vaatasin just bbc dokki planeet maa tulevik, liikide hävimine. see on koleosaline sari meie oma kallist maakerast, mida me kohtleme nagu peldikupaberit. kasutame ja viskame sitasena ära. ainult, et ühel päeval hakkame palja käega perset pühkima ja siis on nutt ja hala.saade esitas palju valusaid küsimusi. kas on võimalik rääkida looduskaitsest, kui inimesed nälgivad? kas loomade säilitamine on nälgivatest inimestest tähtsam? kas looduskaitse on vaid rikaste lääneriikide hobi, fantaasia? kuidas rääkida inimestele metsikust loodusest, kui see sama metsik loodus võib tulla ja hävitada terve aastase saagi? kui me räägime liikide päästmisest, miks me siis räägime suurtest, karismaatilistest loomadest nagu elevant, tiiger, amuuri leopard(keda on looduses vaid 30 isendit veel järgi) jt, mitte aga näiteks umbrohust või putukatest, kes on sama olulised?
neljandik imetajatest ja kolmandik kahepaiksetest on ohustatud. jahmatavad numbrid. jääkarudel on aega umbes 50-60 aastat, et kohaneda uute elutingimuste, jahikommete, jahiloomade jne või surevad välja. muidugi, loomaaedades võib neid ju säilitada, aga neid ei saa enam kuangi tagasi neile sobivasse elukeskkonda lasta, sest seda elukeskkonda ei pruugi ja loomaaias üles kasvanud loomad ei saa metsikus looduses hakkama. uhh... mulle on alati loomad hinge läinud, aga sellised saated tuletavad uuesti meelde, kui terav see probleem on. muidugi lähenen ma asjale emotsionaalselt, nagu alati, aga kas on võimalik sellele teemale emotsioonideta läheneda?
