Teisipäev, jaanuar 10, 2017

Aastavahetus Liinul

Kuna meile Naabriga mõlemale väga meeldis augustis Liinul aega veeta, siis otsustasin, et miks mitte seda ka aastavahetusel teha. Saab linnakärast eemale ja Naaber ei pea tegelema ilutulestikust tuleva PTS-ga.

Helistasin Katsile, selgus, et tal sama plaan ja mõned inimesed lisakski kutsutud. Aga et Kats suutis nädala alguses haigeks jääda, siis polnud tema tulek reedel sugugi kindel ja nõnda sai ka Liinu üritus muu rahva jaoks käntseldatud.

Neljapäeval selgus, et Kats tunneb end piisavalt kõbusana, et siiski tulla ja kolmekesi siis sinna ka läksime.

31. detsembril sadas päev otsa vihma. Et Kats ei ole veel Europargiga kokkuleppele saanud, et kuhu täpsemalt tasuline parkla rajada Liinul, siis tuli mu buss tee blokeerimise vältimiseks teeserva jätta. Pinnas tundus õnneks piisavalt tugev, et sealt hiljem ka välja saada.
VillemWallutaja

Järv oli jääs ja tundus olevat veel piisavalt tugev, et kanda inimest. Kaldaserval mõõtsin paksuseks kuskil 5 cm. Jää peal oli õrn veekiht, nii et kui tuul puhus, siis see veekiht väreles kenasti ja polnud tegelikult arugi saada, et järv jääs on. Sündis plaan 1.jaanuaril teha üks Jeesuse video, kuidas ma vee peal kõnnin. Katsi hiljutisoetatud jäänaasklid lisasid julgust asi ette võtta.

Väljas väga kaua passida ei saanud, vihm peletas tuppa.

Õhtuks sündis otsus siiski midagi põnevamat ka teha kui bursuikas puid põletada ja raamatut lugeda. Katsil on väike 100 l Rootsi sõjaväe madalrõhukatel, mis oma voolikutega meenutab sõbralikku süvaveeelukat, kes oma kombitsaid ümber sinu keerata tahab. Ja katla kõrval kenake koormakattega kaetud hurtsikuke. Ehk siis kõik ikka selleks, et kombitsad koormakatte alt sisse ajada ja hurtsik kaasaegseks indiaanisaunaks muuta.
Raiusime järve jää sisse augu ja vedasime katla vett täis ning ajasime tegelinski kurjaks.

Väljas vihiseva tuule ja allasadava vihma tõttu oli külm kontidesse pugenud, aga seda õdusam oli saunas istuda ja järve auru endale sisse hingata. Aur oli paks ja aus.

Kui kuulsime, et naabrid hakkasid rakette tulistama (selgus, et ikka päris vaikust me ei saa), tormasime välja, seisime alasti- ei, mitte alasti, alasti allpool vööd- väikese sinise styrofoami tüki peal (maapind oli liiga külm paljajalu seismiseks) kannikad vastakuti ja lõime vahuveinil korgi maha. Alaku uus aasta!

Et mitte naabrite silmis täielikku häbbi jääda, siis lasi ka Kats paar raketti vastu taevast. Naaber suure algustähega seda väga ei fännanud, aga sai hakkama.
Esimese jaanuari ilm paraku paranemise märke ei näidanud, tuli vastu võtta raske otsus vehkat teha. Jeesuse mängimisest ei tulnud miskit välja, sest vihm oli kõvasti jääd sulatanud, lisaks oli veekiht jää peal päris korralikult kasvanud. Jeesus oleks pahkluuni pidanud vees solberdama.

Pakkisime asjad bussi ja hakkasime Tartu poole uhama. Või vähemalt nii me kujutasime ette. Selgus, et piisavalt tugev maapind oli vahepeal muutunud piisavalt pehmeks maapinnaks ja buss tegeles tee peale tagasi saamise asemel sügavustesse kaevumisega. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui tuli välja otsida tali ja buss mudast välja vinnata. Et bussi õiges suunas liikuma saada, siis vahetasime vahepeal puud, mille külge tali oli kinnitanud. Vinname ja vinname, ühelt hetkel tundub, et buss üldse enam ei liigu. Kõik justkui töötab, ainult et buss on paigal nagu jonnakas eesel. Pilk üle Ülo õe õla andis vastuse. Olime bussi asemel hoopis paju maa seest välja vinnanud. Kuna muud üle ei jäänud, tuli proovida bussi oma jõuga teele tagasi tagurdada. Ja oh imet, õnnestuski. Adrenaliin oli laes. Nüüd jäi veel 30 meetrit ristteele tagurdada ja buss õigesse suunda keerata. Väljas oli pime, adrekas oli laes, tahe minema saada oli suur...

Buss maandus pinnatud teelt poolenisti välja ja jäi õnnetult lääpa. Oli selge, et siit omal jõul enam minema ei saa. Õnneks on Katsil väga tore naaber, kes evib traktorit ja lõpuks pärast korralikku kreeni, sai bussi ka tee peale tagasi.

Meeleolukas.











Kommentaare ei ole: