12

mihhalkovi vilma. katiga kaesime seda eile sõpruses. kunagi nägin teatris "12 vihast meest", see oli selle uus (vene) versioon. kes ei tea, millest lugu räägib, otsige netist, sellest on ka hollivuud vilma teinud. väga mõjuv vilma ja hoolimata oma pikkusest (üle 2.5 h) ei hakka krodagi venima. paneb mõtlema vastutusest ja inimese tahtest head teha. mai ole mingi kriitik, seega ei hakka seda vilmat ka arvustama siin. vaadake ise, ma usun, et ei kahetse.

jalkapallo

käisime katiga eile jalkat vaatasm lilleküla staadionil. eest vs hispaania. vedasime enne kihla ka, et mis tulemusega mäng lõppeb, kati pakkus 5:0, mina 3:0 hispaania kasuks. noh, olen siis nüüdsest avalikult hiromant, sest kolm palli meie väravasse põrutatigi. eestlastel olid omad võimalused, aga oskamatuse ja kobistamise taha need võimalusteks jäidki. ei ole ikka teist sellist ründajat nagu oper (ta oli vigastatud) eesti koondises. aga noh, hoolimata kaotusest oli tore ikka, sai oma silmaga värskeid euroopa meistreid näha.

metsamees tegutseb jälle

oli mul vaja eile kilgata, kui osav puulangetaja malen. täna panid kõik puud ülekaela. ja mitte vähe ei saand oksi tassida.... üks puu pani nii metsa, et mai viitsind hakata sealt oksi tassima, tegin lõkke ja panin raisad põlema. jajahh, olen kaval.

metsamees

olen nüüd juba mitu nädalit metsa teinud. lageraie on käsil, kuna mets on haige. alguses oli hirm, et kas üldse mingit palki saab, aga midagi vist loodetevasti ikke saab. ja nüüd julgen juba üksinda suurte kuuskedega tüli norima minna. alguses valisin küll kõikse peenemad ja suured jätsin antsu või naabrimehe hooleks. aga nüüd valin just jämmedamaid, et jõudu katsuda. mõni paneb ülekaela ikke kah, aga samas, väga paljud kukuvad täpselt sinna, kuhu ma nad sihtinud olen. sihik on juba nii täpseks aetud, et täna kukkus üks puu paar meetrit kõrvale sellest, kuhu ma plaanisin ja endalegi üllatusena võtsin seda südamesse, et kurat, mis toimub, miksa ei kuku sinna, kuhu vaja. vabsjee erialast teksti panen siin nüüd:D
metsas pole viga, mulle meeldib. saag võiks vaiksem olla, siis meeldiks veel rohkem, aga pole miskit parata. saag on parajalt raske kah, kui sellist tööd peass tegema aastast aastasse, siis võib tugevaks isegi saada. mind see siiski ei ohusta, kuna metsa pole nii palju.

ämblikmees

mul on ämblik, kellega malen täna terve päev mänginud. ta ronib mööda arvutikõlli üles, ma raputan kõlli ja ta kukub surnult lauale. 5 minutit on surnud ja siis hakkab jälle ronima. mina muidugi jälle raputan ta lauale. tema muidugi on jälle surnd, mis surnd, kokkukuivand, liikumatu tömp. aga 5 minuti pärast ronib jälle. päris lõbus.

nurmetu spartakiaad

lihtsalt uskumatu, kuidas ilmaga vedas. terve lauba ei tulnud taevast tilkagi. sel aastal oli oodata põnevat rebimist, sest kohal olid praktiliselt kõik mu kallid sõbrad. vaid helen pidi tööl olema. seekordne tresskõud oli seks ja tiibet, tore oli see, et paljud olid vaeva näinud oma kostüümidega. oodatult rõhusid naised oma kostüümidega seksile ja mehed tiibetile.
naiste arvestuses oli suur küsimus, kas võidab kati, kes eelmisel aastal oli spartakiaadi ajal veel austraalias või mirle, kes eelmisel aastal puhta töö igal alal tegi. kaarte oli segamas veel merill, kes on küll kiire, ent jõualadel mitte nii tugev. ent võidu võttis hoopis helkur. braavo!! mirle jäi teiseks, kati kolmandaks ja merill neljandaks. väga tihe rebimine oli 2-4. kohtadeni.
ahjaa, sellel aastal oli neli ala, sprint, kettaheide, õhupüssi laskmine ja kuulitõuge. tore oli see, et nii meeste kui naiste arvestuses ei saanud keegi kahte alavõitu. rebimine on üsna tihedaks läinud.
meestest võttis võidu üsna oodatult tarmo, madis oli teine, priidik kolmas. mina jäin neljandaks. alavõitu sel aastal ei saanud, aga nii kettas kui kuulis olin teine. huvitav, et mulle istuvad just jõualad, kuigi välimuse järgi peaksid suurem osa osalenud meestest mulle ära tegema. eelmisel aastal saadud osaviske võitu ei õnnestunud korrata kuna ei õnnestunud sel korral oda hankida:)
võrkpalli mängisime sel korral üsna vähe, mõtsime, et mängime pühaba, aga täna sadas päev osta vihma ja mängimise asemel istusime toas ja tegime kino. raineril oli kaasas projektor ja kõllid, vaatsime cube ja cube2. lühike turniir siiski oli võrkpallis, kummalise nimega võistkond pöialliisiland võitis selle geimigi kaotamata. niki tissid jäid teiseks ja roosad nokud kolmandaks. võitjavõistkond oli üsna sarnane kahe aasta tagusele võistkonnale kollased, kes toona teiseks jäi. mina, kati, helkur, mirle, lauri asemel olid siret ja anti. spartakiaadi raames toimus ka meelelahutuslik üritus nimega eesti vs leet. ehk siis kõik lauri vastu. võitja selgus alles viimase alaga, kus eestit esindanud allan suutis toore muna, murakalikööri, islandi viina, õlu ja kaneeli kokteili laurist kiiremini kõrrega enda sisse luristada. seekord siis napp võit eestile.
õdakul tegime veel spartakiaadi tarbeks püstitatud kilesaunas väikse saunatuuri ja istusime põlevate pakkude ümber, misma mööda õue olin laiali vedanud.
nõustun raineriga, et selle aastane spartakiaad, järjekorras siis juba neljas, ületas kõiki eelmiseid. vahva oli, et keegi ei virisenud ja tegid kõike kaasa. katil küll oli kogutud 100 000 allkirja "ei jooksualadele" toetuseks, aga lõpuks oli kati ikka ka sprintimas:) neid kordi on aastas väga vähe, kus kogu "kamp" koos on, aga seda toredamad need korrad on. vast aastavahetusel näeb jälle.
nüüd on aga minek. kolmaba hakkan meriliga prantsusmaa poole hääletama. loodetavasti õnnestub leida mingi töö. sihikul on vist normandia, et sealt siis vaikselt allapoole liikuda ja ubinate asemel tooreid rosinaid korjata. merili tuleb 8. oktoober barcelonast lennukiga tagasi, aga mul pole aimugi hetkel, mismust saab. ei viitsi midagi eriti planeerida, eks elu näita. reisimeeleoluga seoses riputan oma austraalia reisikirja ka uuesti üles. seekord siis ühe postitusena ja natuke redigeeritud variandina.

ja mu õnn võiks olla suur, kui te ükskord nähes kuud, mõtleksite siis, ei rohkem ega vähem, kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.

Göteborg - Sõru sadam

Kunagi ammu mai kuus sai toodud üks purjekas Göteborgist Eestisse. Asi toimus üsna spontaanselt, Madis helistas mulle Kütiorgu kolmaba, et ega mai taha ühte purjekat Eestisse reedel tuua. Mina loomulikult tahtsin ja kaks päeva hiljem olingi svenssonite maal koos Aldo ja ühe teise Madisega. Mõlemat tegelast nägin esimest korda elus Tallinna lennujaamas. Kokku kestis reis natuke rohkem kui 10 päeva. Pidasin ka väikest reisipäevikut.

I päev. Külm, külm, külm. Kuhu jäid need soojad ja päikselised mai päevad? Järjest toppisin selga kõik riided, mis mul kaasas olid. Lõpuks oli vist 7 kihti riideid seljas, talvemüts peas, kindad käes, villased sokid jalas. Kes kurat ütles, et purjekaga sõitmine on lõbureis?! Kurat. Purjetada ei saanud, sest sõitsime mööda jõge ja seega tuli mootoriga töristada. Hoolimata külmast oli siiski ka nauditavat. Näiteks väikesed, armsad, äravahetamiseni sarnased Rootsi külakesed. Ikka punane maja punase maja otsa. Huvitav, kui palju Rootsis härgi on? Neil peaks jooksmist olema küll ja küll, iga maja peaks evima härjasarveauku oma seinas.

Selgus, et eesti keelega pole purjereisil midagi peale hakata, seega tuli hakata merekeelt õppima. "Haara kroodi soodist!" Eeeee....et siis kuidas.... aa, et sellest nöörist? "Saapal on nöörid, purjekal on soodid!" Selge, arusaadav, aga miks on purje nimi kroot, kas ma siis polegi purjeka vaid hoopis kroodika peal? Kui oli vaja kai äärde maabuda, siis selgus, et nöörid, mis polnud hoopiski nöörid vaid soodid, polnud maabudes enam ka mitte soodid, aga üle purjeka parda lennates muutusid nad otsteks. Nojahh, maaroti jaoks täiesti loogiline.

II päev. Riietega oli endiselt samad lood. Meenus Kununurra, kus oli põhimõtteliselt samas asi, ainult et täpselt vastupidi. Kui Kununurras oli nii palav, et sõltumata kellaajast oli otstarbekaim riietumisviis "mida vähem, seda parem," siis nüüd oli täpselt vastupidi. Kogu aeg pidi seljas olema nii palju riideid, kui võtta oli. Ma olin muidugi riides nagu ikka, oma armast pintsakut ma maha ei jätnud. Teistel meestel oli ikka korralik purjetamisvarustus, ma lihtsalt lähtusin põhimõttest, et suur hulk mittepurjetamisriideid annab sama tulemuse, kui väike hulk purjetamisriideid. Ja lõppude lõpuks osutus prohvetlikuks mu märk pintsakul: "Kõige tähtsam on leida paat!" Igatahes!

Läbisime esimese lüüsi, oli põnev ja oli ka kerge värin, sest päris kindlalt ei teadnud, mida teha tuleb. Aga lüüsivaht oli kogenud mees ja karja peale saime kenasti hakkama.
Selgus, et rootslastel on mingi totaalne sildade kinnisidee. Iga uus sild, mida me kohtasime, avanes omamoodi. Horisontaalselt üles liikuv sild, ühes otsas raskusega üles kergitatav sild, pöördsild, kahele poole üles avanev sild, autoteele sõitev sild.... You name it!

Üldiselt muutus see mootoriga tõristamine jõe peal juba vaikselt igavaks, aga siis saime Vänerni peale. Rootsi suurima ja Euroopa suuruselt kolmanda järve peale. Tuult oli, lainet oli, mul silmad ja süda läikisid. Kuna ma olin ennast ettenägelikult varustanud merehaiguse vastaste tablekatega, siis kalad jäid seekord söötmata. Kauaks seda tuult siiski ei olnud ja pidi uuesti mootoriga sõitma hakkama. Aga siis... mootor katkes. Ja see väikenegi tuul, mis oli olnud, lakkas. Võtsime ühendust Sweden Rescuega, selgus, et kuna keegi meist otseselt suremas pole, siis uhkete helikopterite asemel saadetakse meile puksiirike, kui me seda loomulikult soovime. Puksiir aga, nagu selgus, maksis 900 eurot. Mei soovinud. Olukord läks huvitavaks, sest vaikselt pimenes ja selgus, et meie purjekal tuled ei põle. Varitses oht triivima hakata, selle vastu aidanuks ankrusse jäämine, aga jääda ankrusse keset järve pilkases pimeduses lootuses, et keegi meile otsa ei mürista... See nagu kah ei olnud just see, mida me oleks taht. Lõpuks leidsime ühe imekitsa ja väga madala jõekese, mille ääres näis kaardi järgi olevat kämping ja seega ka siis koht randumiseks. Mootor läks uuesti käima ja väga vaiksetel tuuridel sisenesime jõekesele. Geps ei näidanud midagi head sügavuse kohta, aga natuke oli tast siiski abi. Kuna mootor polnud just usaldusväärne, siis seisin ma vööris- ühe käega hoidsin ennast kinni, teise käega hoidsin ankrut, et mootori seiskumise korral see kohe vette saata, et vool meid kaldasse ei viiks. Ainsaks valguseks olid meil taskulambid. Nii me vaikselt sõitsime kui korraga- raks ja me olime kinni. Mul oli sel hetkel väga hea meel, et ma ennast kinni olin hoidnud. Selgus, et olime tabanud kivi. Õnneks saime tagurpidi uuesti lahti ja kuna hoog oli väike, siis ei põhjustanud kivi ka kahjustusi. Lõpuks õnnestus meil siis ka kai külge end saada.

III päev. Koht, kus me olime, kandis nimetus Dalbergsa. Kämpingu tädi oli ülisõbralik ja tundus olevat laksu all, sest naeris kogu aeg kahtlaselt. Laenutasime talt jalgrattad, et 8 km kaugusel poes käia. Rattaid oli tal hulgi, aga sõidukorras oligi vist ainult kolm. Needki roostes ja mitte just väga kõrge sadulaga. Sõidu ajal käisid põlved vastu lõugu, nii et laksus.

Kui me tagasi jõudsime, siis oli jõudnud kohale ka mehhaanik, kelle me olime tädil lasknud kutsuda. Mees tuli, vaatas, kiskus bensiinifiltri küljest ära ja näitas seda paska, mis seal oli. Selgus põhjus, miks mootor ei töötanud. Filter vahetatud, jätsime kenasti hüvasti. Natuke veel sehkendamise seal ja siis panime mootori uuesti tööle, et reisi jätkata. Ja mida tegi mootor? Loomulikult seiskus. Kutsusime onkli tagasi. Lõpuks selgus ka tegelik põhjus, mis mootor jukerdas. Bensiinipaak oli igast sitta täis ja Vänerni lained loksutasid selle paagipõhjast üles, nii et mitte ainult filter vaid ka voolik oli umbes.

Õhtul saabus jälle täielik tuulevaikus, järv oli lihtsalt kirjeldamatult sile. Öösel jõudsime Sjötorpi, kust pidi algama meie Göta kanali reis. Kes veel ei tea, siis Göta kanal on Rootsi suurim vaatamisväärsus. Jah, ma sain ka seda alles Rootsis teada.

IV päev. Lüüsist meid läbi ei lastud, seega pidime terve päeva Sjötorpis vahtima. Proovisime küll Mariestadti hääletada- see oli üks suurem linnake- et sealt Eesti lipp osta, aga edutult. Sjötorp tundus alguses imelik, näis nagu seal noori ei olekski. Lõpuks selgus, et on küll noori ja kuidas veel, me lihtsalt polnud harjunud 50 aastaseid enam noorteks pidama. "Mitte ükski korralik jahisadam lõunavetes ei ole täiuslik ilma vähemalt kahe päikesest põlenud, soolast pleekinud juustega eestlaseta", oleks Hemingway Rootsis käinud, oleks ta sama ka põhjasadamate kohta kirjutanud. Nimelt kohtasime kohalikus sadamaäärses jäätisekioskis eestlannat Thead. Naljaks, et välismaal, isegi nii lähedal nagu Rootsis, on alati tore eestlast kohata. Jääd vestlema inimesega, kellest Eestis lihtsalt mööda kõnniks. Inimesed, hakake kaasmaalastega ka koduvabariigis rääkima! Kuna Thea tegi jäätise välja, siis oli koguni topelt tore kogemus. Kusjuures Thea käest saime ka väikese Eesti lipu. Palju uhkem tunne oli kohe purjetada.

V päev. Algas Göta kanal. Liikusime umbes 8 km, palju lüüse, suht sündmustevaene päev. Ainsaks meelelahutuseks oli imekena blond lüüsivahtjanna, kellele me kohe Eesti merelaule valjult laulma hakkasime ja sellega naeratuse välja teenisime ning hollandlased, kes oma suure paadiga lüüsides kurja vaeva nägid, et lüüsist väljudes paat ikka ühes tükis oleks. Pingeid võivad lüüsid tekitada küll, seda nägime ka inglise vanapaari peal, kus mees stoiliselt paadis seisis, sellal kui proua üritas kaldal meeleheitlikult korraga kinni hoida nii paadi vööri kui ahtrit.  Daam oli väga ähmi täis, ähkis ja puhkis, nii et higi lahmas, mees popsutas aga rahulikult piipu ja andis lühikesi korraldusi. Göta kanalit kutsutakse lahutuste kanaliks asja pärast.

VI päev. Jällegi suht sündmustevaene. Lüüsisime ja analüüsisime. Vähemalt oli ilm ilus. Peabki ütlema, et pärast esimest kahte päeva oli ilm väga kena meie vastu. Peatuma jäime Karlsborgi. Päevad olid lühikesed, lõppesid juba 4 paiku õhtul, aga miskit polnud parata, lüüsimisel on oma graafik. 

VII päev. Jäi mulje, et rootslased kannatavad nelja kinnisidee all- erinevate sildade ehitamine, muruniitmine, jäätise söömine ja juuksuriäride omamine. Lihtsalt hullumeelne, kui palju on neil jäätisekohvikuid ja juuksuriärisid. Ja oleks siis, et inimestel on ilusad soengud- meestel ikka see sama vana hea, märja lauaga otsaette löödud soeng ja naised näivad olevat võlutud Kitzbergi raamatust "Tuulte pöörises".

Käisime seni nähtud väikelinnadest armsaimas- Vadstenas. Soovitan soojalt. Võib ka külmalt, aga siis peab soojalt riidesse panema. Ööbisime Borensbergis, kui kellelegi see nimi midagi ütleb. Aldo püüdis oma ridvaga, mida ta mänguasjaks nimetas, 3-kilose haugi. Huvitav, neljapäev oli ju eile olnud...

VIII päev. Päike paistis, meie lüüsisime. Ületasime Roxeni järve.

IX päev. Göta kanal sai lõpuks läbi. Olime viis päeva koos olnud suhteliselt samade jahtidega kogu aeg ja seega oli olnud aega tutvuseid sobitada. Tundus, et jätsime hea mulje, sest viimasel päeval jagati meile kingitusi. Kaks rootsi vanahärrat jagasid meile õlut, inglise vanapaar kinkis pudeli punast veini. Meie omakorda olime viisakad ja võtsime kingitused vastu. Paraku polnud omalt poolt miskit vastu kinkida, kirusime enda rumalust, et polnud selle peale varem mõelnud.

Viimane lüüs oli Memis, aga kuna Mem oli väga väike kohake, siis otsustasime poodelda Söderköpingus, mis asus Memist vaid 6 km kaugusel. Laenutasime rattad ja tegime linnakesele tiiru peale. Linnal polnud viga. Kui satute ka Göta kanalile, siis soovitan rattalaenutustes hoolikalt ratast valida. Levinuim ratas on Crescent, firma, mis kirjade järgi on rattaid teinud juba 1887. aastast. Umbes siis oli ka tõenäoliselt viimane hooldus, mida need rattad said. Viieteiskümnest rattast Memis olid sõidukõlblikud võibolla viis. Ja need viis oleksid ka veel armastavat, tööriistaga varustatud kätt tahtnud.

Saime endale lisajõude. Läänemerd tuli ületama ka Veiko, kes on ühtlasi ka selle sama jahi värske omanik.

Ning algaski reis kodumaale. Kui kell 11 õhtul magama läksin, oli veel Rootsi rannikut näha, aga kell 4 hommikul, kui algas minu ja Madise vahikord, polnud peale tõusva vereva päikese, lahkuva kuu ja lõputuna näiva veemassiivi midagi näha.

Vett oli väga palju.

X-XI päev. Igav vesi ja tühi väli. Kortsus vesi. Ei mingit maad, ainult mõned üksikud laevad.

Üheteistkümnenda päeva varahommikul kell 3 vahetust üle võttes nägin Kõpu majaka plinkimist. Kodu! Kodule lähenedes tulid ka soodsad tuuled. Purjetasin nii vaimustunult, et mingil hetkel kreenisin Aldo koist põrandale. Oh, mis magamist siin enam, kui kodukamar käega katsuda. Kell 6 hommikul jõudsime Sõru sadamasse. Meid võttis vastu purjus piirivalvur, kes kuidagi ei suutnud mõista, et meie paadil pole nime. Ta küsis seda nime oma kolm korda. Lõpuks lahkus pobisedes, et tal elab tädi Göteborgis. Hea on teada, et meie piiri ikka kaitstakse.

Kokku võttis Läänemere ületamine meil aega 35 tundi. Kui juba kindlal pinnal seisime, siis hävitasime kõik võõra- jõime rootsi lehma piima ja sõime rootsi saia koos rootsi suitsulõhega. 

saunaskäik

kaks meest, mark ja peeter
koos kadusid,
kes teab kuhu.
miski hakkas ninna,
ma usun eeter
ja tundsin et tahaks seda suhu

üks mees on
ja on üks mõla,
kumb kummast suurem ongi.
oh sulnis heli, sulpsatuse kõla,
kui mõla leiab pea kui haamer vasest gongi.

viis tussi, kümme tissi
ja kürvad,
mida säärde lükata
koos sauna kadusid, kui väljast kostus: ISSIII!!!
ma VÄGA tahan hüpata

kes alla veeres, kes koju seljas kanti
ja mõned suisa jalul püsisid.
sai joodud õlu, mida kraanist anti
kõigile, kes vaid juurde küsisid.

kütiorg 4. juuli

tegin ära

vahepeal olen olnud tubli ja teinud palju hääd. esteks tegin hääd eesti lastele sellega, et omandasin laagrikasvataja tunnistuse. nüüd olen seaduse silmis pädev inimene meie tuleviku eest hoolitsema. eksami sooritamine oli paras nali. kõigepealt pidime merilli ja andrega seda pühaba tegema. kõnnin siis ilusti suur-ameerikasse, kui merill helistab ja küsib, et kaugel oled. ütsin, et ukse all juba suur-ameerikas. siis selgus esimene tõsiasi- eksam toimus hoopis pisipedas, mis teatavasti ei asu üldse mitte s-a-s. nojahh , rõõmustav uudis oli aga see, et mai pidand pisipedasse minema kuna meil puudus maksekorraldus, mis tõestab, et me oleme kursuse eest maksnud. merill ja andre rääkisid siis esmaspäevaks meile eksami. esmasba olen ilusti pisipedas koos andrega, merill helistab, et jääb hiljaks. käime andrega pisipeda läbi, aga eksamist ei haisugi. mõned kõned ja selgus, et eksam toimub hoopis lasnamäel uuslinna tänaval. nonii, andre autoga lasnakale, tee pealt haarasime merilli ka kaasa. pärast lasnamäe risti-põiki läbisõitmist jõudsime lõpuks siiski ka eksamile, mille me loomulikult kõik eeskujulikult sooritasime.

käisin esimest korda üritusel nimega verine litter. oli tore. koguni nii tore, et jõudsin sealt peolt omikul kell 7 tulema. jõudsin seal peol ka natuke naistes pettuda, sest selgus, et mida ilusam, seda väiksema huumorimeelega. see selleks. käisin mäkist läbi ja maabusin kati poole. katil oli suurem uni niikuinii läinud, sest ta pidi ärkama kell 8, seega misee tunnike enam ette-taha. ja põhjus, miks kati pidi kell 8 lauba hommikul ärkama oli loomulikult selles, et lauba toimus üle-eestiline prügikoristusaktsioon teeme ära. meie grupis oli 18 inimest ja koristasime väänat. kui suurem osa 45 000 prügikoristajast üle eesti lõpetas aktsiooni kell 2, siis me saime alles kell 6 tulema. prügi ei ole kunagi liiga palju..heh.

õhtul toimus mirle uue kodu aias veel mõnus grill. sealt sain tulema alles öösel kell 11. magama sain umbes 23.06. ei, mai läinud lenne juurde reaktiivlennukiga. mirle uus kodus asub lihtsalt 30m lenne majast. misme mugavusest räägime. ahjaa, ja kui arvestada, et ma olin reede omikul kell 10 ärganud ja sain magama alles lauba öösel kell 11... 37 tundi järjest üelval, see on vist mu rekord, või siis selle lähedane tulemus.

homme lähen kütiorgu. jeesss.

planet earth I

vaatasin just bbc dokki planeet maa tulevik, liikide hävimine. see on koleosaline sari meie oma kallist maakerast, mida me kohtleme nagu peldikupaberit. kasutame ja viskame sitasena ära. ainult, et ühel päeval hakkame palja käega perset pühkima ja siis on nutt ja hala.
saade esitas palju valusaid küsimusi. kas on võimalik rääkida looduskaitsest, kui inimesed nälgivad? kas loomade säilitamine on nälgivatest inimestest tähtsam? kas looduskaitse on vaid rikaste lääneriikide hobi, fantaasia? kuidas rääkida inimestele metsikust loodusest, kui see sama metsik loodus võib tulla ja hävitada terve aastase saagi? kui me räägime liikide päästmisest, miks me siis räägime suurtest, karismaatilistest loomadest nagu elevant, tiiger, amuuri leopard(keda on looduses vaid 30 isendit veel järgi) jt, mitte aga näiteks umbrohust või putukatest, kes on sama olulised?
neljandik imetajatest ja kolmandik kahepaiksetest on ohustatud. jahmatavad numbrid. jääkarudel on aega umbes 50-60 aastat, et kohaneda uute elutingimuste, jahikommete, jahiloomade jne või surevad välja. muidugi, loomaaedades võib neid ju säilitada, aga neid ei saa enam kuangi tagasi neile sobivasse elukeskkonda lasta, sest seda elukeskkonda ei pruugi ja loomaaias üles kasvanud loomad ei saa metsikus looduses hakkama. uhh... mulle on alati loomad hinge läinud, aga sellised saated tuletavad uuesti meelde, kui terav see probleem on. muidugi lähenen ma asjale emotsionaalselt, nagu alati, aga kas on võimalik sellele teemale emotsioonideta läheneda?

das experiment

käisin eelmise nädala lõpus tartus. juhuslikult sain teada, et maria osaleb mingis eksperimendis ekperimentaatorina. vägev sõna, kõlab nagu terminaator. igastahes. eksp. ise uurib alkoholi mõju inimese käitumisele. igale osalejale anti vastavalt tema kaalule paras kogu piiritust, mis oli segatud vist toonikuga, ja siis tuli teha erinevaid teste. lõbus üritus. pärast anti veel üks topsitäis. minema kõndisin sealt juba üsna ülevoolavas meeleolus. sellist teadust mulle meeldib teha. hea on teada, et ma olen andnud oma panuse inimkonna hüvanguks, et ma pole asjatult oma elu eland. hea, et on olemas minusugused alkoholi tarbivad inimesed, sest katsu sa karsklastega sellist eksperimenti teha. lootusetu. 16. aprillil lähen veel korra sinna, veel teadust teha. põhimõtteliselt olen ma juba vabakutseline teadlane. andke ainult piiritus kätte ja näete kuidas teadust tehasse.

hüüdnime eesti

mul viskas paar päeva tagasi täiega üle. kurat, kas eesti on tõesti selline kolgas, kus inimesi kutsutakse ainult nende eesnime ja kuulsuse taganud tegevuse läbi. iga nurga pealt vaatab keegi vastu. iglesiase-anett, superstaari-rivo, vändra-aveli, baari-talis, farmi-gabriel, nimekiri on lõputu. kas varsti on ka AK-arne, presidendi-toomas, tallinna-edgar, kasiino-armin???

uskumatu. igatahes, ma siin mõtlesin, et peab kah hakkama ajaga kaasas käima. nüüdsest on mul tite-tupsu, kepi-ülo, ülikooli-helen, karjääri-kati, ehitaja-lauri, lennuki-allan, margna-mirle jt uued tuttavad.

tutvuv meeldida!

talverõõmud kevadel

teisibal ja kolmabal maha sadanud antarktika säilis nii kaua, et saime heleniga eile ka mäe peal suuskamas ja kelgutamas käia. mõnus. tegin veel võileibu ja teed kah kaasa. paar tundi müttamist väsitas nii ära, et õhtul olime parajad laibad.
naljakas, kõik korrutavad, et ega tali taeva jää, aga kui ta lõpuks tuli, oli ta ikkagi ootamatu ja soovimatu. mulle küll meeldib. kuna helen tuli neljaba, siis pidin tee puhtaks rookima, et autoga välja saaks. umbes 2/3 teest olin juba puhtaks lükanud, kui saabus valla saadetud sahk. mai olnd just ülemäära rõõmus. kurat, kus ta siis oli, kui ma lund rookima hakkasin!! aga noh, tegelt ei kurda, oli mõnus päikse käes väljas möllata. kehalist tegevust peab ikka olema.

aarikul tegin hüpeka kah, kust sai head lendu nii kelgu kui suuskadega. kuna lund oli nii palju, siis pehme maandumine oli karanteeritud.

pidu-idu

eelmine nädal oli peotiine. reedel toimus suur sünnipäevapidu. siret, va tillu tsirgu sai (tegelikult sai küll lauba) 18. alles ta oli vankris pruun nagu si... šokolaad, ainult küüneservad olid valged. nüüd juba 18.
muidu oli pidu selline suht vaikne kuni mul paluti avada punane šampus. ja avatud ta sai!
nii vägevasti, et mu püksid said läbimärjaks, tapeet kahel seinal oli üsna uudsete punaste triipudega, kardin ja ruloo olid see-eest punaste laikudega. külmkapp, pesumasin, kalender... kõik said oma osa sünnipäeva šampusest. kõige fenomenaalsem asja juures on see, et pudelist ei tulnud veeranditki välja, aga kahju sai üsna maksimaalselt tekitatud.
lauba kutsus helkur end mu poole veini mekkima. hää vein oli. hiljem liitusime suuremate hordidega ja pidutsesime kuskil telliskivi tänaval mingil peol. väga äge pidu oli. jagati tasuta booli ja mängiti muusikat, mida ma elu sees ise ei kuulaks, aga seal antud kohas, antud hetkel oli kõik proo. hommikul, kui ärkasin tahtis pea natuke valutada, aga ma selgitasin talle, et alla 5 pole segi. valu sai aru ja läks ära.

kas sellist maaelu me tahtsimegi

eile sai lõplikult kinnitust fakt, et ülo on pede. ja peale selle veel liigipilastaja.

oh ülo, ülo

kämbla-kati

käisime katiga (mitte kämbla) kinos vilmat vaatamas. üsna humoorikas, samas oli sisse pikitud ka tõsisemaid noote. mida teha kui lapselaps on suremas ja teda saab ravida ainult austraalias. aga sul pole raha teda sinna saata. ega ole lapsevanematelgi. vanaema leidis lõpuks lahenduse, ta läks seks-klubisse meestel pihku peksma. kusjuures, tema pehmed käed ja omalaadne tehnika võitis ruttu suure poolehoiu, nii et üsna pea oli tal parim käsi londonis. konkureeriv klubi tahtis teda isegi üle lüüa.
ok, kummaline olukord, aga ma arvan siiski, et elu on tegelikult veelgi kummalisem kui väljamõeldised.
tore vilma igatahes.

matk

toimus pühapäeval. ehk siis kaua räägitud ja planeeritud talimatk leidis lõpuks aset. alustasime padise kloostri varemetelt ja lõpetasime 30 km eemal roosi kodus. üsna mõnus oli. tatsad, räägid juttu, vahepeal võtad lonksu külmarohtu. alguses oli meid 10 inimest, aga kristel ja mingi saksalainen pidid poole pealt ära minema, sest saksalainen pidi lennukile jõudma. seega tegid nemad üldiselt ees ka tempot. mina, rainer ja lauri jälle võtsime asja rahulikult. lauriga kummutasime ikka külmarohtu kah. mingi hetk hakkas külmarohi laurile aga nii hästi mõjuma, et mees vaevu-vaevu üldse jalgadel püsis. sakslane vaatas seda suht murelikult, sest tempo oli ikka üsna aeglane. nagu kuuldus pärast, jõudis berliinlane siiski kenaste lennuki peale. ühe pausi ajal, mis me tegime keeras lauri magama. külma maa peal pole just kõige mugavam magada. mingi aeg lauri ärkaski ja endal külmund nägu peas. ülejäänud osa matkast tegi lauri ees tem,pot, et sooja saada.
fenomenaalne oli selle matka ajal tee tegemine. priimus oli kenasti kaasas roosil. suure kruusi sisse pandi vesi ja tee. ainult et vett pool kruusi ja teed teine pool. karmide meeste tee.
kuna mul oli eelnev öö magamata, siis roosi juurde jõudes käisin korraks saunalavalt läbi ja keerasin pool 8 õhtul juba magama. ega olekski tahtnud seal pidutseda, sest muu rahva seas oli ka üks jopski, kes esindas tüüpilist eesti meest. reisi alguses oli vait ja vagur, aga mida rohkem napsi sai, seda uljamaks muutus. lõpuks oli iga teine, kolmas ja neljas sõna ropp. pealegi muutus ta väga füüsiliseks, käed käisid kogu aeg. väga tüütu.

säh sulle vabadust

paljugi on mõeldud, aga vähe on kirja pandud. sest sõna on hirmus vägev, kui ta on kord juba kirjutatud. kirjutada oleks nii mõndagi, aga aga aga. juba need kaks rida toovad mulle kaela küsimusterahe. millest me siis üldse räägime.

ära mõtle. kui mõtled, ära ütle. kui ütled, ära kirjuta. kui kirjutad, ära alla kirjuta. kui kirjutad alla, ära imesta.
uus sõna küsimustepilduri kohta - helenema.

mõistukõne on hea ainult hetkeks, uuel päeval ei mõista seda enam isegi.

ergutuskoor

käisime otepääl mk etapil. mina, mirts, ege, kati ja argo. kõik mahtusime mirle mahtuniversaali.

kaks päeva hiljem, ehk täna, pole ikka veel häält. karjusime mae teiseks ja veerpalu neljandaks. ja sprindis sai kümmel viienda koha. kaasa sai elada loomulikult tormiliselt, üritasin ka kätt asjade pulsil hoida ja tiba ka koha peal kommenteerida, aga tundsin, et midagi jäi puudu. puudu jäi tandemi teine pool- lauri, kes ei saand seekord tulla. inimesed siiski näisid kommentaare nautivat, ju siis sain tööga enam-vähem hakkama.

väga võimas oli ikka kohal olla ja omadele kaasa elada/karjuda. selline fiiling, et anna olla. ei anna üldse võrreldagi teleka ees istumisega. meeste distantsi võitja lukas bauer ütles ka kommentaaris, et sellist kaasaelamist nagu otepääl ei näe mujal euroopas. teda ergutatakse samamoodi ainult koduses nove mestos. ühesõnaga bauer tegi meie viisikule kummarduse. pühaba õdakul nägin eurospordist kah meie viisikut. eino selline egotripp:P

väsinult ent õnnelikult lahkusime otepäält.

põrandavahetus

me mõjume lauriga üksteisele ikka laastavalt. kui me midagi koos ette võtame, siis on kindel see, et midagi ikka juhtub. tavaliselt juhtub kogemata.

läksime triinu ema juurde käätsosse saunapõrandat vahetama. pühaba hakkasime minema, me sõitsime heleniga rongiga tartusse, lauri läks jõgeval maha. plaan oli, et ta saab jõgeval vennaga kokku, koos sõidavad maale, kus lauri võtab oma auto ja võtab mind veel samal õhtul tartust peale. mingi aeg lauri helistab, et auto jupsib, aga ta ikka tuleb. möödub veel natuke aega, uus kõne. lauri räägib, et kurat, edasi selle autoga sõita ei julge, jubedalt jukerdab. ütles, et sõidab koju tagasi ja tuleb hommikul rongiga tartusse. nii.
hommikul lauri helistab, räägib, et vend vaatas auto üle, vahetasid bensufiltri ära ja ta tuleb ikka auoga. kena.
jõudsime ilusti võrru. tegime bensukas väikse pooletunnise peatuse, ma käisin poes, lauri saatis paar kiiret meili ära. mõtlesime, et võtaks benssu kah, aga samas näiduk näitas, et pole hullu, saab käätsos vabalt käidud. jõudsime siis sõitma hakata ja umbes kilomeetri kaugusele bensukast, kui auto hakkas jälle jukerdama ja lõpuks hoopiski ära kustus. sügasime kukalt. lauri pakkus välja, et kui prooviks natuke benssu sisse panna, äkki näiduk valetab. mõeldud tehtud. ainult, et kuhu sa bensiini võtad, kui ühtki anumat pole. kõndisime linna tagasi, ostsime poest ühe lehtri ja 2l kõige odavama limonaadi. umbes 2/3 limpsist suutsime kohe alla kugistada, rohkem ei mahtunud. ülejäänd valasime maha. saime bensiini ilusti pudelisse, kõndisime autoni tagasi, tankisime. ja nüüd tõehetk, süüde ja mõnus mootoripõrin. bensiiniga sõidab ikka paremini kui ilma. selgus, et näiduk näitabki aiateibaid.
põranda saima suuremate sekeldusteta vahetatud.