Esmaspäev, detsember 01, 2014

Kus me käime. Vanalinna Boheem.

Ma ei ole teinud sellest saladust, et Telliskivi Boheem on üks mu lemmik söögikohti. Mõistlik hind, maitsev toit, suured portsjonid, aga millegipärast alati pigem keskpärane teenindus. Ühesõnaga- ei virise. Samas ei taha kogu aeg sooja kartuli ja kana salatit süüa, ja nii olengi viimasel ajal sinna pigem harva sattunud.
Vanalinna Boheemi ma polnudki varem sattunud. Aga nüüd see juhtus. Merill oli linna peal näljasena hulkumas ja kuna tal oli enne PÖFFi väisamist törts aega, siis leppisime kokku, et trehvame linnas.
Vanalinna Boheem on mõnus hubane nagu Telliskivi omagi. Paraku ei ole teenindus ka seal midagi erilist. Noormees, kes meid teenindas, tegi seda kuidagi jooksu pealt. Sõna otses mõttes. Kui ta möödus meie lauast ja me palusime toidu juurde vett, siis ta isegi ei peatunud hetkekski, pani täie hooga edasi, nii et meil tekkis küsimus, kas ta ikka sai aru, mida me tahame. Rahvast oli seal vähe, ei näinud põhjust, miks ta pidi tormama. Ja natuke veidrana tundus ka see, et kui ta tuli saia lauda tooma, siis esimese asjana ütles "Noh". Ja sellega asi piirduski, mingit "nohhi" täiendust ei tulnudki. Üsna ootamatu lähenemine.
Toit oli maitsev nagu alati, võtsin vürtsika krevetipasta, mis vastas igati ootustele.
Et aega oli kinoni veel, siis otsustasime jõlkuda natuke poodides, kuna talv on käes ja hädasti oleks vaja head kampsunit. Kuskil pool tundi peale Boheemist väljumist hakkasid asjad toimuma. Kõhtu lõid gaasid ja oli selge, et enam nalja pole. Algas pasarahe. Viis minutit peale esimest meestetoa külastust oli uuesti vaja. Ja siis jälle. Ausalt öeldes ei mäleta, millal mul Eestis viimati nii vägev ilutulestik tagant poolt välja lendas. Üks-ühele võrreldav sellega, mis toimus minuga 2010. aastal Indias. Igatahes lusti kui palju. Ja saatuse irooniana kohtasin limonaadikinos muuseumitegelasi, kellel oli üks pilet üle algavale seansile. Ma ei hakanud pikka juttu keerutama, ütlesin kohe, mis seis on ja rütmis "kolm sammu, seis, jalad risti, look casual ja vaata uudistava pilguga ekraanilt treilerit" liikusin taas WC poole. Õnneks olin linna tulnud rattaga. Peale järjekordset valingut kargasin ratta selga ja pressisin end kõvasti vastu sadulat ning andsin niimoodi pedaalidele pihta, et lumesammas oli taga. Kodus sai juba rahulikult WC-s istuda, ei pidanud kuhugi edasi kiirustama.

Nii, aga millest see kõik siis tuli? Kurat seda teab, võiks ju arvata, et vürtsikas toit tegi oma töö, aga ma söön kogu aeg vürtsikat toitu ja see pole minu jaoks midagi uut või harjumatut. Üldse ei tahaks Boheemi selles süüdistada, aga kui aus olla, siis ega ma nii pea sinna uuesti ei söanda minna küll.

Sitt lugu.

Kommentaare ei ole: