Eesti Laulu võitis ilus tüdruk ilusa, aga väga väga
igava lauluga. Isegi peale kolme katset pole ma suutnud seda lugu lõpuni
kuulata. No ei suuda, uni tuleb peale. Tekib küsimus, mida Eesti inimesed
selles laulus kuulsid, mis pani neid just seda valima. No olgu, finaalis kahe
parima(?) hulgas polnud suurt vahet, kumba valida. Võta üks ja viska teist.
Ma olen juba pikemat aega
üritanud aru saada, miks Eesti (või ka teised riigid) Eurovisioonil osalevad.
Esmane põhjendus näib olevat lihtne- kõik tahavad võita. Aga kui oled korra
võitnud, kas siis tahad järgmisel aastal jälle võita? Ja järgmisel? Spordis on
lihtne, süües kasvab isu, kaks olümpiakulda on kõvem sõna kui üks. Igatahes!
Aga milline riik tahab igal aastal sellist megaüritust korraldada? Üks kord on
okei, aga kas näiteks tahetaks ka viiel aastal järjest? Kunagi käisid
vandenõuteooria kõlakad, et Iirimaa hakkas 1990ndate teises pooles meelega
halbu lugusid Eurovisioonile saatma, kuna nad võitsid 1992-1996 viiest
võimalikust korrast neljal korral, ja riik ei jaksanud lihtsalt sellist
megaüritust enam korraldada.
Muidugi on oluline iga väikese riigi
jaoks võimalikult palju pildil olla ja Eurovisioon seda ka võimaldab. Aga
paratamatult tekib kohe küsimus, et kas näiteks Winny Puhh oma pungi ja
hullumeelse show’ga Eestit mitte rohkem pildil ei hoiaks, kui õrnmalbe Birgit
ballaadiga, mille viisi on sama võimatu meelde jätta kui lõpuni nähtud unenägu.
Pean kohe ütlema, et ma ei ole teab mis suur pungi austaja ja kindlasti pole
Winny Puhhi „Meiecundimees üks Korsakov...“ lugu, mida ma just ülemäära tihti
kuulata tahaksin ja suudaksin.
Olen paljudelt kuulnud, et ei
Kõrsikutel ega Winny Puhhil polnud piisavalt Eurovisioonilik ehk eurolik lugu.
Ja kuidas korda armastavale ning reegleid näpuga tagaajavale Eestile sobikski
saata Eurovisioonile midagi mitte-eurolikku. Korra juba selline apsakas juhtus
Kreisiraadio „Leto Sveti“ näol, mis iseenesest polnud ka teab mis mässuline või
eriline. Lihtsalt mõnusalt ja rahulikult jabur. Aga tundub, et isegi see oli
eestlastele liiast. Tahaks parafraseerida lühifilmi „Tulnukas“ peategelast
Valdist ja küsida, et „Miks kõik peab kogu aeg eurolik olema, miks ei võiks
olla eriline?“. Mäletan, kuidas avastasin imestusega netikommentaariumitest,
kui palju leidus tol korral inimesi, kes väitsid, et neil on häbi olla eestlane
ja nad kolivad Eestist ära, sest Eurovisoonile on saadetud selline JAMA! Sama
oli kuulda sel korral kontekstis, et „Kui Winny Puhh võidab....“. No ausõna,
kui inimeste rahvuslik identiteet ripubki vaid ühe totra simmani küljes, siis
võibolla ongi parem, kui need inimesed kiiremas korras Eestimaalt lahkuksid.
Saaks lollidest lahti ja õhu puhtamaks.
Mina ei tea, keda oleks pidanud
Eurovisoonile saatma või kas üldse peaks kedagi Eurovisioonile saatma, aga
selge on see, et näiteks Winny Puhhil oli midagi, mida õrnal ballaadil polnud
ja ega saakski olla - show. Ja Eurovisioon pole juba ammu enam pelgalt
lauluvõistlus vaid eelkõige üksteise ületrumpamine show’ga. Nii võitis Läti
2002. aastal (no millal lahtiriietumine rahva südameid ei võidaks), paar aastat
hiljem Ukraina oma trummide ning näiteks ka Soome oma Lordiga. Nii et kui
tõepoolest osaleb Eesti Eurovisioonil selleks, et võita, siis võibolla peaks
just unustama ilusad laulud ja hurmavad lauljatarid ning saatma sinna hoopis
mehed, kes on koledad kui öö, kelle munad pressivad läbi maadluskile ning kes
teevad hirmsat häält, ent samas jäävad ka meelde. Aga võibolla tuleks teha
hoopis punk Eurovisioon nii nagu me tegime punk laulupeo. Siis saaksid lüürikud
ja ilushinged nautida sulneid ballaade ning kõik need teised, kes muidu kogu
aeg virisevad, et Eurovisioon on mõttetu palagan, need saaksid oma kolemuusika
elamuse. Puhhid söönud, notsud terved.