt pole ma nendest teadlik. ja sitt pole ka perses kinni. aga millegipärast ei ole ma päris mina ise viimastel päevadel. eile olin endast nii väljas, et peaaegu oleksin raali aknast välja visanud. jah, aga milles raal süüdi on? ega olegi... ja täna on ka kummaline raev sees. lihtsalt pulbitseb, tuli ei tea kustkohast ja nüüd on mu sees ja otsib väljapääsu. peab leidma mingi ohutu viisi ta välja laskmiseks. näiteks peaks raevukalt hakkama malet mängima. kusjuures, mängisin eile netis, no absoluutselt ei oska enam, mul pole enam õrna aimugi, mida ma nende nuppudega peaksin tegema, mingit plaani mängides pole. aga nagu keres ütles, halva plaaniga mängima hakkamine on siiski palju parem kui üldse plaanita mängida. tuleb välja, et male pole rattasõit, mida ei unusta. peaks uuesti ennast kätte võtma ja vähemalt oma vana taseme saavutama.
täna öösel magasin vist pool tundi. lugesin kella 4ni öösel "mees kes teadis ussisõnu". teistkordselt siis. tölp mind tapku, kui see pole üks parimaid raamatuid, mida ma eales lugenud olen. raamatu lõppedes oli selline tunne, et võtaks kohe kolmandat korda ette. vbla ongi see mu raev raamatust, sest leemet ju ka vahel sattus mingisse üleloomulikku raevu. kui peaks valima kõige traagilisema elusaatusega raamatukangelase läbi maailma kirjanduse ajaloo, siis ma arvan, et leemetile konkurentsi pakkuda on päris raske. roomeojatsuulija ei saa ligilähedalegi, hamletist rääkimata.
ühesõnaga, kell 4 hakkasin siis suure hooga magama, aga mida ei tulnd oli uni. imelik oligi, et pea oli tühi, tavaliselt ei saa magada, sest mõtled igasuguste asjade peale, aga täna öösel ei mõelnud midagi. tahtsin lissalt natuke magada enne metsa minekut. aga ei. ja kuu raisk säras taevas nagu põlema läinud ilutulestikutehas. oli täis teine. vbla ei saand sellepärast magada. ema ütles, et tai saa täiskuuga magada. igastahes ebameeldiv.
kusjuures nüüd on õhtu juba, aga mul pole üldse und ega väsimust. loodetavasti tuleb.
olin täna metsas hea, jätsin suurele kirjule rähnile ühe metsakuiva kuuse püstyi, et tal oleks kus toksida. ta päev otsa sõimas meid, et mei lase tal rahus olla ja müristame oma saagidega. oehh...esmaspäeval kreekasse, peaks vist hakkama vaatama, mida kaasa võtta.

12

mihhalkovi vilma. katiga kaesime seda eile sõpruses. kunagi nägin teatris "12 vihast meest", see oli selle uus (vene) versioon. kes ei tea, millest lugu räägib, otsige netist, sellest on ka hollivuud vilma teinud. väga mõjuv vilma ja hoolimata oma pikkusest (üle 2.5 h) ei hakka krodagi venima. paneb mõtlema vastutusest ja inimese tahtest head teha. mai ole mingi kriitik, seega ei hakka seda vilmat ka arvustama siin. vaadake ise, ma usun, et ei kahetse.

jalkapallo

käisime katiga eile jalkat vaatasm lilleküla staadionil. eest vs hispaania. vedasime enne kihla ka, et mis tulemusega mäng lõppeb, kati pakkus 5:0, mina 3:0 hispaania kasuks. noh, olen siis nüüdsest avalikult hiromant, sest kolm palli meie väravasse põrutatigi. eestlastel olid omad võimalused, aga oskamatuse ja kobistamise taha need võimalusteks jäidki. ei ole ikka teist sellist ründajat nagu oper (ta oli vigastatud) eesti koondises. aga noh, hoolimata kaotusest oli tore ikka, sai oma silmaga värskeid euroopa meistreid näha.

metsamees tegutseb jälle

oli mul vaja eile kilgata, kui osav puulangetaja malen. täna panid kõik puud ülekaela. ja mitte vähe ei saand oksi tassida.... üks puu pani nii metsa, et mai viitsind hakata sealt oksi tassima, tegin lõkke ja panin raisad põlema. jajahh, olen kaval.

metsamees

olen nüüd juba mitu nädalit metsa teinud. lageraie on käsil, kuna mets on haige. alguses oli hirm, et kas üldse mingit palki saab, aga midagi vist loodetevasti ikke saab. ja nüüd julgen juba üksinda suurte kuuskedega tüli norima minna. alguses valisin küll kõikse peenemad ja suured jätsin antsu või naabrimehe hooleks. aga nüüd valin just jämmedamaid, et jõudu katsuda. mõni paneb ülekaela ikke kah, aga samas, väga paljud kukuvad täpselt sinna, kuhu ma nad sihtinud olen. sihik on juba nii täpseks aetud, et täna kukkus üks puu paar meetrit kõrvale sellest, kuhu ma plaanisin ja endalegi üllatusena võtsin seda südamesse, et kurat, mis toimub, miksa ei kuku sinna, kuhu vaja. vabsjee erialast teksti panen siin nüüd:D
metsas pole viga, mulle meeldib. saag võiks vaiksem olla, siis meeldiks veel rohkem, aga pole miskit parata. saag on parajalt raske kah, kui sellist tööd peass tegema aastast aastasse, siis võib tugevaks isegi saada. mind see siiski ei ohusta, kuna metsa pole nii palju.

ämblikmees

mul on ämblik, kellega malen täna terve päev mänginud. ta ronib mööda arvutikõlli üles, ma raputan kõlli ja ta kukub surnult lauale. 5 minutit on surnud ja siis hakkab jälle ronima. mina muidugi jälle raputan ta lauale. tema muidugi on jälle surnd, mis surnd, kokkukuivand, liikumatu tömp. aga 5 minuti pärast ronib jälle. päris lõbus.

nurmetu spartakiaad

lihtsalt uskumatu, kuidas ilmaga vedas. terve lauba ei tulnud taevast tilkagi. sel aastal oli oodata põnevat rebimist, sest kohal olid praktiliselt kõik mu kallid sõbrad. vaid helen pidi tööl olema. seekordne tresskõud oli seks ja tiibet, tore oli see, et paljud olid vaeva näinud oma kostüümidega. oodatult rõhusid naised oma kostüümidega seksile ja mehed tiibetile.
naiste arvestuses oli suur küsimus, kas võidab kati, kes eelmisel aastal oli spartakiaadi ajal veel austraalias või mirle, kes eelmisel aastal puhta töö igal alal tegi. kaarte oli segamas veel merill, kes on küll kiire, ent jõualadel mitte nii tugev. ent võidu võttis hoopis helkur. braavo!! mirle jäi teiseks, kati kolmandaks ja merill neljandaks. väga tihe rebimine oli 2-4. kohtadeni.
ahjaa, sellel aastal oli neli ala, sprint, kettaheide, õhupüssi laskmine ja kuulitõuge. tore oli see, et nii meeste kui naiste arvestuses ei saanud keegi kahte alavõitu. rebimine on üsna tihedaks läinud.
meestest võttis võidu üsna oodatult tarmo, madis oli teine, priidik kolmas. mina jäin neljandaks. alavõitu sel aastal ei saanud, aga nii kettas kui kuulis olin teine. huvitav, et mulle istuvad just jõualad, kuigi välimuse järgi peaksid suurem osa osalenud meestest mulle ära tegema. eelmisel aastal saadud osaviske võitu ei õnnestunud korrata kuna ei õnnestunud sel korral oda hankida:)
võrkpalli mängisime sel korral üsna vähe, mõtsime, et mängime pühaba, aga täna sadas päev osta vihma ja mängimise asemel istusime toas ja tegime kino. raineril oli kaasas projektor ja kõllid, vaatsime cube ja cube2. lühike turniir siiski oli võrkpallis, kummalise nimega võistkond pöialliisiland võitis selle geimigi kaotamata. niki tissid jäid teiseks ja roosad nokud kolmandaks. võitjavõistkond oli üsna sarnane kahe aasta tagusele võistkonnale kollased, kes toona teiseks jäi. mina, kati, helkur, mirle, lauri asemel olid siret ja anti. spartakiaadi raames toimus ka meelelahutuslik üritus nimega eesti vs leet. ehk siis kõik lauri vastu. võitja selgus alles viimase alaga, kus eestit esindanud allan suutis toore muna, murakalikööri, islandi viina, õlu ja kaneeli kokteili laurist kiiremini kõrrega enda sisse luristada. seekord siis napp võit eestile.
õdakul tegime veel spartakiaadi tarbeks püstitatud kilesaunas väikse saunatuuri ja istusime põlevate pakkude ümber, misma mööda õue olin laiali vedanud.
nõustun raineriga, et selle aastane spartakiaad, järjekorras siis juba neljas, ületas kõiki eelmiseid. vahva oli, et keegi ei virisenud ja tegid kõike kaasa. katil küll oli kogutud 100 000 allkirja "ei jooksualadele" toetuseks, aga lõpuks oli kati ikka ka sprintimas:) neid kordi on aastas väga vähe, kus kogu "kamp" koos on, aga seda toredamad need korrad on. vast aastavahetusel näeb jälle.
nüüd on aga minek. kolmaba hakkan meriliga prantsusmaa poole hääletama. loodetavasti õnnestub leida mingi töö. sihikul on vist normandia, et sealt siis vaikselt allapoole liikuda ja ubinate asemel tooreid rosinaid korjata. merili tuleb 8. oktoober barcelonast lennukiga tagasi, aga mul pole aimugi hetkel, mismust saab. ei viitsi midagi eriti planeerida, eks elu näita. reisimeeleoluga seoses riputan oma austraalia reisikirja ka uuesti üles. seekord siis ühe postitusena ja natuke redigeeritud variandina.

ja mu õnn võiks olla suur, kui te ükskord nähes kuud, mõtleksite siis, ei rohkem ega vähem, kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.

Göteborg - Sõru sadam

Kunagi ammu mai kuus sai toodud üks purjekas Göteborgist Eestisse. Asi toimus üsna spontaanselt, Madis helistas mulle Kütiorgu kolmaba, et ega mai taha ühte purjekat Eestisse reedel tuua. Mina loomulikult tahtsin ja kaks päeva hiljem olingi svenssonite maal koos Aldo ja ühe teise Madisega. Mõlemat tegelast nägin esimest korda elus Tallinna lennujaamas. Kokku kestis reis natuke rohkem kui 10 päeva. Pidasin ka väikest reisipäevikut.

I päev. Külm, külm, külm. Kuhu jäid need soojad ja päikselised mai päevad? Järjest toppisin selga kõik riided, mis mul kaasas olid. Lõpuks oli vist 7 kihti riideid seljas, talvemüts peas, kindad käes, villased sokid jalas. Kes kurat ütles, et purjekaga sõitmine on lõbureis?! Kurat. Purjetada ei saanud, sest sõitsime mööda jõge ja seega tuli mootoriga töristada. Hoolimata külmast oli siiski ka nauditavat. Näiteks väikesed, armsad, äravahetamiseni sarnased Rootsi külakesed. Ikka punane maja punase maja otsa. Huvitav, kui palju Rootsis härgi on? Neil peaks jooksmist olema küll ja küll, iga maja peaks evima härjasarveauku oma seinas.

Selgus, et eesti keelega pole purjereisil midagi peale hakata, seega tuli hakata merekeelt õppima. "Haara kroodi soodist!" Eeeee....et siis kuidas.... aa, et sellest nöörist? "Saapal on nöörid, purjekal on soodid!" Selge, arusaadav, aga miks on purje nimi kroot, kas ma siis polegi purjeka vaid hoopis kroodika peal? Kui oli vaja kai äärde maabuda, siis selgus, et nöörid, mis polnud hoopiski nöörid vaid soodid, polnud maabudes enam ka mitte soodid, aga üle purjeka parda lennates muutusid nad otsteks. Nojahh, maaroti jaoks täiesti loogiline.

II päev. Riietega oli endiselt samad lood. Meenus Kununurra, kus oli põhimõtteliselt samas asi, ainult et täpselt vastupidi. Kui Kununurras oli nii palav, et sõltumata kellaajast oli otstarbekaim riietumisviis "mida vähem, seda parem," siis nüüd oli täpselt vastupidi. Kogu aeg pidi seljas olema nii palju riideid, kui võtta oli. Ma olin muidugi riides nagu ikka, oma armast pintsakut ma maha ei jätnud. Teistel meestel oli ikka korralik purjetamisvarustus, ma lihtsalt lähtusin põhimõttest, et suur hulk mittepurjetamisriideid annab sama tulemuse, kui väike hulk purjetamisriideid. Ja lõppude lõpuks osutus prohvetlikuks mu märk pintsakul: "Kõige tähtsam on leida paat!" Igatahes!

Läbisime esimese lüüsi, oli põnev ja oli ka kerge värin, sest päris kindlalt ei teadnud, mida teha tuleb. Aga lüüsivaht oli kogenud mees ja karja peale saime kenasti hakkama.
Selgus, et rootslastel on mingi totaalne sildade kinnisidee. Iga uus sild, mida me kohtasime, avanes omamoodi. Horisontaalselt üles liikuv sild, ühes otsas raskusega üles kergitatav sild, pöördsild, kahele poole üles avanev sild, autoteele sõitev sild.... You name it!

Üldiselt muutus see mootoriga tõristamine jõe peal juba vaikselt igavaks, aga siis saime Vänerni peale. Rootsi suurima ja Euroopa suuruselt kolmanda järve peale. Tuult oli, lainet oli, mul silmad ja süda läikisid. Kuna ma olin ennast ettenägelikult varustanud merehaiguse vastaste tablekatega, siis kalad jäid seekord söötmata. Kauaks seda tuult siiski ei olnud ja pidi uuesti mootoriga sõitma hakkama. Aga siis... mootor katkes. Ja see väikenegi tuul, mis oli olnud, lakkas. Võtsime ühendust Sweden Rescuega, selgus, et kuna keegi meist otseselt suremas pole, siis uhkete helikopterite asemel saadetakse meile puksiirike, kui me seda loomulikult soovime. Puksiir aga, nagu selgus, maksis 900 eurot. Mei soovinud. Olukord läks huvitavaks, sest vaikselt pimenes ja selgus, et meie purjekal tuled ei põle. Varitses oht triivima hakata, selle vastu aidanuks ankrusse jäämine, aga jääda ankrusse keset järve pilkases pimeduses lootuses, et keegi meile otsa ei mürista... See nagu kah ei olnud just see, mida me oleks taht. Lõpuks leidsime ühe imekitsa ja väga madala jõekese, mille ääres näis kaardi järgi olevat kämping ja seega ka siis koht randumiseks. Mootor läks uuesti käima ja väga vaiksetel tuuridel sisenesime jõekesele. Geps ei näidanud midagi head sügavuse kohta, aga natuke oli tast siiski abi. Kuna mootor polnud just usaldusväärne, siis seisin ma vööris- ühe käega hoidsin ennast kinni, teise käega hoidsin ankrut, et mootori seiskumise korral see kohe vette saata, et vool meid kaldasse ei viiks. Ainsaks valguseks olid meil taskulambid. Nii me vaikselt sõitsime kui korraga- raks ja me olime kinni. Mul oli sel hetkel väga hea meel, et ma ennast kinni olin hoidnud. Selgus, et olime tabanud kivi. Õnneks saime tagurpidi uuesti lahti ja kuna hoog oli väike, siis ei põhjustanud kivi ka kahjustusi. Lõpuks õnnestus meil siis ka kai külge end saada.

III päev. Koht, kus me olime, kandis nimetus Dalbergsa. Kämpingu tädi oli ülisõbralik ja tundus olevat laksu all, sest naeris kogu aeg kahtlaselt. Laenutasime talt jalgrattad, et 8 km kaugusel poes käia. Rattaid oli tal hulgi, aga sõidukorras oligi vist ainult kolm. Needki roostes ja mitte just väga kõrge sadulaga. Sõidu ajal käisid põlved vastu lõugu, nii et laksus.

Kui me tagasi jõudsime, siis oli jõudnud kohale ka mehhaanik, kelle me olime tädil lasknud kutsuda. Mees tuli, vaatas, kiskus bensiinifiltri küljest ära ja näitas seda paska, mis seal oli. Selgus põhjus, miks mootor ei töötanud. Filter vahetatud, jätsime kenasti hüvasti. Natuke veel sehkendamise seal ja siis panime mootori uuesti tööle, et reisi jätkata. Ja mida tegi mootor? Loomulikult seiskus. Kutsusime onkli tagasi. Lõpuks selgus ka tegelik põhjus, mis mootor jukerdas. Bensiinipaak oli igast sitta täis ja Vänerni lained loksutasid selle paagipõhjast üles, nii et mitte ainult filter vaid ka voolik oli umbes.

Õhtul saabus jälle täielik tuulevaikus, järv oli lihtsalt kirjeldamatult sile. Öösel jõudsime Sjötorpi, kust pidi algama meie Göta kanali reis. Kes veel ei tea, siis Göta kanal on Rootsi suurim vaatamisväärsus. Jah, ma sain ka seda alles Rootsis teada.

IV päev. Lüüsist meid läbi ei lastud, seega pidime terve päeva Sjötorpis vahtima. Proovisime küll Mariestadti hääletada- see oli üks suurem linnake- et sealt Eesti lipp osta, aga edutult. Sjötorp tundus alguses imelik, näis nagu seal noori ei olekski. Lõpuks selgus, et on küll noori ja kuidas veel, me lihtsalt polnud harjunud 50 aastaseid enam noorteks pidama. "Mitte ükski korralik jahisadam lõunavetes ei ole täiuslik ilma vähemalt kahe päikesest põlenud, soolast pleekinud juustega eestlaseta", oleks Hemingway Rootsis käinud, oleks ta sama ka põhjasadamate kohta kirjutanud. Nimelt kohtasime kohalikus sadamaäärses jäätisekioskis eestlannat Thead. Naljaks, et välismaal, isegi nii lähedal nagu Rootsis, on alati tore eestlast kohata. Jääd vestlema inimesega, kellest Eestis lihtsalt mööda kõnniks. Inimesed, hakake kaasmaalastega ka koduvabariigis rääkima! Kuna Thea tegi jäätise välja, siis oli koguni topelt tore kogemus. Kusjuures Thea käest saime ka väikese Eesti lipu. Palju uhkem tunne oli kohe purjetada.

V päev. Algas Göta kanal. Liikusime umbes 8 km, palju lüüse, suht sündmustevaene päev. Ainsaks meelelahutuseks oli imekena blond lüüsivahtjanna, kellele me kohe Eesti merelaule valjult laulma hakkasime ja sellega naeratuse välja teenisime ning hollandlased, kes oma suure paadiga lüüsides kurja vaeva nägid, et lüüsist väljudes paat ikka ühes tükis oleks. Pingeid võivad lüüsid tekitada küll, seda nägime ka inglise vanapaari peal, kus mees stoiliselt paadis seisis, sellal kui proua üritas kaldal meeleheitlikult korraga kinni hoida nii paadi vööri kui ahtrit.  Daam oli väga ähmi täis, ähkis ja puhkis, nii et higi lahmas, mees popsutas aga rahulikult piipu ja andis lühikesi korraldusi. Göta kanalit kutsutakse lahutuste kanaliks asja pärast.

VI päev. Jällegi suht sündmustevaene. Lüüsisime ja analüüsisime. Vähemalt oli ilm ilus. Peabki ütlema, et pärast esimest kahte päeva oli ilm väga kena meie vastu. Peatuma jäime Karlsborgi. Päevad olid lühikesed, lõppesid juba 4 paiku õhtul, aga miskit polnud parata, lüüsimisel on oma graafik. 

VII päev. Jäi mulje, et rootslased kannatavad nelja kinnisidee all- erinevate sildade ehitamine, muruniitmine, jäätise söömine ja juuksuriäride omamine. Lihtsalt hullumeelne, kui palju on neil jäätisekohvikuid ja juuksuriärisid. Ja oleks siis, et inimestel on ilusad soengud- meestel ikka see sama vana hea, märja lauaga otsaette löödud soeng ja naised näivad olevat võlutud Kitzbergi raamatust "Tuulte pöörises".

Käisime seni nähtud väikelinnadest armsaimas- Vadstenas. Soovitan soojalt. Võib ka külmalt, aga siis peab soojalt riidesse panema. Ööbisime Borensbergis, kui kellelegi see nimi midagi ütleb. Aldo püüdis oma ridvaga, mida ta mänguasjaks nimetas, 3-kilose haugi. Huvitav, neljapäev oli ju eile olnud...

VIII päev. Päike paistis, meie lüüsisime. Ületasime Roxeni järve.

IX päev. Göta kanal sai lõpuks läbi. Olime viis päeva koos olnud suhteliselt samade jahtidega kogu aeg ja seega oli olnud aega tutvuseid sobitada. Tundus, et jätsime hea mulje, sest viimasel päeval jagati meile kingitusi. Kaks rootsi vanahärrat jagasid meile õlut, inglise vanapaar kinkis pudeli punast veini. Meie omakorda olime viisakad ja võtsime kingitused vastu. Paraku polnud omalt poolt miskit vastu kinkida, kirusime enda rumalust, et polnud selle peale varem mõelnud.

Viimane lüüs oli Memis, aga kuna Mem oli väga väike kohake, siis otsustasime poodelda Söderköpingus, mis asus Memist vaid 6 km kaugusel. Laenutasime rattad ja tegime linnakesele tiiru peale. Linnal polnud viga. Kui satute ka Göta kanalile, siis soovitan rattalaenutustes hoolikalt ratast valida. Levinuim ratas on Crescent, firma, mis kirjade järgi on rattaid teinud juba 1887. aastast. Umbes siis oli ka tõenäoliselt viimane hooldus, mida need rattad said. Viieteiskümnest rattast Memis olid sõidukõlblikud võibolla viis. Ja need viis oleksid ka veel armastavat, tööriistaga varustatud kätt tahtnud.

Saime endale lisajõude. Läänemerd tuli ületama ka Veiko, kes on ühtlasi ka selle sama jahi värske omanik.

Ning algaski reis kodumaale. Kui kell 11 õhtul magama läksin, oli veel Rootsi rannikut näha, aga kell 4 hommikul, kui algas minu ja Madise vahikord, polnud peale tõusva vereva päikese, lahkuva kuu ja lõputuna näiva veemassiivi midagi näha.

Vett oli väga palju.

X-XI päev. Igav vesi ja tühi väli. Kortsus vesi. Ei mingit maad, ainult mõned üksikud laevad.

Üheteistkümnenda päeva varahommikul kell 3 vahetust üle võttes nägin Kõpu majaka plinkimist. Kodu! Kodule lähenedes tulid ka soodsad tuuled. Purjetasin nii vaimustunult, et mingil hetkel kreenisin Aldo koist põrandale. Oh, mis magamist siin enam, kui kodukamar käega katsuda. Kell 6 hommikul jõudsime Sõru sadamasse. Meid võttis vastu purjus piirivalvur, kes kuidagi ei suutnud mõista, et meie paadil pole nime. Ta küsis seda nime oma kolm korda. Lõpuks lahkus pobisedes, et tal elab tädi Göteborgis. Hea on teada, et meie piiri ikka kaitstakse.

Kokku võttis Läänemere ületamine meil aega 35 tundi. Kui juba kindlal pinnal seisime, siis hävitasime kõik võõra- jõime rootsi lehma piima ja sõime rootsi saia koos rootsi suitsulõhega.